Mahe jutuvestmine avab ukse teisele poole

Proosit. Kõrtsilaua taga istuvad Toomas Suuman (vasakult), Peeter Rästas ja Erni Kask. Foto: Rait Avestik

Pühade ajal tehakse lastele muinasjutulavastusi, vestetakse ja kuulatakse lugusid, mida isegi täiskasvanud vahel usuvad. Uskuda võib ükskõik millesse – jumalasse, haldjatesse, hingede rändamisse –, peaasi on uskuda. Eriti kui tegemist on leinaga.

Kuhugi peavad kadunukesed minema ja miks mitte siis vahetevahel sealt tagasi tulema. Eriti need, kellel eluajal jäi midagi ütlemata, mõni südamesoov täitmata, või kelle surm oli niivõrd ebaõiglane, julm ja enneaegne.

Teater kõrtsisaalis

Rakvere teatri väikese maja teatrisaali tasub tungelda, kõige sügavama ja mõtlemapanevama elamuse sellest etendusest saab esimestest ridadest. Iga vaataja istuks seal justkui näitlejatega võrdselt kõrtsilauas ja lummus haarab täielikult.

Tagapool olijad ei näe ega kuule nii hästi ja usuvad ilmselt kõneldusse vähem. Võib-olla tekib kergemini ka kannatamatus, et noh, poisid, teete ka midagi või.

Jutuvestmine eeldab silmsidet, kontakti alalhoidmist. Ainuke probleem lähedal istumisega on see, et hoolikalt seatud iiripärased punased habemed ei mõju sugugi loomulikuna.

Lavakujundus loob äravahetamiseni autentse mulje ühest kõrtsitoast kuskil pärapõrgus, kui väljas ulub tuul ja taevast tilgub ei-tea-mida. Kusjuures, ei ole mingit selget põhjust, miks tegevus peaks aset leidma Iirimaal, rohke tume õlu välja arvatud.

See on rahupaik lugude ristumiseks. Siin kohtuvad vanad stammkunded, keda ärgitab jutustama-meenutama külla kolinud endassetõmbunud naisterahvas. Tal on teispoolsuse uskumiseks oma põhjus. Siinse jutuvestmise teraapiline efekt seisneb üksteise usu kinnitamises.

Tegemist on tõepoolest lihtsa sümpaatse lavastusega, mõned näitlejad ja rahulikud vestmisstseenid. Räägitakse tõsimeeli, pisut ebalevalt kohtumistest pisikeste haldjatega, surnud inimestega või vaimudega. Kuulamise õppimine ja õpetamine.

Kõige soojema elamuse lõid Toomas Suumani ja Peeter Rästa monoloogid. Nende suhtlemine Erni Kase kehastatud kõrtsmikuga tekitas tunde, et võib vabalt silmad sulgeda ja hõljuda kuskile, kuhu heameelega iga päev ei läheks, aga mõnel erilisel päeval kangesti kipuks.

Vähem usutav oli Ülle Lichtfeldti esitatud traagika ja valu. Täpsema ja siiramana mõjus ta hetkeni, kui hakkas oma lugu jutustama, olles lihtsalt kuulaja. Teda kuulates mõtlesin, et mõni teine näitlejanna oleks ses rollis ausam olnud.

Näitlejatele on seesuguse staatilise etenduse mängimine tõsine proovilepanek – kuidas igal korral täie intensiivsusega publiku ette astuda. Ühegi tegevuse, lavalise liikumise või joviaalse emotsionaalse hetke varju ei ole võimalik varjuda, et pinget lõdvendada.

Publiku rõõmuks

Ei saa mainimata jätta, et igale kõrtsisaalis istujale pakutakse pärast etendust kostituseks ka pindike tumedat õlut, koostatäis head hautist ja enne etendust terav viskinaps. Toit maitseb imehea ja viiulilood on toredad.

Tundub, et see lavastus on mõeldud seltskondadele. Minna võiks kohe mitmekesi ja kasutada etendusejärgset mõtisklushetke hämaras ruumis isiklike kogemuste vahetamiseks, mitte tormata kohe tagasi argistesse toimetustesse, garderoobi ja autosse.

Uuslavastus

Conor McPherson

«Teisel pool»

Lavastaja Üllar Saaremäe

Kunstnik Vadim Fomitšev

Osades Erni Kask, Ülle Lichtfeldt, Peeter Rästas, Toomas Suuman ja Velvo Väli

Esietendus Rakvere teatris 13. detsembril