Silver Meikar: hirmuga kaheks jagatud Eesti

Silver Meikar Foto: Peeter Langovits.

Laupäeval kirjutati ERRi portaalis: «Politsei pidas seoses Konstantin Pätsi haua rüvetamise juhtumiga kinni 1984. a sündinud Vitali ja 1986. aastal sündinud Dmitri.» Nimed annavad selge vihje, mis rahvusest need pätid on, ning mõne jaoks saab siit lihtsalt tuletada ka teo motiivi. Tüüpilised venelased, kes vihkavad Eesti riiki.

«Konstantin Pätsi hauatähise tänast rüvetamist ei saa kuidagi teisiti hinnata kui provokatiivset rünnet meie riigi vastu,» kirjutab kolleeg väliskomisjonist oma ajaveebis. Eestimaa on hädaohus, haarakem relvad. Vitali ja Dmitri on riigile veel ohtlikumad kui see õnnetu nelik, kes aprillirahutuste korraldamise eest esimese astme kohtus õigeks mõisteti.

Hauarüvetajad peavad saama karistuse ning nende teole mingit õigustust ei ole. Kuid kas sellises kuriteos peab kohe nägema rünnet Eesti riigi vastu, selles julgen ma kahelda. Pigem on pidev hirmutunde tekitamine mõne poliitiku ainus leivanumber ja võimalus pildile pääseda.

Hirm müüb! Olgu selle tõestuseks kas või kihav kommentaaride väli igat Vene teemat puudutavas küsimuses. Piisab vaid mõnel iitsatada, et Eestis diskrimineeritakse vähemusi, pronkssõduri teisaldamine oli viga või augustisõja alustas Saakašvili, kui online-meediat haarab paanika.

Gruusias Gori linnas, mis siiani ravib Vene Föderatsiooni augustirünnakust saadud haavu, hoitakse Stalini nime au sees. Kohalikud tunnistavad, et ta võis küll kurjategija ja massimõrvar olla, aga ikkagi sealt pärit, «naš» ehk «meie oma».

Millegipärast ei panda Eestis grusiinidele seda pahaks. Samas ei tohiks ju olla vahet, mis rahvusest isikud või mis põhjusel Stalinit austavad. Hitleri kiitmist peetakse kõikjal maailmas tabuks, samasugune peaks olema suhtumine ka stalinistlikku režiimi. Või kui me lubame seda grusiinidele, sest nad on meie sõbrad ning, tõepoolest, Gori linn mängib Stalini lapsepõlves olulist rolli, peaksime seda lubama ka venelastele. Fakt ju on, et Stalini ajal murti sügaval Nõukogude Liidu avarustes fašistide sõjamasina selgroog.

Taunime kaksikmoraali ja silmakirjatsemist, kuid sageli lubame seda iseendile. Teadlikult ja alateadlikult. UK lipp mõne sõiduauto armatuurlaual jääb meile märkamata, kuid valge-sinine-punane trikoloor tekitab meis kaitserefleksi. Kas autos istuv noormees väljendab seeläbi soovi lükata Eesti Vene Föderatsiooni koosseisu?

Turvatunde saavutamiseks peame tuhandete kaupa kogunema oma sümbolite alla ning läbi ühtsustunde tõestama, et oleme tugevad ja meid ei ähvarda miski. Aga mis või kes ähvardab? Kas tõesti elab Eestis tuhandeid muulasi, kes soovivad meilt noore vabaduse varastada ja meid Siberi avarustesse küüditada? Või oleme hirmumüüjate kampaanialõksu langenud?

Sümbolisõja võitjad on äärmuslikud vastandpooled ja kaotajaks mõõdukas rahvas. Üha radikaalsematele üleskutsetele peab ühel hetkel vastama ning poole valima. Hirm jagab elanikud kaheks põhimõttel, et kes ei ole poolt, on kohe vastu. Pooltoone lubatud ei ole. (Alles siis teeme kindlaks, kes meist on õige eestlane.)

Riigisisene poliitika avaldab tugevat mõju rahvusvahelisele usaldusväärsusele, riigi mainele ning võimele huvisid maksma panna. Eriti oluline on see väikeriigile, kes edukaks toimimiseks peab arvestama teistega igal sammul. 

Vene Föderatsiooni võimuladviku hirmupoliitika tulemuseks on, et nendega arvestatakse rahvusvaheliselt vaid tänu tuumapommile, energiarelvale ja ähvardustele. Meil nii võimast arsenali (kahjuks?) pole ja nii jääbki Eesti oma Vene-hirmu imagoga paljude uste taha. Pime viha vähendab usaldusväärsust.

Üks diplomaat ütles eravestluses tabavalt, et Eesti välispoliitika on ühe tuntud Vene hirmu levitaja blogi vang. Tema hinnangul on jäänud paljud Eesti huvides olevad otsused tegemata, sest teatav ringkond suudab riigisiseselt hästi müüa hirmu Vene karu suhtes ning seeläbi igasugused poliitilised kompromissid välistada. Müügikampaaniale aitab kaasa online-uudisele antud klikk ja kirjutatud toetav kommentaar.

Aeg oleks mõista, et Eesti julgeolekule olulisi otsuseid ei tehta mitte Moskvas, vaid Brüsselis ja Washingtonis. Tõeliselt oleme ohustatud siis, kui riigisiseses võimuvõitluses saab määravaks teema, kes oskab paremini Venemaad solvata/ähvardada (ning see, et vaid iseseisev kaitsevõime on iseseisvuse võti).

Eesti tuleviku peale mõeldes loodan, et lähenevatel Euroopa Parlamendi valimistel ei tule põhiteemaks venelastega hirmutamine. «See pole ka kaugeltki mitte see teema, mis täidab Europarlamendi komiteede ja plenaaristungite aja,» kirjutas erakonna listis Siim Kallas. «Eestist valitud parlamendisaadik ei saa üles ärgata ainult siis, kui kuuleb sõna «Venemaa».»

Tuleme tagasi loo alguse juurde. Mis siis kui hauarüvetamise eest oleks kinni peetud Jüri ja Mati ning punast värvi oleksid nad visanud Tallinna «vabastaja» pronkskujule? Kas sellel hetkel ei oleks enam tegemist «provokatiivse ründega meie riigi vastu»? Kas selline hauarüvetamine on lubatav?