Peal on propaganda, all on tugev off

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe kriitiku poolt aasta parimate lavastuse hulka nimetatud ning ka kahe parima meesrolliga silma paistnud                         Margus Kasterpalu lavastus «Boukgakoff» Eesti Draamateatris. Pildil vasakult: Külli Reinumägi, Raimo Pass, Guido Kangur, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Mait Malmsten ning esireas peaosatäitja Hendrik Toompere jr.
Kahe kriitiku poolt aasta parimate lavastuse hulka nimetatud ning ka kahe parima meesrolliga silma paistnud Margus Kasterpalu lavastus «Boukgakoff» Eesti Draamateatris. Pildil vasakult: Külli Reinumägi, Raimo Pass, Guido Kangur, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Mait Malmsten ning esireas peaosatäitja Hendrik Toompere jr. Foto: Teet Malsroos

Teatrikriitik Valle-Sten Maiste leiab, et lõppev teatriaasta ei lähe ajalukku ühegi legendaarse suurlavastusega, ning tõdeb, et väiksemate eelarve-tega projektid on sel aastal teatris            juhtrolli enda kätte haaranud.


Teatriaastal 2008 oli toredaid õnnestumisi, mis siiski ei hüpanud üle juba sissekäidud varju. «Lõputu kohvijoomine» ei ületanud sügavuse ega näitlejatööde poolest «Finis nihilit» ega varasemaid Kõivu lavastusi. Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste jt särasid «Pikas päevatees...». Ent Karusoo lähenemises psühholoogilise realismi klassikale puudus rõhutatult omanäoline autoripositsioon, mis oli alati olemas Mikiveril, kes sama tükki 15 aasta eest lavastas. «Eesti meeste laulud» oli puhas nauding, kuid mitte enam üllatus jne. Gurmaanide ja teatriloo jaoks jääb aastast 2008 eredaimana maha ilmselt Tammsaare mammutettekanne Vargamäel. Uuslavastus «Wargamäe Wabariik» pakkus lisaks heale ruumi valdamisele ja näitlejatöödele ka julget ümberkäimist meie klassika esiautoriga. Ideoloogilisele üheplaanilisusele vaatamata oligi see Elmo Nüganeni töö tõenäoliselt aasta tugevaim lavastus traditsioonilises repertuaariteatris.

Tipu harjumuspärasusele sekundeerisid meie teatrielus aga kaks väga rõõmustavat arengut. Märgatavalt on tõsinenud teatrite repertuaarivalik. Kui tuua vaid üks näide, siis ilmselt jääb draamateatri tänavu enim lihtsale lõbususele rõhuvaks publikumagnetiks tillukeses Maalisaalis välja toodud monotükk «Kõik on täis». Äsjaste «Raha-uputuste» jt Cooneyde näidenditega võrreldes on mängukava tuntavalt puhastunud.

David Korteni arvutuste järgi kulutati läinud sajandi lõpukümnendeil õhu ja tilulilu müümisele vastuvõtliku tarbijaskonna loomisel maailmas poole rohkem raha kui haridusele, ja see vahe süveneb. Eesti seis on siin muidugi parem kui maailmas keskeltläbi, kuid kaugelt mitte roosiline. Teater (nagu meediagi) on selles vastuseisus kõikunud kahepalgelistel positsioonidel. Jääb suureks küsimuseks, kas Anu Lambi unustamatud rollid ja kõrgintellektuaalsed tõlked (sel hooajal nt Stoppardi särav «Rock’n’roll») ikka tasakaalustavad tühisust, mida külvab ühiskonda jumala hääle etendamine suhte- ja solgisaadetes. Mis ühiskond see on, kes ei suuda isegi nii suurtele tegijatele nagu Lamp kindlustada teatritöö eest äraelamisväärset palka?

Täna on aga küll põhjust kiita teatrijuhte, kes väljamüüdud saalide tuules on asunud väärtrepertuaari osa tuntavalt suurendama. Kultuuriministeerium, kes on olnud teatrite repertuaaripoliitika küsimustes täiesti ükskõikne, et mitte öelda kommertsi soodustav (sisuliste hooajaülevaadete tellimisest loobumine, küündimatus teatriinimeste palga ja teatrite hea majandusliku käekäigu eest seismisel), võiks teatrijuhte nüüd vähemalt avalikult tunnustada.

Aastal 2008 ilmnes meie teatris ka suundumus, mida võiks tinglikult nimetada Off-Broadway tüüpi ettevõtmiste hiilgeajaks. Päris avangardsete, Off-Off-Broadway tüüpi ettevõtmistega on meie teatrimaailma kontakt nõrk. Krahli («Füüsilise ülekuulamise tehnikad») ja NO99 (Kristjan Sarve Henry Milleri «Aktsioon») egiidi all on aset leidnud mõned tänuväärseid erandid, kuid üldiselt jäävad seda laadi tegemised tantsu- ja kunstiperformance’ite raami.

Kuid vaadates selliste tähelepanuväärsete ja lausa suurepäraste lavastuste rida, nagu VATi «Kas sulle meeldib porno» ja «Nürnberg», Kasterpalu-Kivastiku «Meie Isa», R.A.A.A.M.-i «Vahepeatus», Tartu Uue Teatri «Endspiel» jt kaks lavastust, Tamur Tohveri teatri «Külmapildid» ja lisada siia veel Theatrumi, Võru teatriateljee ning teada alternatiivteatrite Krahli ja NO99 tehtu, siis näib, et vähese eelarvega väiksemad projektid on sisuliselt teatris juhtrolli enda kätte haaranud. Arvates juurde veel eriti Endla («Rock’n’roll», «Janu») jt blackbox’ides tehtu, on seis kõrvutamatult rutiinis toimivate pealavade kahjuks.

Küsimusteta erksatest ettevõtmistest meenub viimastelt vaid Gustav Naanist rääkiv «Sigma-Tau» Draamateatris. Suured õnnestumised eeldavad ikka valitsevatest eelarvamustest möödavaatamist ja riski. Kuidas teatriinstitutsiooni katsetamisjulgust juurde saada, jääb jätkuvalt küsimuseks, samuti nagu seegi, kuidas Off-Broadwayd edaspidigi eripärase ja lokkavana hoida.

Kuigi aastal 2008 jätsid endast tugeva märgi maha arvukad klassikalise koolituseta lavastajad – Heiti Pakk, Margus Kasterpalu, Ivar Põllu, ka VATi lavastajad ja Tamur Tohver –, on nimetatute käekiri veel ähmane ja kujunemas. Sestap tuleb jätkuvalt kõnelda sõnumiga, järjepidevalt kitsale teemale pühendunud lavastajate kriisist.

Ott Karulin on hiljuti taas kord juhtinud tähelepanu, et meie lavastajamõte on valmis näitemänge pidi liikuv, ning oma ütlemisvajadusest sündinud lavatekste, nagu «GEP», on vähe. Veelgi vähem on aga seda tüüpi lavastajaid, nagu David Lynch, kes läbi kogu oma loomingu lahkab ühte ja sama teemat – fantaasia ja kujutluse rolli inimelus, kujunedes selle valdkonna võimalik et suurimaks professoriks üldse. Meie lavastajad võtavad ikka teema siit ja tüki sealt, sisulise järjepidevuse ja loogikata. Siinkohal tuleb tunnustada Taago Tubinat, kes on läbi arvukate lavastuste järjekindlalt keskendunud inimese identiteedi kujunemise teemale. Ka tipprollideni viib just pikaajaline ühtses ideelises vaimus töötamine, nagu kinnitasid Mati Undi superlavastused. Omaaegsed Undi näitlejad pole kümnenditaguste absoluutsete tipprollideni enamasti kahjuks enam jõudnud.

Teatriaasta 2008 langes peaaegu ühte ka EV juubeliaastaga. Kui teater pakkus sel perioodil nauditavalt eripalgelisi ajaloo-ainelisi tipplavastusi («Kommunisti surm», «Kangelane», «Harmoonia», «Wargamäe Wabariik», «President 1939» jt), siis telesari «Tuulepealne maa» on saanud kõvasti sakutada ja Jaak Allik nimetas selle täielikuks jampsiks. Kahju, sest tegelikult on lavastaja tublisti panustanud, tuues muu hulgas tipprollides vaataja ette näitlejad (Rasmus Kaljujärv, Kristjan Sarv, Mirtel Pohla), kelle puhul on kurdetud, et nad igapäevatöös NO99 teatris traditsioonilisele karakteriloomele üleliia pühenduda ei saa. Meie ajaloolased ei ole nii lootusetult akadeemilisse žargooni ja raami kapseldunud, et neid populaarsetes vormides kaasa rääkima pole võimalik paluda.

Et «Tuulepealset maad» konsulteerima pole leitud ajaloos vastuolu ja küsimusi tunnetavat uurijat, vaid jäädud alati igal pool kohal oleva ning kõiges võitlust ja propagandavahendit nägeva ideoloogi Lauri Vahtre juurde, näitlikustab, kuivõrd tulemuslikult trambivad meie ühiskonnas ja ka kunstielus jalgu need, kellele tagasihoidlikust voorusena vähe kaasa on antud. Kahjuks on sarja stsenaarium üldpsühholoogiliseltki kohati nõretavalt kitšilik.
Aasta lõpul valiti teatriliidu esimeheks tõenäoliselt meie kõige paremas lavavormis tegevnäitleja Ain Lutsepp. Administratiivtöös jagub, millele mõelda. Loodetavasti ei suuda see häirida Lutsepa rolliloome jumalikkust.

Küsimused

1. Reastage palun edetabel kolmest enim meeldinud lavastusest Eesti teatrites 2008. aastal ning põhjendage oma valikut.
2. Parim mees- ja naisroll.
3. Mis on teie jaoks Eesti teatri suurim ebaõnnestumine sel aastal?
4. Mis peaks uuel aastal kindlasti Eesti teatris teisiti olema?

PILLE-RIIN PURJE

1. Vastan vaatamise järjekorras. Neljast «Tõe ja õiguse» lavastusest koosnenud Vargamäe maraton: võimalus süveneda Tammsaare-maailma. Draamateatri «Lõputu kohvijoomine»: võimalus tajuda ajaloo kulgu ja korduvust. Theatrumi «Maarja kuulutamine»: võimalus mõtestada igavikulist elu, hinge tõbesid ja tervenemist.

2. Teatriliidu žürii liikmena mõtlen veel… Aga kuidas saavutada, et näitleja töö tunnustamine ei piirdukski kahe variandiga – aasta parim roll ning elutööpreemia (annaks taevas, et mitte postuumselt). Näitleja tuleb lavale õhtust õhtusse. Ta töövõime, tööoskus, töötahe ilmnevad «reaetenduse» kvaliteedis ja suutlikkuses areneda. Kas polegi meie, teatrivaatlejate pärisosa seda igapäist arengut jälgida, jäädvustada, tunnustada? Ka taandarengut teadvustada?

3. Spontaanne vastus: seriaal «Tuulepealne maa», mis mõjub kui Leberechti propagandistliku stiili taastulek. Aga õpetlik vaadata, kuidas sealgi sünnib lausa näitleja ampluaad avardavaid rolle; samas näeb karvapealt nii ahtakest stampnäitlemist, nagu stsenaarium tingib!

Kahju, et dokumentaalfilm «Ants Eskola: Olla või mitte olla» osutus eklektiliseks ja paatoslikuks, et ei tunneta keelelise ega sisulise toimetaja süüvivat juuresolu.
Kui hüljata termin «ebaõnnestumine» ja vastata avaramalt: teatriloolase Reet Neimari lahkumine on aasta valusaim sündmus, selle tähendust alles hakkame tajuma.

JAAK ALLIK

1. Igasugused paremusjärjestused on kunstis mitte ainult võimatud, vaid ka vastunäidustatud. Ja sugugi mitte ainult seepärast, et «maitse üle ei vaielda», vaid eelkõige seepärast, et kunstiteose vastuvõtus, tema «meeldimises» on väga suur osa vastuvõtja enese väärtusmaailmal, hingeseisundil ja valulävel ühe või teise probleemi suhtes. Seega saan ma rääkida mitte «parimaist» lavastusist, vaid nendest, mis isiklikult mind kõige enam puudutasid. Loomulikult «meeldis mulle enim» Kuressaare Linnateatri lavastus «Tapatöö jumal», sest olen selle lavastaja ja eks ma (nagu iga teinegi lavastaja) tegin ikka seda, mis mulle meeldis. Aga kõige enam ütlesid just mulle (väljatuleku järjekorras) Margus Kasterpalu «Boulgakoff», Heiti Paku «Rock’n’roll» ja Lembit Petersoni «Maarja kuulutamine».

2. Samad sõnad ka osatäitmiste kohta. Kümnetest väga headest rollisooritusest said minu hetkeseisundiga tugevaima resonantsi ja tekitasid suurima imetluse (jällegi väljatuleku järjekorras) meestest Guido Kanguri Aleksei Tolstoi «Boulgakoffis», Tõnu Tepandi Konstantin Päts «Presidendis» ja Ain Lutsepa James Tyron «Pikas päevatees…» ja naistest Kersti Kreismanni Lettice «Leekrüüpes», Laura Petersoni Mara «Maarja kuulutamises» ja Liina Olmaru proua Cholley «Grafitis».

3. Huvitava lavastaja, targa inimese ning eesti teatri hea tundja professor Mihhail Tšumatšenko riiklikul tasemel väljasöömine Vene Teatri peanäitejuhi kohalt. See on viinud Vene Teatri veelgi suuremasse isolatsiooni ja allakäigule, mida on juba praegu selgelt näha.

4. Tuleks taastada Eesti teatrijuhtide traditsiooniline mõtte- ja tegevusühtsus, mida ministeeriumi jaga-ja-valitse-poliitika on tahtlikult murendama hakanud.

REIN VEIDEMANN

1. Tammsaare-Lennuki «Wargamäe Wabariik» – lavastatud Elmo Nüganeni tuntud headuses, Tammsaare sõnumi adekvaatne edasiandmine: kuidas süüdimatu revolutsiooni mängimine lõpeb tragöödiaga, selle võimendamine võimsate kujunditega, filmilik panoraamsus.

Jaan Unduski «Boulgakoff» – Margus Kasterpalu riskantne, aga igati õnnestunud lavastus, hiilgav näide, kuidas lavastaja ja näitleja koostöös lugemisdraamale lähedane tekst pannakse «plahvatama».

Madis Kõivu «Lõputu kohvijoomine» – Priit Pedajase järjekordne kübaratrikk Kõivuga, seekord kummutamas stereotüüpi Kõivu lahendamatust mõistatuslikkusest. Näide sellest, et Kõiv võib olla ka täiesti «lahe». Nostalgiline pilt kadunud maailmast, mille keskmes troonib jumalana Werneri kohviku «püsikunde» Lembit Ulfsaki kehastuses.

2. Boulgakoffi rollis üles astuv Hendrik Toompere jun väärib imetlust juba ainuüksi selle eest, et etendab psühhopaadist ja erotomaanist geeniust hetkekski lavalt lahkumata. Tema mäng kinnitab Bulgakovi veenet, et teatris on tõepoolest kogu võim näitleja käes. Kehastus on mitmeplaaniline: siin on nii Bulgakovit kui ka Boulgakoffi näitlemist, autoparoodiat jms.

3. Ei pea seda küll ebaõnnestumiseks, kuid suundumus massiliste suvelavastuste tegemisele kurnab näitlejaid, nivelleerib nende annet – sest vabaõhu-teatris esinemine ei võimalda psühholoogilisi süvenemisi (ümberkehastumised jäävad ikka pinnapealseks markeerimiseks) – ja lähendab teatrit kommertslikule massikultuurile.

4. See ei puuduta eesti teatrit, ent murrang peaks ometi aset leidma Eesti poliitilisel teatrilaval, et mõistetaks: Ugala vajab renoveerimist, linnateater oma saali, Vana Baskini Teater kindlat mängupaika – ja last not least – alustagem üldrahvalikku korjandust Estonia ooperisaali rajamiseks.

RAIT AVESTIK


1. On reaalne võimalus, et parimad jäid vaatamata. Aga meeldisid Tallinna Linnateatri «Päike soojem, taevas sinisem», nukuteatri «Mängurid», fotode järgi ka NO99 «Perikles» jpt.

2. Meenuvad Katariina Lauk (VATi «Nürnbergis» ja «Misantroobis»), Riina Maidre (Von Krahli «Mis juhtus pärast seda, kui Nora...»), Marius Peterson (Theatrumi «Linn»), Aarne Soro (Ugala «Grafiti») jpt.

3. Ühed suured ebaõnnestumised on ilmselgelt jõuluaegsed lastelavastused. Just suurte teatrite omad, aga need pole sellises valdkonnas kunagi ka hiilanud. Siiralt kahju on, et nukuteater on tänavu «jõululavastustega» ühemõtteliselt ebaõnnestunud. Kui ma peaksin ka kuidagi eesti teatrisse kuuluma, siis olen ise suur ebaõnnestuja, sest paljud olulised lavastused jäid sel aastal vaatamata.

4. Ei pea midagi teisiti olema, ajagem oma rida rahulikult edasi. Võrus on nüüd näiteks linnateater. 

JIM ASHILEVI

1. Nägemise järjekorras:
1. Eliisa Lott «Angoisse. Vasakule» (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafi III kursuse lõputöö). See oli üks neid haruldasi lavastusi, mida nähes tekkis hirm, mis minust saanud oleks, kui ma poleks seda näinud. Väga jõuline, äkiline ja otsekoheselt puudutav, nagu vaataks kirkas valguses lavapõrandal elektris võbelevat autori sisikonda. Tuletas meelde, milline jõud võib olla lavastusel, mis oma keelelt ja esteetikalt on otseselt tänane.
2. Uku Uusberg / William Shakespeare «Head ööd, vend». Ühegi teise eesti lavastaja teatrikeel ei sarnane Uku Uusbergi omaga. Ta lavastab nagu helilooja, sidudes näitlejad ja tegelased kooskõlalisse tervikusse. Nagu kellavärk või mängutoos. Imetleda oskan, järele teha ei oska. Kindlasti üks ambitsioo-nikamaid, veidramaid ja seinast seina mõistetumaid töid sel aastal.
3. See, mis tänavu Von Krahli teatris uuslavastuste asemel toimus.

2. Aivar Tommingas – Maurus. Elmo Nüganen / Anton Hansen Tammsaare «Tõde ja õigus. Teine osa» (linnateater). Ehkki see pole 2008. aastal valminud lavastus.
Argo Aadli – Kiddi. Jaanus Rohumaa / Jón Atli Jónasson «Murdlainetus» (linnateater)
Mairi Jõgi – Stella. Peeter Raudsepp / Harold Pinter «Sünnipäevapidu» (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 7. lennu diplomilavastus)

3. Kõige ebaõnnestunum inimene Eesti teatris aastal 2008 oli… Kuidas nüüd konstruktiivselt laimata? Pigem tahaksin rääkida suurimast õnnestumisest Eesti teatris aastal 2008: tänavu alustanud Draamakirjanike Akadeemia (DRAKAdeemia) sünd. Jaksu ja vaimustust Siret Pajule ja uutele näitekirjanikele.

4. Mulle tundub, et küünilisus ei tööta enam.

EVA KÜBAR

1.  1.«Pikk päevatee kaob öösse»
     2.«Perikles»
     3.«Ruja»

Merle Karusoo karm, kuid filigraanne lavastajakäsi pigistas näitlejatest välja viimase ja seda täpset psühholoogilist tööd laval oli nauditav kaeda. Hoolimata traditsioonilisest sõnateatri vormist ja etenduse pikkusest (pea kolm tundi) püsis pinge pidevalt õhus.

«Perikleses» paistis silma viimistletud ansamblitöö (mis NO teatri puhul pole muidugi mingi üllatus) ning lõpuni lihvitud laulu- ja tantsunumbrid, samuti julgus kasutada kandvas rollis laulja Lenna Kuurmaad, mis õigustas ennast üle ootuste hästi.

«Ruja» – julge libreto, tõeliselt nauditav dekonstruktsioon. Pluss loomulikult filmikunsti ja teatri ühendamine.

2. Ülle Kaljuste («Pikk päevatee kaob öösse») ja Priit Võigemast («Ruja»).

3. Igavad ja ühetaolised suvelavastused, vähe üllatusi ja avangardi. Siiski – väga meeldis ühenduse nu.unioon ülesastumine «Väljaheidetud/OUTCAST» Võrus Väimela mõisakompleksis.

4. Loodan, et ka n-ö repertuaariteatrite mängukavadesse hakkab ilmuma rohkem julgemaid ja alternatiivsemaid katsetusi. Palju ootan kahelt tänavu jalad alla saanud teatrirühmituselt – Tartu Uuelt Teatrilt ning Tamur Tohveri algatatud Polygonteatrilt. Loodan siiralt, et majanduslangus neid ei tapa.

MADLI PESTI

1. «Sigma Tau C-705» ja «Eesti meeste laulud» – pole mõtet eraldi loetleda voorusi, mõlema lavastuse kõik ehituskivid on perfektsed. Olulised ja puudutavad teemad, põnev tehnilis-visuaalne teostus. «Sigma Taus» ka võimas peaosaline Rein Oja.

2. Riina Maidre Von Krahli «Noras» ja Katariina Lauk VATi «Misantroobis». Marius Peterson Theatrumi «Linnas», Priit Võigemast linnateatri lavastuses «Ohvrit mängides» ja Lauri Lagle draamateatri «Head ööd, vennas». Nägin isiklikke arenguid, üllatused publikuna. Veenev pühendumus neis näitlejais ja rollides.

3. Suurim ebaõnnestumine on pidev keskpärasus ja igavus teatrimajades, laval ja saalis. Publiku aja ja raha andestamatu raiskamine. Kui valdav ja samas lõppematu see on!

4. Palun vähendage suvelavastuste hulka! Üle-võlli-kommerts on painav. Teiseks, lõpetatagu tekstikeskne mõtlemine. Teater ei ole kirjandusliku teksti püünel ilmekalt ettekandmine, vaid kunstivoolude ja meediumite sümbioos. Vaadatagu näiteks Taavet Janseni lavastust «It’s nothing really» või Jevgeni Ibragimovi «Mängureid». Või juba eespool nimetatuid.

MADIS KOLK

1. 1. Merle Karusoo «Pikk päevatee kaob öösse»
    2. Lembit Petersoni «Maarja kuulutamine»
    3. Tiit Ojasoo «Perikles»

Kui Karusoo lavastust võiksingi pidada n-ö parimaks, siis ülejäänud kaks ei ole seda vahest koguterviku mõttes, küll aga ühendab kõiki kolme nende võime kõnelda vaatajaga mitte üksnes teksti tasandil, vaid aktiveerides tema empaatiavõime «totaalse teatri» mõttes. Iseenesest on ju elementaarne, et teatrisündmuseks ei piisa vaid heast näidendist, vaadates aga, mida meil tihtipeale õnnestumisteks peetakse, ei olegi see vist nii elementaarne. Need lavastused rakendasid tööle teatri kui kunstiliigi spetsiifilised omadused.

2. Hendrik Toompere jr Boulgakoff («Boulgakoff») ja Ülle Kaljuste Mary Cavan Tyrone («Pikk päevatee...»)

3. Ebaõnnestumised, mis ei tulene andetusest või rumalusest, võivad viidata hoopis otsingutele ja eneseületamissoovile. Kahju ongi sellest, et lõppevast aastast selliseid sündmusi justkui ei meenugi.

4. Teater ei tohiks kunagi olla kirjeldatav või üldistatav mingite tunnuste kaudu, mille suhtes ta saaks siis sooritada kursimuutusi. Ta peaks võimaldama pidevat suundade paljusust, kus hinnanguskaalaks pigem hea-halb, mitte õige-vale. Loodan, et majanduskriis sunnib teatreid süvenenumalt keskenduma sellele, mis eristab teatrit muudest tegevusvaldkondadest, mitte suunama neid vääreeldusse, et ellujäämise tagab nivelleerumine ja millegagi sarnanemine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles