/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2009/01/26/123444t1h4c32.jpg)
Niimoodi võiks kokku võtta kanada näitekirjaniku Morris Panychi menuka näidendi «Minu tädi» (algupäraselt «Vigilia») moraali. Siin on kaks tegelast: surema valmistuv vana naine Grace ja tema oletatav õepoeg Kemp. «Oletatav» on siin oluline täiend, mis seostub teise vaatuse algul aset leidva pöördega süžees ja mida võib võtta ühtlasi kogu loo puändina.
Kolmas ja olulisim tegelane on surm. Sellele viitab ka näidendi algupärane pealkiri, mida kavalehel küll tõlgendatakse ehk liiga kitsalt, «siitilmast lahkuva pöördumatult haige inimese surivoodi kõrval istumisena». Ent vigilia tähendab ka pidevat vaimset ärkvel- ja valmisolekut. Sõltumata east, nagu loeme Matteuselt, «olge teiegi valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva!».
Kemp muidugi nii ei arva. Ta on tulnud täitma oma formaalset istumiskohustust. Ta on ainus sugulane, tõsi küll, 30 aastat tädiga kohtumata.
Esimesed pildid (või episoodid), mida katkestab pimedus – pimeduse ja valguse vaheldumisest saab lavastuses omaette sümbol –, lõpevad Kempi küüniliselt reetlike repliikidega: «Ma ei teadnud üldse, et sa elad», «Oma testamendis kirjutad kõik minu nimele».
Kemp ootab niisiis tädi surma. Talle on surm lahendus. See ootus venib aga pooleteiseaastaseks. Lahenduse venimine segab tema elu. Ta on sunnitud pühenduma arvatavale tädile. Ta pihib oma lörriläinud elust, lapsepõlvetraumadest, muutudes seeläbi ka ise. Hoolitsemine teise inimese eest annab ka Kempi enda elule mõtte.
Kempi tulek muudab ka Grace’i. Ta saab ajapikendust ja leiab endas tärkavat elujõudu. Ta värvib end, kavatseb välja minna. Ent Kemp surub ta tagasi voodisse – ta peab ju surema. Siis jääb Grace’i ainsaks sooviks veel valmis kududa Kempile kingituseks mõeldud kampsun. Temagi on jõudnud kiinduda Kempi. See toob talle rahu, sest ta ei ole enam üksi. Sest üksilduses ollakse surnud juba enne surma.
Metafüüsilisele probleemiasetusele vaatamata on näidend kirjutatud ja ka lavastatud absurdivõtmes. Vaataja ei tunne Kempi vastu viha ega (kummalisel kombel) ka kaastunnet Grace’i vastu. «Minu tädi» on samasugune naer läbi pisarate nagu Kivirähki «Eesti matus».
Andres Raag Kempi rollis vahendab peamiselt kahte registrit: algul on ta asjalik, seejärel hüsteeriline. Ta kärsitus, sentimentaalsus, ähvardused kipuvad jääma pealispindseks.
Võib-olla tuleneb see näidendi enda mänglevast faktuurist. Helene Vannari Grace on peaaegu sõnatu roll. Jääb mulje, et Grace’i afaasia on tahtlik. See on lõks Kempile. Kempi arutlustele ja küsimustele vastab Vannari Grace kõneka miimikaga.
Mängupaiga keskmes on voodi, mis etenduses ei võimenda küll mitte niivõrd suremise vaeva, kuivõrd läheduse lootust. Näidendi finaalis mängibki Kemp Grace’iga kaarte. Nüüd valvavad nad juba koos lähenevat surma.
Uuslavastus
Morris Panych «Minu tädi»
Lavastaja Aleksander Eelmaa
Kunstnik Liisi Eelmaa
Esietendus Tallinna Linnateatris
17. jaanuaril