/nginx/o/2009/03/07/144726t1h0edd.jpg)
Oma seisukohtade esitamine ei tähenda koalitsioonist väljumist, nagu koalitsioonis olemine ei tähenda, et sotsiaaldemokraadid Reformierakonda astuksid või vastupidi, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) esimees Jüri Pihl.
Jüri Pihl: head riiki odavmüügist ei saa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keerukad ajad tähendavad alati võimalusi muutusteks. Praegune majandussurutis annab meile võimaluse muuta majanduse struktuuri ja viia läbi olulised reformid. Kuid see on ka võimalus muuta väärtushinnanguid – muuta meie ühiskond sidusamaks ja ühtehoidvamaks, asendada raha olulisemate väärtustega.
Eesti kriis on palju laiem kui probleemid maailmamajanduses. Euroopa Liidu liikme staatuse saavutamisel algas majanduse kiire arengu ja näilise heaolu periood, mil populistlike lubadustega alandati samaaegselt makse ning suurendati toetusi ja avalikke teenuseid. Teostamata jäid struktuursed ümberkorraldused, mis oleksid pidanud tagama pikaajalise stabiilsuse. Viimased olulised reformid Eesti riigis toimusid sajandivahetusel sotsiaaldemokraatide eestvõttel pensionikorralduses ja töötuskindlustuses.
Aastaid on ainult räägitud struktuurimuutuse vajalikkusest Eesti majanduses. Globaalses majandusruumis suudame olla konkurentsivõimelised, orienteerudes teadmusmajandusele, loovusele, kallile ja keerulisele tööle. Eesti on ise uskunud end olevat majanduse ja infotehnoloogia «tiiger». Samas oli president Toomas Hendrik Ilves sunnitud oma iseseisvuspäeva kõnes murelikult tõdema, et Eesti ettevõtted on headel aegadel kümne kinnisvarasse paigutatud krooni kõrval innovatsioonile kulutanud vaid ühe krooni.
Eduka arengu tagamiseks on vaja murrangut mõtteviisis. Ahnus ja raha asjade mõõduks sättimine, riigi rolli ja sotsiaalriigi põlastamine on meid viinud raskesse seisu. Müüt madalate maksudega kaasnevast heaolust on kokku varisenud. Näeme, et ka kasumlikult toiminud ettevõtted võivad kergekäeliselt loobuda Eestis tegutsemisest. Välisinvestorid ei vaata praeguses olukorras madalat maksumäära, vaid riigi elujõudu. Pankroti veerel seisvasse riiki ei investeerita niikuinii, olgu maksumäärad kui tahes madalad.
Vähem raha, vähem valikuid
Väiksemad rahalised võimalused tähendavad ahtamaid valikuid. Pitsitav finantsseis seab valiku ette – kas defitsiit eelarves või defitsiit avalikes teenustes. Minu erakonnakaaslane Jaan Kaplinski võtab lihtsalt kokku vana tõe: «Meile on öeldud, et madalad maksud on head. Ometi ei öelda, et odavad asjad on alati head. Kui maksame riigile vähe, saame odava ja halva riigi. Meil kõigil on aga vaja head riiki. Hea riik ei ole odav.»
Üheks 2011. aasta parlamendivalimiste peateemaks tõuseb paratamatult maksupoliitika. On selge, et vananeva ja kahaneva rahvastikuga ühiskonnas pole võimalik madalate maksudega ehitada Põhjala riiki. Tulumaksu vähendamine, ettevõtete kasumi maksustamisest loobumine ja riigi tulubaasi ülesehitamine tarbimismaksudele pole olnud tark poliitika. Kui soovime endiselt osa saada avalikest teenustest ja sellega kaasnevast turvatundest, tuleb meil teha muudatusi kogu maksusüsteemis.
Riigi tulud ei saa sõltuda nii suurel määral tarbimisest, vaid peavad rajanema stabiilsemal alusel. See tähendab, et peame suurendama otseste ja ressursimaksude osakaalu eelarves võrreldes kaudsete maksudega.
Eesti vajab senisest solidaarsemat maksusüsteemi, milles ettevõtete kasumid on maksustatud ja üksikisikute tulu on maksustatud võrdsemalt. Paratamatult tähendab see suurema sissetulekuga inimeste panuse kasvamist.
Maksupoliitika peab vajalikke muutusi positiivselt mõjutama. Ettevõtte tulumaks koos erisustega on tavaliselt hoob, mis võimaldab toetada eksporti, ergutada innovatsiooni ning suunata erainvesteeringuid ja ettevõtete panust inimkapitali ehk töötajate haridusse ja tervisesse.
Sotsiaaldemokraadid on mitmetes küsimustes, sealhulgas maksusüsteemi osas, valitsusliidus eriarvamusel. Siiski on selge, et praeguse jõudude jaotuse juures riigikogus ei õnnestu põhimõttelisemaid muudatusi maksupoliitika õiglasemaks muutmisel tänavu teha. Oma seisukohtade esitamine ja neile toetuse otsimine ei tähenda koalitsioonist väljumist. Samamoodi nagu koalitsioonis olemine ei tähenda, et päeva lõpuks kõik sotsiaaldemokraadid Reformierakonda astuksid või vastupidi.
Maksupoliitilised debatid tuleb pidada 2011. aasta valimiskampaanias. Eesseisva paari aasta jooksul tuleb üle elada kõige raskemad ajad ja tagada riigi elujõulisus.
Mis saab majandusest?
Üksmeelselt hindavad eksperdid Eesti majanduse kõige olulisemaks päästeplaaniks üleminekut Euroopa ühisrahale. Vääringureform taastab usaldusväärsuse, mis on investeeringute saamisel Eestisse määrava tähtsusega. Et peame arvestama Maastrichti kriteeriumidega, on meie võimalused majandust turgutada oluliselt erinevad nende riikide tegevusvabadusest, kes juba on Euroopa ühisrahaga liitunud.
Olukorras, kus riiklikud sammud nõudluse tugevdamiseks või majanduse vereringesse kapitali süstimiseks on ainsateks abinõudeks majanduskriisi juhtimisel, ei saa Eesti riik öelda, et me ei saa midagi teha. Meil on kasutada 52 miljardit krooni majanduse elavdamiseks, struktuurseteks reformideks, inimkapitali arendamiseks. Need on Euroopa struktuurifondide vahendid, mida headel aegadel pole piisavalt efektiivselt kasutatud – näiteks tööturuteenuste pakkumisel. Lisaks pakuvad riikidevahelised finantsinstitutsioonid, näiteks Euroopa Investeerimispank, madala intressiga pikaajalisi laene majanduse ümberstruktureerimiseks. Neid vahendeid saab ja tuleb kasutada.
Peame arvestama, et majanduslangusest ei ole võimalik väljuda üha töökohti kaotades, sellest on võimalik võitjana välja tulla vaid tööhõivet kasvatades. Üheks euroraha kasutamise mõõdupuuks peab saama töökohtade loomine. Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamine tuleb muuta otstarbekamaks ja sihipärasemaks. Kiiresti on vaja pakkuda lahendusi töö kaotanutele, kelle hulgas on heade oskustega spetsialistid, oskustöölised või seninägematul hulgal valgekraesid. See on potentsiaal, mida ei tohi unarusse jätta.
Teiseks tuleb töökohtade säilitamiseks ja loomiseks Kredexi kaudu toetada ekspordigarantiisid. Struktuurivahendite toel tehtavad investeeringud infrastruktuuri on otsene abi majandusele. Kui headel aegadel me kohati lihtsalt kasutasime euroraha ära, siis nüüd on vaja üle vaadata, kui efektiivselt me seda raha kasutame. Probleemiks muutuva omafinantseerimise tagamisel tuleb lisavõimalusena kasutada avaliku ja erasektori koostööd.
Praegune kriis majanduses on näidanud ära augud meie ühiskonnas. Et kriisist võitjana väljuda, vajame väärtushinnangute ja mõtteviisi muutust. Peame tegema kaks olulist järeldust: esiteks, meie tarbijakäitumine tuleb radikaalselt ümber hinnata. Teiseks, selleks et kulutada, tuleb teenida. Jätkusuutlik majandus ei rajane laenamisel, vaid tootmisel ja loomisel.
Meie majanduse eelis ei saa olla madalad maksud, vaid hea haridussüsteem ning terved ja haritud inimesed, kelle töö on kvaliteetne ja tootlik. Kriis on toonud esile inimkesksema poliitika vajaduse, seetõttu on sotsiaaldemokraatide roll Eesti poliitikas muutunud olulisemaks kui kunagi varem ja lubab meil erakonnana seada senisest kõrgemaid sihte.
Jüri Pihl annab täna kella 12 –13.30 Postimehe veebis online-intervjuu. Esita oma küsimus.