Elulooraamatute populaarsuse üle pole mõtet imestada. Neid loetakse, nagu ahmitakse Kroonikat või vaadatakse «Tõehetke». Inimene on uudishimulik loom, teda huvitab, kuidas teised inimesed elavad. Uudishimu ei tasu häbeneda ega alahinnata, see on kõige muu kõrval ka näiteks ajalooteaduse ja psühholoogia liikumapanev jõud.
Kultuuriloolane David Sassoon osutab, et elulooraamat kui žanr õitses Euroopas juba 18. sajandil, kusjuures vähetähtis polnud seejuures naiste kirjaoskuse levik. Rohkem hakati kirjutama kirju ja pidama päevikut. Peagi märgati, et sellega võib ka raha teenida. 1748. aastal kujunes tohutuks müügihitiks Laetitia Pilkingtoni «Mälestused», raamatus toodi avalikkuse ette autori õnnetu abielu. Kuid madam Pilkington ei piirdunud ainult ohkimisega raske saatuse üle, tegus naisterahvas raius lugejate rõõmuks raamatusse ka arvukad armukesed, kellega ta truudusetule abikaasale kätte maksis.
Veel suurem kuulsus ootas tuntud kurtisaani Harriette Wilsoni raamatut «Harriet Wilsoni enda kirja pandud mälestused», kusjuures Wilson oskas eriti tulusat äri ajada: soliidse summa eest oli ta nõus mõningaid armukesi maha vaikima või siis soodsas valguses kujutama.
Elulooraamatud müüvad tõe illusiooni, kuid naiivne oleks arvata, et need ongi tõde. Vahe ilukirjanduse ja biograafia vahel võib olla üsna tilluke. Samal printsiibil toimivad ka reality-show’d: reaalsed inimesed väljamõeldud olukorras. Erinevalt Baari-Madisest või Bussi-Mallest võib elulooraamatu autor küll arvata, et mängib omaenese reeglite järele, aga kuna konkurents on halastamatu ning lõppkokkuvõttes käib kogu madin raha pärast, tuleb edulootusi hellitaval memuaristil siiski publiku pilli järele tantsu lüüa ning pakkuda seda, mida temalt oodatakse: seksi, paljastusi ja piinlikke või naljakaid üksikasju (soovitavalt tuntud) inimeste elust.
Eestis on kaasaegsete elulooraamatud tõesti suhteliselt uus nähtus. Põhjused peituvad lähiminevikus. Nõukaajal kujutasid memuaarid, päevikud ja elulood võimude jaoks äärmiselt ebasoovitavat materjali, kuna ajaloo ümberkirjutamine käis kõrgel riiklikul tasemel ja lihtne eraisik oma mälestustega oleks võinud ametlikule kontseptsioonile põõna panna. Vähesed elulooraamatud, mis trükivalgust nägid, käisid läbi tiheda tsensuurisõela.
Aga siiski oli midagi veel. Kaua aega kammitses inimesi teatav häbelikkus või tagasihoidlikkus stiilis «ah mis nüüd mina…». Klassitsistlikult jäik ajalookäsitlus ütles, et õigus biograafiale pole kaasasündinud inimõigus, vaid see tuleb välja teenida.
Niisugusest vaatekohast lähtudes väärib elulooraamatut Mozart või Napoleon, mitte suvaline külaonu. Moodne, demokraatlik seisukoht kinnitab seevastu, et igaühel on õigus mäletada.
Ja lõpetuseks, miks elulooraamatuid kirjutatakse? Põhjuseid võib loetleda mitme käe sõrmedel. Vajadus pihtida on kindlasti väga oluline motiiv. Soov jõuda selgusele, vabaneda millestki. Rääkida oma lugu, kinkida see järeltulevatele põlvedele. Silmitseda minevikku, elada seda uuesti läbi, nostalgitseda.
Nautida kirjutamist kui protsessi. Saada kuulsaks, teenida raha. Jah, kahtlemata on ka raha mõne autori jaoks võimas argument, ehkki võimalus Eesti raamatuturul memuaaridega rikkaks saada on sama hästi kui olematu. Hea õnne korral õnnestub natuke teenida.