Jelena Skulskaja: raamatud internetti?

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Kirjanik Jelena Skulskaja nendib, et tekstide kolimine virtuaalsesse ruumi on sama vältimatu nagu progress ise, meeldib see meile või mitte.

Google tegi Eesti kirjanikele ettepaneku paigutada eesti kirjandus internetti. Mõnele tundus see mõte ahvatlev, mõnele mitte. Mõni nägi selles ohtu raamatute eluõigusele ja autoriteksti puutumatusele...

Iga tõeline kunstiteos äratab tundeid ning kunstiteose külgetõmmet võib võrrelda isiksuse osaks muutunud lemmikharrastuse külgetõmbega. Seepärast ei saa ühtegi tõelist lugejat rahuldada suhtlemine tekstiga virtuaalses ruumis – selles mõttes on õpetlik ulmejutustus kaugest tulevikust, kus inimestel on keelatud üksteisega kohtuda, nad võivad ainult vaadata armastusfilme ja kujutada ennast ette peategelase rollis, kes embab filmikaunitari.
Jah, enamik inimesi soovib õnneks emmata elusaid iludusi ja tunda oma käe all nende nahka, mitte monitori kalki pinda.

Kindlasti olete näinud mõnda inimest, kes on saanud kätte igatsetud raamatu. Ta valmistub raamatuga kohtumiseks nii, nagu oleks tegemist tõelise kohtamisega. Ta on erutatud, kannatamatu. Ta ei luba kellelgi puudutada oma uut asja, läheb kabinetti (või kööki või vanni või kuhu iganes, kus ta vaid saab olla üksi) ning silmitseb algul raamatu kaant ja selga, siis aga puudutab nahka, kilekatet või pappkaant ning alles seejärel avab esimese lehekülje, uurib pingsalt impressumit, lükates teadlikult edasi lugemise enda, meelinõretavast ootusest välja kasvanud kehastunud soovi.

Mõne aja pärast näete sama inimest sama raamatuga, aga, jumaluke küll, mis on sellest ometi saanud! Äsjane aare on toetatud leivakasti najale, omanik aga sööb maikaväel praemuna, kõrvetab keele ära, oiatab ja tükike munakollast lendab raamatulehele. Leht ise, muide, pole ka enam neitsilikult puhas, seal on juba mingeid märkusi, servale kirjutatud sõnu, kõrvallehel on nurk ära murtud, aga vaat sinna, pange tähele, on kolmeaastane pojuke joonistanud punase pliiatsiga näokese...

Kui imelised on need räsitud ümbrisega raamatud, mida ikka ja jälle jäeti lahtisena või lausa tagurpidi lebama diivanile, kuhu heideti koos raamatuga, et vahest õhtuni välja üle lugeda lemmikkohta, raamatud, mille selg on mõnikord üle liimitud, et asja parandada, aga parandamiseks on olnud juba hilja, sest raamat on üdini ja põhjani läbi ja ära loetud, nii et sügiskollakad lehed on hakanud kohati narmendama nagu vana sametist laudlina.

Sellised raamatud tuletavad meelde lapsepõlve, keelde, vanemaid, keda meil enam pole. Ei, muidugi on olemas ka vagatsejaid ja puritaane, kes lausa pakivad raamatu enne lugemist sisse, panevad ümber uue paberi, kasutavad järjehoidjaid, puhuvad tolmu ära... Aga mitte neist ei taha ma rääkida.

Täiesti iseasi on raamatukogu raamatud. Isegi kui neid koju laenutatakse, ei saa nendega kunagi veeta aega nii nauditavalt kui oma raamatuga, mille suhtes sul on täiesti konkreetsed tunded. Raamatukogu raamatus on alati tempel ja pikk number, mis meenutab, et juba enne sind ja ka pärast sind puudutavad ja kaevad seda võõrad käed ja silmad, nii et mingit isiklikku suhet ei saagi tekkida. Ja kui vastik on vaadata võõraid allakriipsutusi, muserdatud lehenurki, plekke – ei, raamat peab ikka olema enda oma!

Just paberraamatu vananemises peitub tema elusus, veenvus, tabamatu saladus. Kes peab au sees eluhõngu ja armastust, ei loobu mitte kunagi mitte mingi hinna eest oma raamaturiiulitest ning kümnetest, sadadest või tuhandetest raamatutest, mis on alati sinu teenistuses, kui tekib vajadus jagada kellegagi oma üksindust.

Millega ähvardab Google’i ettepanek? Kirjanik hindab kõige kõrgemalt oma loomeprotsessi intiimsust, oma suhet puhta paberilehega, sedasama tunnet, millest oli juttu eespoolgi. Ta vaatab lehega tõtt, tardub hirmust, neab oma jõuetust või siis ei märkagi aja kulumist ja pulbitseb pealetulnud vaimust.

Kirjanik kaitses end maailma eest paberikilbiga, aga ka kirjutamise ajaga, mis mõistagi oli öö, mil põlesid küünlad, mis sünnitasid seintel võbelevaid tonte, samuti hanesulega, mida loome käigus närviliselt näriti ja muditi. Nii istuski kirjanik vaikuses, hubiseva küünlatule valgel, kastis sule tindipotti ning paberilehele ilmus esimene rida, paar tindiplekkigi...

Jah, paraku on see juba minevik. Kuigi paljud kirjanikud kinnitavad tänapäevalgi, et kirjutavad tavalise pliiatsiga märkmikku, sulepeaga vihikusse, ei kasuta arvutit, peavad vaimu pealetulemiseks istuma metsavaikuses kännul, põlvil vana kirjutusmasin Erika, ei usu neid keegi. Teadagi, ajavaimuga ei saa vaielda.

Ma kohtan ka päris noorte luuletajate loomes tihtipeale sõnu «kuu», «küünal» ja «sulg», aga need on vaid kõnekaunistused, sest küünlaleek peegeldub vastu monitori ekraanilt ning majas ei jookse enam ringi haned, kes pelgavad kohe saabuvat sulekitkujat. Tõsi, jumalale tänu on kuu ikka veel taevas, nii et vähemalt sellega võib rahule jääda.

Tekstide kolimine virtuaalsesse ruumi on sama vältimatu nagu progress ise, meeldib see meile või mitte. Jah, seesama progress annab võimaluse lahutada sinu tekst pisimateks osadeks, võtta sealt välja tsitaate, ümber komponeerida, annab ka võimaluse sinu ideid, teemasid ja kujundeid varastada.

Kuid sellest hoolimata elavad sinu tekstid edasi kogu maailmale ühises kultuuriruumis ning kõik, tõepoolest kõik (!) saavad võimaluse pühendada end sinu fantaasiatesse, sinu kujutlusmaailma, ja kes teab, äkki selgub, et sinu sugulashingi on palju rohkem, kui praegu paistab.

Ma ei söanda hinnata Google’i kirjanikele esitatud ettepaneku kommertspoolt ega anda nõu oma kolleegidele. Aga kas poleks tore, kui tuleb näiteks järsku meelde Juhan Viidingu kirjarida «Mees pelgas trükis avaldada tekste», toksida see sisse otsinguleheküljele ja saada kohe vastu kogu tekst:

Mees töötas Draamateatris näitlejana
ja vahel värsse üles tähendas.
Ta polnud noor, kuid mitte veel ka vana.
Ta oma vanust veidi vähendas.

Just enda ees, sest elukulu kiirus,
see kohutav, ka teda painas, sest
ta teadis: ausus, sõltumatus, siirus
ei päästa iial kinnismõtetest.

Mees pelgas trükis avaldada tekste,
kus oli juttu tema kutsetööst.
Ta pelgas neid. Ju aru saate – eks te
ju ise tea – kõik oleneb miljööst

või õigemini sellest õhustikust,
mis meie ümber katkematult on.
Mees mõtles palju helgest minevikust
ja sellest, mis sääl tulevikus on...