:format(webp)/nginx/o/2013/02/01/1551416t1h2663.jpg)
/nginx/o/2009/02/09/130839t1h7e48.jpg)
Paraku on teatri üheks peamiseks paradoksiks, et ükski kunstiline õnnestumine ei kindlusta edu järgmise töö puhul. Iga prooviprotsessi, iga uue lavastuse, iga õhtuse etendusega seatakse latt taas üles ja minnakse uuele katsele. Kõike tuleb uuesti tõestada.
Õnnestumisele ei anna garantiid ei näitlejate tuntus, teatri kuulsus ega sajanditepikkused traditsioonid.
Comédie-Française on üks kuulsamaid teatreid Prantsusmaal. Kuulus selles mõttes, et sellest teatrist ollakse kuulnud. On kuulnud ka tavaprantslane, kes on üsna teatrikauge. Comédie-Française on ka üks väheseid sealseid teatreid, mille nimi eesti teatriinimestele, saati siis veel laiemale avalikkusele midagi ütleb. Aga ka teatriinimestele meenub see vist eeskätt teatriajaloo loengutest. Comédie-Française’i lavastusi ei ole ilmselt näinud kuigi paljud eestlased. Ei olnud enne möödunud nädalavahetust näinud midagi.
Ühe õhtu jooksul nägid vaatajad draamateatris kaht lühinäidendit – ühte Itaalia kaasaegselt dramaturgilt Spiro Scimonelt ja pärast vaheaega Molière’i «Naeruväärseid eputisi». Kaks üsna vähenõudlikku farssi. Esimene kujutab endast perekonnalugu – ema, isa ja täiskasvanud poeg.
Lakooniline kujundus: kaks klaaskasti, mis markeerivad vannituba ja kööki, nende ümber tühi lava. Läppunud argipäev. Ema igatsus kadunud ilusa elu järele ning ettearvatavad arginääklused mehe ja pojaga. Nende vahele selgub üksikutest repliikidest, et tegelikult on abielupaari 30. pulmaaastapäev. Seda ei tähistata kuidagi, näägeldakse vaikselt edasi.
Vahel on õige pisut naljakas. Ja publik üritab püüdlikult naerda, sest kuigi õhus pole just suure kunsti lõhna, siis vähemasti naerdes on tunne, et kallid piletid läksid natukenegi asja ette.
On tunda kurba absurdi, isegi kerget Godot’ ootamist. Ühtekokku mõjub kõik siiski napi näpuharjutusena ja vaheajal on publik hämmeldunud, et kas need siis ongi need kuulsad prantslased, kellest ajalehest lugeda oli ja kellest telekas räägiti. Kuidagi verevaene või nii.
Vähemalt verevaesuses teatriõhtu teist poolt, kellegi Dan Jemmeti lavastatud Molière’i «Naeruväärseid eputusi» süüdistada ei saa. Oli püüdlikult kangutatud nalju ja «pikantset» huumorit. Aga olgem ausad – «Naeruväärsed eputised» ei ole Molière’i tugevaim näidend. Miks viia just selle näidendi lavastus turneele üle terve Ida-Euroopa, jääb ülimalt segaseks.
Võis ju püüda näha üleküpsenud eputiste püüdluses suurilma galantset stiili jäljendada mingisugust poliitilist allegooriat Lääne- ja Ida-Euroopa teemadel, kuid üsna peagi oli selge, et see oleks puhas ületõlgendamine ja kolmandajärgulise kabaree tasemest lavastus siiski kõrgemale ei tõuse, olgugi et selles mängib vaieldamatult tunnustatud näitleja Andrzej Seweryn. Piinlik lugu.
Nüüd on Comédie-Française siis Eestis ära käinud. Aga ega Eesti publik sellest prantsuse teatri kohta suuremat targemaks ei saanud. Pigem on põhjust ärritunud pettumuseks. Ei tahaks uskuda, et prantsuse rahvusteater tõesti paremaks kunstiliseks tasemeks ja maitseks võimeline ei ole.
Eestit ei külasta välisteatrid kuigi tihti. Sellest ka ootused. Kui Comédie-Française käiks Eestis üle paari aasta ja lisaks tuleksid siia teisedki tuntud teatrid üle Euroopa, oleksid ootused rahulikumad ja pettumus, et Comédie-Française seekord ei vaimustanudki, väiksem. Kuid oleks on teadagi paha poiss.
Comédie-Française’i külalisetendused mõjusid seekord kui diplomaatiline haltuura – Prantsusmaa oli parajasti Euroopa Liidu eesistujamaa, sealne kultuuriministeerium saavutas teatriga ringreisideks kokkuleppe, teater valis välja mingid lavastused ja kultuurivahetustöö lahtrisse sai vajalik linnuke.
Võib-olla olen ma liiga julm, aga nii see näib. Hélas!
Etendused
7. ja 8. veebruaril
Comédie-Française’i külalisetendused Eesti Draamateatris
Spiro Scimone «Pidu», lavastaja
Galin Stoev
Moliere «Naeruväärsed eputised», lavastaja Dan Jemmet