Martin Kala: mis värvi tuleb 2009. aasta?

Martin Kala Foto: Pm

Uus aasta tõotab tulla progressiivne, ergutav, aga suurte ootuste valguses ka hirmutav.

Moemaailma suurdaam, tulipunase juuksepuhmaga prantslanna Sonia Rykiel, keda on loetud kümne maailma elegantseima naise hulka, ütleb, et värve võib üle kanda lõhnadesse ja ka vastupidi: lõhnadel on oma värvivasted.

Rykieli moeloomingut on tihti nimetatud värvide ilutulestikuks. Värve võib panna helidesse, tunnetesse, mööda lendavasse aega. Kas oskame ennustada, mis värvi tuleb aasta 2009?

Läinud aasta oli värviderohke. Puna-Hiina pidas olümpiamänge ja Gaza nõlvadelt tõusis sinist pommisuitsu, aastalõpule andsid tooni massirahutused Kreekas. Mumbai terrorirünnakud ja Vene-Gruusia sõda katsid tänavad veripunasega.

Prantsusmaal kumas Eiffeli torn Euroopa Liidu eesistumisega eurosiniselt ja Ameerika valis oma esimese mustanahalise presidendi. Kosovo andis aga ootuspärase musta ja valge – oli nii tema iseseisvumise toetajaid kui ka vastaseid. Meie hulgast lahkusid koloriitsed suurkujud Aleksander Solženitsõn ja Yves Saint Laurent.

Lõppes üsna sünge aasta, mille suursündmuseks hääletasid mitme suure Euroopa päevalehe lugejad üleilmse majanduskriisi. Ükski poliitiline tähtsündmus, olgu see Barack Obama võit presidendivalimistel või Ingrid Betancourti vabastamine pikaajalisest pantvangistusest, ei näi olevat meeldejäävam majanduslangusest.

Mandumise viljad

Üle-eelmisel aastal seoses halbade kinnisvaralaenudega lahvatanud kriis süvenes järk-järgult, hukutas suurpankasid ja pankrotistas riike. Kiskjakapitalism segunes ahnete rahaturgudega, tuues ennenägematu kriisi ja sellega ühes skepsise maailma majandussüsteemi toimimise suhtes.

Ka rahvusvahelises poliitikas langes meeleolu terrorirünnakute ja uute sõdade tõttu. Ameerika kolumnist David Brooks nimetab seda globaalskleroosiks: me pole suutnud tõhusalt lahendada arvukaid aastatepikkuseid rahvusvahelisi konflikte.

Vetod, kaubalepped ja mahitamised pole lõpetanud genotsiidi Darfuris. Iraani tuumaambitsioone pole suudetud peatada ning Zimbabwele pole seatud pitsitavaid sanktsioone. Samuti puudub kollektiivne lahendus kliimasoojenemisele ja Iiri referendumiga seiskus Euroopa liikumine poliitilisema liidu poole.

2008 muutis meie arusaamu rohkem, kui võiks arvata. Rahva avatuse asendas umbusaldus ühiskonna moderniseerimise suhtes. Nii rahapuudus kui suurte muutuste ootus, mida tõestasid kasvav üleilmne toidukriis, USA valimiskampaania uusi suundi lubavad loosungid ning Kreeka noorsoorahutuste tagamaad, on kahe aastakümne pikkuse mandumise viljad.

Individualismi, turuliberalismi ja tarbijaühiskonna nõudmiste abil saavutati konsensus ja sündis edumüüt. Inimesi harjutati hõlpsa eluga, samas kui kolmveerand ülejäänud maailmast elab valusas vaesuses.

Ideedel on värv

Tsiteerin Andres Maimikut, kes ütles: «Pole oluline elukvaliteet, vaid elamise kvaliteet.» Ameerika kuulus kunstikriitik John Ruskin küsib oma raamatus «Unto This Last», mida tähendab tegelikult rikkus.

Tema tunnistab tundekasvatust ja intelligentsust ehk vooruseid, mitte vääringuid. Kui mõelda, et rikkaim riik on see, mille katuse all elab suurim arv õnnelikke inimesi, ei tundu Ruskini teooria lääge.

Näiteks ÜRO inimarengu programmi aastaaruande järgi on maailma riikide pingerea lõpus juba mitmendat korda loendamatute probleemidega Niger, kus valitseb põud, kirjaoskamatus, ülesündimus, sotsiaalsed ja kultuurilised ebakõlad, joogivee nappus ja välisabi puudus. Nigerile on kehtestatud Maailmapanga majanduspiirangud, riigi on vallutanud korruptsioon ning lakkamatu nälg.

Ometi on nigerlased kõige õnnelikum rahvas maa peal, sest nende raha mõiste (meie jaoks seega õnne mõiste) ei vasta meie maailmas levinud arusaamadele. Kõige õnnelikum on see, kes suudab nautida elu täisväärtuslikult, ületades asjade omamise kihu, õpetab budism.

2009 tõotab tulla tõele silma vaatamise aeg. Küsimused ühiskonna paremast korraldamisest lakkavad olemast abstraktsed ning muutuvad argiteemadeks, mida arutatakse tööpostil ja postkontori- või poejärjekorras.

Küsigem, kas tänapäeva majandus on andnud lubatud tulemusi. Mida on turg loonud meie tegelike vajaduste rahuldamiseks? Kui varem mõlgutasid ilmakorralduslike küsimuste üle mõtteid intellektuaalid klaasikese punaveini juures, siis nüüd võiks igast inimesest saada argifilosoof, kes muretseb, kuidas mittetoimivat ühiskonda paremate vahenditega reguleerida.

Innustav poliitika

Raha-, töö- ja ideedepuudus – need pikaajalise heaolu järelmid esitavad saabuval aastal väljakutse meie seisukohtadele ja põhimõtetele. Uued vaatenurgad ning vanade vaidlustamine loovad debati, mis toodab uusi arusaamu. Juba praegu innustuvad inimesed enam poliitikast, mida tõestavad nii poliitikablogid kui ka uus suur huvi ja osalus politoloogia- ja sotsiaalteooriakursustel.

Selles mõttes tõotab 2009 tulla progressiivne, ergutav, aga suurte ootuste valguses ka hirmutav. Ärge imestage, kui näete skeptikuid – endisi pankureid, maaklereid, rahamehi – astumas saabuval aastal samasse ritta poeetide, filosoofide ja moeloojatega. Nendega, kes oma loometöö kaudu elavad maailma muredele kaasa omamoodi, ravides ühiskonna haavu ideede ja tunnete, mitte asjadega.

Näiteks moemaailm võttis 1990. aastatel omaks oranži värvi, põhjendades seda sooviga ületada toona majanduses võimu kogunud üleüldine tusatunne. Disainerid soovisid vaikselt läheneva languse tuules oma tööd elavate värvidega pisutki rõõmsamaks tuunida.

Kas on üllatav, et Pantone – kaubamärk, mis müüb värvilahendusi disainitööstusele – valis oma selle aasta tooniks erksa ja optimistliku mimosa? «Kollane on tulevikuvärv,» selgitati toonivalikut. See ühendab endas soojust, päikesepaistet ja rõõmu  ehk kõike seda, mida me praegu nii väga vajame.