Noore kirjaniku Marion Andra teine romaan «Pimend» peaks eelkõige rõõmsalt üllatama algupärase eesti ulmekirjanduse sõpru – lisaks elavatele inimestele on siin olulisteks tegelasteks surnud, õigemini nende hinged ja muud teispoolsusesse jäävad, meie jaoks tabamatud ja irreaalsed olendid.
Peategelane Haili on pime tüdruk, kellel on võime näha maailma astraalsete olendite silme läbi. Surnute poolel loodetakse temast kasvatada ja koolitada sidepidaja kahe eri tasandi vahel. Temaatiliselt läheneb «Pimend» näiteks omaaegsele Hollywoodi menukile «Kuues meel» (režissöör M. Night Shyamalan). Kuid erinevalt filmist, kus kõik lõpuks turvaliselt lahti seletub, mistõttu õõvastavana mõjunud stseenid helgeks muutuvad, läheb Andra oma lugu esitades teist, huvitavamat, kuid riskantsemat teed.
Marion Andra «Pimend» tekitab alates esimesest leheküljest üha uusi küsimusi, kuid loo kulgedes jäävad oodatud vastused leidmata. Romaan ei esita süsteemset selgitust surnute maailma olendeist, funktsioneerimisest, nende eesmärkidest ega hierarhiast.
Haili vestlused teispoolse, salapärase ja irreaalse Monikaga ei avane kunagi lugejaile täielikult. Vihjamisi mainitakse neis kummalistes jutuajamistes erinevate, elavate jaoks käsitamatute poolte võitlust astraalilmas. Selgusetuks jäävad võitluse tagamaad ja eesmärgid, samuti mitmed nägemuslikud ja pigem unenäo loogikale alluvad kohtumised astraalmaailma elanikega. Unenägu ja tegelikkus segunevad, tegevustikku katab salapärasuse loor.
Semiootik ja kirjandusteadlane Roland Barthes juhib teoses «Tekstimõnu» lugeja tähelepanu lugemisele kui füüsilisele protsessile: «...teadasaamise kiusatus tõukab meid teatud lõikudest (mis meile juba ette tunduvad «igavad») üle libisema või hüppama, et kiiremini jõuda jutustuse põletavamate kohtadeni...»
Ka «Pimendit» lugedes võib lugejat ajuti haarata ülalkirjeldatud kärsitus. Kuid Andra säilitab raamatu lõpuni teksti erootilise pingestatuse. Romaani võimalik loogiline lahendus kui alasti tõde ainult vilksatab lugeja silme ees. Lõplik paljastus kui striptiisi kärsitult oodatud kulminatsioon jääb tulemata. Selline asjaolu võib lugejale pettumuse valmistada. Seega tuleb Andra tekstile lähenedes leida põneviku lugemisele alternatiivne, rohkem kujundlikku esteetikat jälgiv tee.
Kui Andra loomingut üldse kellegi omaga võrrelda, siis vanameister David Lynchi filmidega. Olgu selleks «Twin Peaks», «Mulholland Drive» või viimasena kinopublikuni jõudnud «Enland Empire». Sarnaselt «Pimendiga» leiame neist unenäolisi olukordi ja salapäraseid naistegelasi, kelle siseilma pole võimalik reaalsel tasandil lahti seletada. Kõige olulisem – seda ei püütagi teha. Nägemuspiltide, hägusate sümbolite ja hakitud dialoogide esitamisega luuakse väli, millel võimalused erinevateks tõlgendusteks on lõputud. Lugeja leiab siit stseene, mis elegantsilt ja absurdilt sarnanevad «Twin Peaksi» agent Cooperi sürreaalsete seiklustega. Nende omaksvõtt sõltub teksti vastuvõtja isiklikust assotsiatiivsest mõtlemisest ja võimest suhelda alateadvusega.
Olgu ulmelisusega kuidas on, igal juhul on «Pimend» moodsalt väljendudes liikuva vaatepunktiga polüfooniline armastusromaan. Kaks peategelast – Haili ja Evert – esitavad kordamööda oma retrospektiivi toimunud sündmustest. Kui autor valib jutustamisviisi mitme vaatepunkti kaudu, siis alati selleks, et säärase võtte abil väljendada peategelaste suhtluses esinevat vääritimõistmist, möödarääkimist ja erinevat maailmanägemist. Niisiis on Marion Andra «Pimend» eelkõige lugu õnnetust armastusest, mille ulmeline taust mõjub kui peategelaste segaste tunnete peegeldus.
Uus raamat
Marion Andra
«Pimend»
Varrak, 2008
192 lk