Kole installatsioon ja ilusad maalid

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauanõudelik ilu Pusa maalidel, üks näide.
Lauanõudelik ilu Pusa maalidel, üks näide. Foto: Tanel Saar

Need kaks näitust on esteetilises mõttes täiesti vastandlikud. Meeland Sepa installatsioon on õudselt kole, Pusa maalid jällegi on kohutavalt ilusad.





Ühine on see, et mõlemad kunstnikud lähtuvad alateadvusest ja emotsioonidest. Elud ja inimesed erinevad, seega on loogiline, et ka kunstiline tulemus erineb. Kuid mõlemad on ausad.

Kui inimene, kelle saatus on mingil põhjusel genereerinud hirmu ja vägivalda, üritab siiski elu eest luua ilu, ei tule sellest muud kui kitš. Meeland Sepp isegi ei ürita, pigem vajutab pedaali põhja.

Õhtumaa hukk

Ta on ehitanud keset galeriiruumi lammutusprahist majakese, mis tegelikult on oma veidral moel isegi esteetiline. Majas asub piinapink, kus avamisperformance’i ajal istus paljas mees, kott peas, diskokera valgustamas alakeha, ja karjus.

Maalilist ümbrust esindab galeriiseinu kattev maal, eri autorite kollektiivne looming. Samuti on eksponeeritud Meeland Sepa tekste ja dokumente, mitte liiga palju, kuid tabavaid.
Kõik need kannavad lootusetuse pitserit.

Maja on alateadvuse sümbol, mida ei pea käsitlema vaid isiklikus plaanis – see võiks olla ka metafoor kollektiivsele alateadvusele, mis praegusel hetkel on kriisipaanikas ja laiemas plaanis nagunii juba pikemat aega varjutatud õhtumaa tsivilisatsiooni hääbumisest.

Õnn lõuendil

Teine inimene jällegi, keda elu on õnnistanud rõõmu ning turvalisusega, võiks ju võtta malli sotsiaalkriitilisest trendikunstist ja saavutada sellega tavapärase pinnapealse igavuse. Aga ei, Pusa valab kogu oma õnne mööndusteta lõuendile.

Siin on kuld ja erksad värvid, lilled ja sõbralikud olendid ning üdini hea fantaasiamaailm. Ja mitte vähimatki hirmu, isegi mitte iluga ülepakkumise ees. Jällegi – kuna kunstnik on seejuures aus, ei muutu ka tema looming maitselagedaks. Vaatajale antakse lootust, et kõik ei ole veel hukas ja igaüks võib tegelikult enda seest leida paradiisi.

Seega on need näitused ka teraapilised – esmalt võite avastada Sepa installatsioonis oma tumedama poole ning seejärel Pusa näitusel ravida seda inimloomuse jumaliku algega.

Näitus


Meeland Sepp


«Mul ei ole teile midagi öelda»


Pusa


«Niietus»


Tallinn, NG Kunstikonteiner


21. märtsini

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles