Agu Remmelg: puhka rahus, jäätmereform, elagu haldusreform!

Agu Remmelg Foto: Toomas Huik

Seadusega pandud kohustus korrastada jäätmemajandus tuli omavalitsustel täita 1. jaanuariks 2005. Neli aastat hiljem on jäätmevedu korraldamata enam kui kolmandikul omavalitsustest. Seadusrikkumise põhjuseks on enamasti valla väiksusest ja/või ametnike ebapädevusest tingitud haldussuutmatus. Parim tablett säärase haiglase punnseisu raviks oleks haldusreform.

Arvan, et praegu on hea aeg alustada. Probleemid on juba kasvanud piisavalt suureks ja mida kaugemale lahendused lükata, seda kehvemaks lood lähevad. Väike omavalitsus ei suuda korraldada jäätmevedu, ei jõua ülal pidada gümnaasiumi, lahendada hädaliste sotsiaal- või transpordiprobleeme, ei saa kaasata arenguks tihti nii vajalikku laenuraha. Kõlab tuttavalt?

Selle asemel et makse tõsta, oleks haldusreform ideaalne võimalus hoopis avaliku sektori kulusid suurel määral kokku hoida. Üldine majandussurutis lisab veelgi argumente kulude kokkuhoiuks ja efektiivsuse suurendamiseks. Olgem ausad, seni on kokkuhoid puudutanud ainult keskvalitsuse asutusi.

Eestis on 227 omavalitsust, millest üle 80 protsendi on alla 5000 elanikuga. Kõigil on volikogu, valitsus, sekretärid, ametnikud, autod, hooned, eelarved. Omavalitsuse ülesanne on kogukonna elu juhtida ning seadus näeb ette omavalitsuse vastutusvaldkonnad, milleks on haridus, kultuur ja sport, sotsiaalhoolekanne, tervishoid, kommunaalmajandus, infrastruktuuri korrashoid, jäätmemajandus, planeerimistegevus jt.

Kuidas vald või linn nimetatud valdkondade haldamise ja majandamisega toime tuleb, seda võib igaüks ise hinnata. Kas võimla seisab teist aastat katuseta? Kas perearsti koht on täidetud? Miks on koolibussil ikkagi tumedad peegelklaasid – on see suvise päikeselõõsa kaitseks või hoopiski varjamaks olukorda, kus lapsed sõidavad kooli ja koju tuubil täis bussis istmete vahel püsti seistes? Kuhu tegelikult viib oma olmeprügi või ehitusprahti naabrist vallavolikoguliige?

Kui meil on vaja ühiskonnas osutada teatud teenuseid võimalikult hea hinna-kvaliteedi suhtega – olgu see siis pangandus, jäätmevedu vms – ja teha seda kogu Eesti territooriumil, siis viimane asi, mida teha, oleks luua 227 eraldiseisvat ettevõtet oma nõukogude, juhatuste, sekretäride, ametnike, tööliste, autode, hoonete ja eelarvetega. Vastupidi – meil tuleks küsida, milline on minimaalne arv allüksusi Eesti katmiseks, et saaks osutada tõeliselt professionaalset teenust.

Tegelikult võiks ka kõik maavalitsuste funktsioonid jaotada näiteks 20 omavalitsuse peale. Neli maavalitsust oleks hädavariant – kui muidu tõesti hakkama ei saa. Kõik see annaks kokku tohutu efekti: maa- ja omavalitsemise kogukulud võiksid väheneda vähemalt 50 protsenti, samas kui teenuse ja funktsioonide täitmise kvaliteet paraneks kindlasti.

Muidugi, täpsustamist vajaks järelevalve küsimus, sest kohaliku omavalitsuse institutsioon on mõnes mõttes nagu riik riigis. Omavalitsuste tegemisi ja tegematajätmisi ei kontrolli peaaegu keegi. Riigikontrollile oleks siin tööpõldu märgatavalt rohkem kui seni. Haldusreformi käigus vabanevatest nutikamatest vallaametnikest osa võikski suunata riigikontrolli omavalitsuste järelevalvet teostama.

Haldusreformi eeskujusid leiab nii põhja- kui lõunanaabrite seast, sama kehtib muu seas ka jäätmemajanduse korraldamise kohta.

Kui Soomes suudavad omavalitsused 99 protsenti jäätmeveo konkurssidest edukalt läbi viia, siis Eesti konkursid kipuvad nurjuma just seetõttu, et konkursitingimused on koostatud ebapädevalt.

Millegipärast süüdistatakse selles jäätmekäitlejaid, kuid alustada tuleks hoopis haldusreformist. See, et üritatakse luua poolikute õigustega koostööstruktuure jäätmekäitluse või mõne muu teema käsitlemiseks, on poolik lahendus, mis ei anna kunagi piisavalt head tulemust.

Alustama peaks sellega, et langetada jõulised otsused, panna kokku meeskond muudatuste läbiviimiseks, teha hea plaan ja viia muudatused ellu. Seda viimast on muidugi lihtsam öelda kui teha, kuid ajastus on soodne.

Sellise mastaabi muutused nõuavad poliitilist konsensust, radikaalset tegutsemist ja riigimehelikku kindlameelsust õige asja lõpuniviimisel. Kahekümne omavalitsuse plaan on piisavalt radikaalne, rohkem omavalitsusi pisikeses Eestis küll vaja ei ole.