Kirjandusaasta 2008 tõi kõikvõimalikke elulugusid ja luulekogusid, muu seas

Mari Tarand Foto: Pm

Inimesed ootavad kirjanduselt sidet reaalse maailmaga.

Tänavune kirjandusaasta tõi välja eluloo- ja mälestusteraamatud žanrilises rikkuses. Esiteks need, mis «päris» kirjanduseks liigituvad: Jaan Krossi, Leelo Tungla, Mari Tarandi, Käbi Laretei raamatud, ka absoluutne menuk, Mihkel Raua «Musta pori näkku».

Teisalt raamatud, mida võiks nimetada ajakirjanduseks kõvade kaante vahel: Kersti Kreismanni, Katrin Karisma, Maire Aunaste, Reet Linna jt põnevad elud. Armastatakse nii esimesi kui teisi, elulooraamatud troonivad müügitabeleis, esimesi nimetatuid kiidavad ka kriitikud. 

Teine oluline asi tänavuses kirjandusaastas: suured luulekogud. Anna Haava koondkogu, samavõrra tähtis Ain Kaalepi koguteos, kordustrükina Ellen Niidu täiskasvanuluule «Paekivi hääl», muidugi Doris Kareva, Andres Ehini ja Lehte Hainsalu valikkogud, «Eesti lasteluule kuldraamat» jne. Aasta teine pool tõi ohtralt uusi luulepõimikuid, autoreiks Maarja Kangro, Kätlin Kätlin, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Kalju Kruusa jpt.

Tõlkehitiks kujunes kriitikuile Michel Houellebecqi «Elementaarosakesed». Huvitavamaid eestindusi romaani vallas, Carlos Ruiz Zafoni «Tuule varju» kiidavad arvustajad ja ostavad lugejad. Haruki Murakami «Kafka mererannas» on ehk moodsa romaani üks musternäiteid Houellebecqi kõrval.

Müügitabelitesse luule ei jõua ega pürigi, ilukirjandus saab esikahekümnesse üldse vaid siis, kui selle on kirjutanud Andrus Kivirähk. Seekord ta esikohta kinni ei pane, aga kahekümnest kolm kohta küll.

Eesti lugejad ostavad raamatuid, mis räägivad päris elust – kuidas elati (elu- ja olulooraamatud), kuidas võiks elada (rahvameditsiin, kokandus, eneseabi). Eelistatakse eestimaist, Apollo top 20s on lisaks Koraanile vaid kaks tõlketeost, needki pole ilukirjanduslikud.

Kirjastustest ka – kui kriitikute edetabelite liider on Varrak, mis annab välja kvaliteetset ilukirjandust ja mõttelugu, nii siit kui sealt, samuti Tänapäev, siis müügiedetabelis on Varrak vaid korra, Ivan Orava abil. Aitäh kirjastustele, kes hoolitsevad selle eest, et kaasaegne maailmakirjandus kiiresti ja heas tõlkes kohale jõuab!

Arvamused

Rein Veidemann
Postimees

1. Anna Haava, «Luule» (SE&S). Ometi avanes võimalus üle lugeda kõike seda, mida rahvas on arvanud meie ühise loomingu hulka – nii palju loetud, kuuldud ja viisistatud luuletusi! – ja mis tegelikult seostub Anna Haava nimega. Kirglikus armastuse-igatsuses kujutab Haava endast silda Koidula ja Underi vahel.

2. Mats Traat, «Minge üles mägedele» I (Ilmamaa). Traadi jõgiromaan hakkab vormuma ühtede kaante vahele. Need viis esimest romaani annavad aimu titaanlikust tööst, mida Traat on teinud Eesti lugu kirjanduseks tihendades-sulandades. Palanumäe-epopöad kirjutades kirjutab Traat ühtlasi eesti rahva õndsusele pürgimise lugu. Sedasama tegi ju Tammsaaregi ja pole kahtlust: Traat on Tammsaare mantlipärija 20. sajandi lõpu, 21. sajandi alguse eesti kirjanduses.

3. Hando Runnel, «Väravahingede kriiksumist kuulnud» (Ilmamaa). See raamat üksnes kinnitab, et luuletaja Runnel on ühtlasi mõtleja ja õige mees eesti mõttelugu kokku panema – nagu ta seda Ilmamaas teeb. Raamat on põhimõte, «ta on tuntud ja tunnetatud ja mõtestatud olemise essents», kuulutab Runnel. See raamat on ta isiku ja luule pikendus – ülestunnistus, teejuht terviku tajumiseks.

4. «Eesti maastikud», Tänapäev. Maastike antoloogia; osutus sellele, kui lahutamatu on eesti vaimukultuur tema geograafilis-füüsilisest raamistikust.

5. «Eesti kirjandus paguluses» (toim Piret Kruuspere, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus). Monumentaalne ülevaade ja ühtlasi kokkuvõte ühest kirjanduskogemusest, millest vähemalt kaks põlvkonda Kodu-Eestis olid lahutatud.

6. Michel Houllebecq, «Elementaarosakesed» (Varrak). Postmodernistliku kirjanduse näidistekst sellest, kuidas konglomeraatseks tervikuks seotakse arutlused kõikvõimalikel teemadel. Küünilisus varjab tegelikult eksistentsiaalset karjet. Nii et lõpus jääd tõesti uskuma viimast lauset: «See raamat on pühendatud inimesele.»  

Krista Kaer
tõlkija, Varraku peatoimetaja

Huvitavamad raamatud 2008. aastal olid Tiit Aleksejevi «Palveränd» (Varrak), Merle Karusoo «Ruumid on täis» (Varrak), Roy Strideri «Himaalaja lood» (Varrak) ja Elo Tuglase Tartu päevikud (Tänapäev). Lisaks on mul hea meel, et ilmusid luulekogud Liisi Ojamaalt ja Kätlin Kätlinilt. Kõige üllatuslikumalt mõjus Peter Morgeni «Sõnum» (Varrak). 

Mart Juur
Postimees

•    Merle Karusoo, «Kui ruumid on täis» (Varrak)
•    Mari Tarand, «Ajapildi sees» (Ilmamaa)
•    Mihkel Raud, «Musta pori näkku» (Tammerraamat)
•    Jaan Tangsoo, «Meduse’i parv» (Eesti Raamat)
•    Leelo Tungal, «Seltsimees laps» (Tänapäev)
•    Niall Ferguson, «Maailmasõda» (Varrak)
•    Simon Sebag Montefiore, «Noor Stalin» (Varrak)

See pole edetabel, panin lihtsalt kirja raamatud, mis mulle meeldisid. Eesti autoritelt sattusid miskipärast kõik niisugused teosed, millel tugev ajalooline või elulooline aluspõhi. Eraldi tahaks esile tõsta Tangsoo romaani, see on ikka väga raju raamat. Montefiore ja Fergusoni raamatud on aga heaks näiteks, kuidas tuttavatele teemadele võib läheneda stambivabalt ja uudsest vaatenurgast ja et hea ajaloolane peab olema ka hea jutustaja.

Neeme Korv
Postimees

1. Lennart Meri, «Hõbevalge» (Eesti Päevaleht). Võrratu, nõiduslik tekst, midagi enamat kui raamat, mis köidab lugeja mõtted ja meeled. Nagu vaataks tähti või kodurannas merd. Kahju, et vana šamaan ei jõudnud ise raamatut 250-leheküljeliseks tihendada. Usun, et sellisel juhul oleks saanud sellest mitte ainult bestseller, vaid ka hoopis tähenduslikum teos. Koostajate ees siiski maani kummardus.

2. Merle Karusoo, «Kui ruumid on täis...» (Varrak). Raamat, mida ootasin. Tekst, mis räägib meie ühiskonnast enam kui mitmed sotsiaalteaduslikud uuringud, kuhu hunnik raha hakkama pandud.

3. Andrei Hvostov, «Võõrad lood» (Kultuurileht). Küsin nii, nagu küsisin endalt: millal te viimati Sillamäel käisite? Tõenäoliselt olete käinud ennem Stockholmis või isegi Kanaaridel. Aga oma kodust Eestit tuleks ka tunda.

4. Mihkel Raud, «Musta pori näkku» (Tammerraamat). Ausalt öeldes ei huvita mind karvavõrdki, kas autor teenis miljoni või pool. Oluline on hoopis, et see on väga hea raamat suure osa muu möga kõrval, mida ka memuaaride sildi all Eestis välja antakse.

5. Kristiina Kass, «Petra lood» (Tänapäev). Lahe lasteraamat, mille olen tänavu vaat et pähe õppinud. Tütre abiga, kes nõuab neid näiliselt üsna argiseid, aga võrratu huumoriga lugusid ikka ja jälle.

Urve Eslas
Postimees

1. Pierre Bayard, «Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud». Prantslasest kirjandusõppejõu aus ülestunnistus, mis peaks leevendama kõigi õppejõudude suurimat hirmu: nad peaksid justkui olema lugenud kõiki raamatuid, millest räägivad, kuid mille lugemiseks tegelikult ei piisaks ka kahest eluajast.

Kroonilisest valetamisest saadud hingehaavadele mõjub raamat kui palsam: olulisem kui kaanest kaaneni lugemine on teadmine, kuhu laiemas pildis teose asetada võiks. Et probleem Eestis aktuaalne on, näitab seegi, et raamat on viimase eksemplarini läbi müüdud. Seda viimast eksemplari hoitakse kuuldavasti kuulikindlas seifis.

2. Umberto Eco, «Inetuse ajalugu». Kaks aastat tagasi ilmunud «Ilu ajaloo» antipood, mida, nagu eelnenutki, raamatupoes kunsti-, mitte jutu- või teadusraamatute osakonnast otsida tuleb. Pelgalt kunstiraamatuks seda siiski pidada ei saa.

Aga keda see ilu huvitab? Inetus on palju inspireerivam, vähemalt turvalisest kaugusest vaadatuna. Kõrvust mööda lasta võib ka kriitika, et tegu on Eco järjekordse kommertsprojektiga – väheuuritud teemana on inetuse tähenduse muutumine läbi Euroopa kultuuri erinevate ajajärkude hariv ja meelierutav.

3. Timo Maran, «Mimikri semiootika». Juba eelmainitud Umberto Eco nentis, et semiootika on valetamise ja vassimisega seotud. Ja mida muud mimikri on, kui püüd näidata end sellisena, kui sa tegelikult pole.

Olgu tegu looma või inimesega, kaitsevärv või võõrad suled on ikka nigelast olukorrast välja aidanud.

Valner Valme
Postimees

 1. Carlos Ruiz Zafon, «Tuule vari» (Varrak). Klassikaline romantilises laadis läbipõimunud süžeega seiklusromaan, aga mitte ainult. Autor teab: kirjandus pole lihtsalt sõnad, vaid sõna taga peab peituma maagia.

2. Michel Houellebecq, «Elementaarosakesed» (Varrak). Moodne romaan parimas mõttes: mänguline, otsinguline, piiranguteta. Kõik on välja öeldud otse, labaselt, peenelt. Võltsvagatsejad ütleks «halb stiil», sest palju on nabaalust temaatikat.

3. Ian Rankin, inspektor Rebuse romaanid (Varrak). Parimad krimkad, kus põhiline pole põnevus mõrvari tabamisel (see on niikuinii), vaid atmosfäär, karakterid, Edinburghi elu, huumor, popkultuur, ja muidugi Rebuse vingelt riuklik iseloom.

4. Haruki Murakami, «Kafka mererannas» (Varrak). Murakamile omased müstika ja grotesk on siin eriti võimsad. Ühalt ohtrad viited antiikkultuurile, teisalt žanriliselt eksperimenteeriv lähenemine popkultuurile.

5. Ernest Hemingway, «Üle jõe ja puude varju» (Pegasus). Rämpsteksti satub inimsilme ette iga minut. Hemingway väljenduste täpsus puhastab. Käämb-re tõlge järgib Hemingway põhimõtet: mitte silpigi ülearu.

6. Toni Morrison, «Džäss» (Varrak). Muusika vabastavat jõudu teavad peale eestlaste ka ameerika mustanahalised, muide.

7. Mart Juur, «Pane Eesti peale tagasi» (Jutulind) ja kivisildnik (:), «sumo» (Ji). Tun-dub nii: veerand tunniga kirjutatud, terve senise elu kogemuses laagerdunud, veerand tunniga loetud, suuri asju ära nimetavad teosed. Aega ei võtnud, aga meelde jäid. Viimane ilmus 2007 lõpus, jäädes välja mullusest edetabelist.

Maarja Kangro
luuletaja

1. Wislawa Szymborska, «Oma aja lapsed» (tlk Hendrik Lindepuu). Hea luule kõigile. Szymborska on oma kaastundliku hoiakuga inimolu suhtes tõeline näidis-nobelist.

2. Zbigniew Herbert, «Valitud luuletused» (tlk Hendrik Lindepuu). Vähemalt sama hea kui Szymborska, aga iroonilisem, teravam ja ka mängulisem. Ilus näide, kuidas kannatustest luuletada. Tore, et tähtsad poolakad on nüüd eesti keeles olemas.

3. Michel Houellebecq, «Elementaarosakesed» (tlk Indrek Koff). Juba klassikaks saanud näide ühest tänapäeva eluvi-sioonist, hirmust inimese vabaduse läbikukkumise ja vana humanismi alusetuse ees.

4. Kalju Kruusa. «Pilvedgi mindgi liigutavadgi». Üks helgema loomuga luuleraamatuid sel aastal. Siin on palju selgeid ja justkui lihtsa kulgemisega, aga oma konksuga tekste. Jaapanit ja Hiinat ning keelemängu muidugi ka.

5. Peeter Sauter, «Beibi bluu». Aasta üks tundeehedamaid raamatuid sellest, kuidas lähedusega käivad kaasas valusad jamad. Melanhoolne, sümpaatne ja heas mõttes pretensioonitu.

6. Pierre Bayard, «Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?» (tlk Tanel Lepsoo). Akadeemikudki lahkavad lugemata raamatuid: see peaks raamatutest ära hirmutatud inimese stressi ja alaväärsust ravima. Kahjuks pean tunnistama, et pole seda raamatut ise lugenud. 

Karl Martin Sinijärv
kirjanike liidu esimees, luuletaja

Aasta oli kõigele vaatamata kirjandust täis ning ma loodan, et etem osa sest tohutust toodangust leidis või leiab tee hää lugeja lauale.

Sõprade kiitmine ei ole ühalt hea toon, aga teisalt ei saa kõvu asju märkimata jätta. Sestap ütlen tavalise ausa luulemaniakina, et kel veel lugemata Asko Künnapi «Su ööd on loetud» ja Jürgen Rooste «Tavaline eesti idioot» ning «21. sajandi armastusluule», on paljust ilma jäänud.

Meeldiva kaheõhtulise lugemiselamuse sain Mihkel Raua ja Mari Tarandi mälestusraamatutest. Neil on lisaks Kirjanike Majale veel üks püütepunkt. Selle nimi on Leonid Zaitsev. Mees, kes toitis tuvisid ja jalutas koeraga, kel nimeks Funtik. Kes oli Leonid Zaitsev? Uurige järele.

Tiit Aleksejev tegi oma teise tulemise uhke ajalooromaaniga «Palveränd». Ristikivi mantlit pole tal vaja pärida, ta on sootuks teistsugune ja mu meelest pikemas plaanis objektiivselt parem kirjanik. «Palveränd» on üks neist vähestest raamatutest, mille võib koju ja omaks osta. Et asetada see Andrei Hvostovi «Võõraste lugude» kõrvale. Hvostov teeb eesti proosas täielist ulmelendu, jätkugu tal tiibu ja tahet. Ja kes kidiseb venelaste mahasurumisest me-riigis, lugegu uuesti üle mainit kahe kirjamehe perenimed.

Kalju Kruusa ja Maarja Kangro luulesse sisenemine nõuab aega, aga nähtud vaev on saadavat naudingut väärt. Nähke ja nautige.

Välismaa asjadest on Daniel Kehlmanni «Maailma mõõtmine» üle aastate üks uhkemaid – suhestuge ühekorraga vana maailmaga uue maailma moel.

 Rebekka Lotman
Postimees

1. Michel Houellebecq, «Elementaarosakesed» (Varrak). Lahkab inimeseks olemise elementaarosakesteks, aga paneb kokku ka, mis omal moel lohutab. Piinlikkuseni täpne, haarav, vaimukas.

2. Haruki Murakami, «Kafka mererannas» (Varrak). Eksperimenteerivam kui autori eelmine eestindus «Norra mets». Maagiline realism 2008.

3. Leelo Tungal, «Seltsimees laps» (Tänapäev). Suurepärases keeles lugu Leelo Tungla lapsepõlvest, lisaks lugemiselamusele hindamatu väärtusega Eesti (kirjandus)loos.

4. Anna Haava, «Luule» (SE&S). Mitte aasta, aga aastakümnete oodatuim koondkogu toob lõpuks meieni kõik Haava luuletused. Kohustuslik kirjandus täiskasvanutele.

5. Ain Kaalep, «Muusad ja maastikud» (Tänapäev). Sama kaalukas kui Haava koondkogu. Avab Kaalepi rolli Eesti luulekultuuri rikastajana, intellektuaalsest mõtteluulest Tihemetsa Tiinani.

6. Kätlin Kätlin, «Üks pole ühtegi» ja Maarja Kangro, «Heureka». Kaks naisluuletajat, kaks erisuunalist pilku maailmale, kaks mitmes mõttes lõpuni minevat luulekogu. Võivad muuta ka enda pilku.

7. Rein Raud, «Vend» (Tuum). Tänavuse omamaise proosa pärl, täppis esimesest tähest viimaseni. On õhustik, sündmustik, karakterid. Meeleolu. 

Jan Kaus
kirjanik

1. Michel Houellebecq, «Elementaarosakesed» (Varrak). Meie ajastu halastamatu, aga samas nostalgiline analüüs.

2. Lionel Shriver, «Me peame rääkima Kevinist» (Varrak). Oluline teema, eneseohverduse võimalus või võimatus eneseteostuslikus maailmas, ning selle teema jõuline käsitlus.

3. Asko Künnap, «Su ööd on loetud» (Näo Kirik). Kui oleks vaja valida väga tugeva luuleaasta parim. Edestab napilt mu jaoks Sommeri ja Rooste raamatuid. Filigraanne nägemuslikkus.

4. Andrus Kasemaa, «Poeedirahu» (Ilmamaa). Aasta parim debüüt. Avar ja sügav, samas kõigile arusaadav.

5. Maarja Kangro, «Külas». Tõsi, tegu pole raamatuga, vaid novelliga, mis ilmus septembrikuu Vikerkaares. Sellegipoolest – ja hoolimata tõsiasjast, et lugemata veel mitmedki aasta lõpul ilmunud kodumaised proosateosed (Saat, Aleksejev, Raud jne) – on tegu aasta positiivseima ilukirjandusliku üllatusega. Naljakas ja hoogne.

 Krista Kumberg
lastekirjanduse uurija

 1. Leelo Tungla «Seltsimees last» lugedes üks silm naeris ja teine nuttis. Nii naljakat juttu ei satu just tihti lugemislauale. Aga see, millest Tungal kirjutab, on tegelikult traagiline. Oi, millise nutu ja hala ja haavadessorimise loo oleks sellest saanud! Kummatigi ei pisenda ega leevenda huumor kurja ja kurba. Huumor aitab elusaks ning terve mõistuse juurde jääda. Ühe perega sündiva kaudu maalib autor pildi ajastust. Ja näitab meie, täiskasvanute, mõtlematust.

2. Mari Tarandi «Ajapildi sees» kõlas kõrvus «Keelekõrva» häälega, ilusas eesti keeles! Taas said möödunud ajad ühe perekonnaloo jutustamise saatel värve juurde, sai mitmete tuntud inimeste paraadportree kõrvale asetada südamliku perepildi. Kirjutades küll teistest paistab jutustaja ise pisitasa aina paremini kätte. Ainult niisugusel õel sai olla selline vend! Raamat erineb viimasel ajal ilmunud pikast reast edevusest, õigustamissoovist kantud mälestustest.

3. Terry Pratchett oskab tavalise tavatuks kirjutada, paneb veel paar kummastavat kiiksu peoga peale ja... kujutage ette, et kaubamaja on kogu teie maailm ja reklaamtekstid selle maailma pühakiri. Triloogia «Bromelliaad ehk õielt õiele» esimeses osas «Autojuhid» ta just sellist asja kirjeldabki. Rõõmus, huvitav ja mõtlemapanev.

4. Raamatu «Laps eesti raamatu illustratsioonidel» (koost Õnne Kepp) mõte ja eesmärk on suurepärased! See tõmbab kokku ja kõrvuti raamatupildid eelmistest sajanditest tänaseni välja. Raamat kui potitäis mett, milles ei puudu tõrvatilgad. Ehk tulnuks meeskonda kaasata illustraator ja lastekirjanduse asjatundja?

5. Ostan sageli lasteraamatuid pildi pärast, tänavu oli kuluartikleid rõõmustavalt palju. Uute piltidega Kreutzwaldi «Lopi ja Lapi», muinasjuturaamat kirjastuselt Avita, «Siil udus», Grimmi muinasjutud Pirkko-Liisa Surojegini piltidega, «Beowulf» jne. 

Apollo Raamatute 2008. aasta müügiedetabel 16. detsembri seisuga

1.    Mihkel Raud, «Musta pori näkku», Tammerraamat

2.    Mari Tarand, «Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga», Ilmamaa

3.    Jaan Kross, «Kallid kaasteelised II», Eesti Keele Sihtasutus

4.    Rhonda Byrne, «Saladus», Pilgrim

5.    Andrus Kivirähk, «Mees, kes teadis ussisõnu», Eesti Keele Sihtasutus

6.    Heldur Jõgioja, «Kaika Lainest Vangani. Rahvameditsiini varasalv».

7.    Peep Vain, «Kõige tähtsam küsimus», Eesti Päevaleht

8.    Elis Aunaste, «Katrin Karisma: minu ilus elu». Fookus Meedia

9.    Andrus Kivirähk, «Leiutajateküla Lotte», Eesti Päevaleht

10.    Küllo Arjakas, «Eesti Vabariik 90. Sündmused ja arengud», Eesti Entsüklopeediakirjastus

11.    Maire Aunaste, «Viis aastat peidus», Ajakirjade Kirjastus

12.    Tea Oll, «Aabits. Neile, kes koolis veel ei käi», Ilo

13.    Heiki ja Ringa Laidla, «Kuldsed lood», Ilo

14.    Robert T. Kiyosaki, Sharon L. Lechter, «Rikas isa, vaene isa», Sinisukk

15.    Meelis Kapstas, «Reet Linna. Paljugi võiks öelda veel...», Ajakirjade Kirjastus

16.    Pille Enden, Lia Virkus, «Pereköögi kokaraamat», Ajakirjade Kirjastus

17.    Mart Laar, «Eesti leegion sõnas ja pildis koos CD-ga», Grenader

18.    Koraan, Avita

19.    «Peking 2008. XXIX suveolümpiamängud», Ajakirjade Kirjastus

20.    Andrus Kivirähk, «Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised

mäed», Varrak