Ingrid Tähismaa: pingviinide paraadi allakäik ehk Klikijahi ajastu klikiball

Ingrid Tähismaa Foto: Pm

Taas on patuoinana tõstetud valgusvihku kollane meedia. See on tavaline, et kurja juur asub tabloid- ja seltskonnameedias. Sest lapsesuu-ajakirjandus ütleb välja, kui kuningas on alasti. Ja kellele see meeldib?

Vahest on süüdistajatel õigus. Kollane meedia tõepoolest paneb käsitlustes aeg-ajalt mööda. Iga ema ja kodanik peaks tõstma kisa, kui kollase meedia müüginumbriks on sattunud laps või elu hammasrataste vahele jäänud inimene, kel meediaga suhtlemises kogemus puudub. Meediakriitikal on arenguruumi, et need, kes pole avaliku elu tegelased, saaksid ajakirjanduse rünnakute eest kaitstud.

Seda enam on üllatav, et presidendiproua lubab kaitsta vabariigi aastapäevale kutsutuid – sõnaga eliiti, sest lihtsaid inimesi on esipeol siiski käputäis ja neid on meedia igal aastal ka vaoshoitult kohelnud. Aasta suurimal glamuurisündmusel osalevad külalised on vastuvõtutagi pidevalt meedia huviorbiidis.

Vabariigi sünnipäevale pühendatud ball on ka meedia suursündmus. Järgmise päeva ajalehed ja nädala jooksul ilmuvad ajakirjad saavutavad aasta hiigeltiraažid, sest rahvast huvitab, kellega ja mis riietuses pidutseb meie eliit. See on inimlik ja siin pole midagi pistmist haiglase klikkimisvajaduse ega lastetoa puudumisega.

Aastaid seltskonnaajakirjas aastapäevapilte trükivalmis seades puutusin kokku pigem etteheitega, miks minu pilt välja jäi, kui et miks pildistasite ja pidutuju häirisite. Kõik sellele üritusele tulijad teavad, et see on meediale avatud üritus, millel on kõrgendatud avalikkuse huvi.

See on koht, kus mehed ja naised on pidanud väärikaks esitleda oma väljavalituid – ka Evelin Ilves ise kuulutati aastal 2000 ametlikuks naiseks just tollase presidendi Lennart Meri vastuvõtul. See tava on püsinud siiani ja ka sel talvel ilmusid presidendi palge ette uued teineteist leidnud armastajapaarid. Selles pole midagi halba, see muudab vastuvõtu inimnäoliseks.

Ajakirjanikud ja moekriitikud on aasta-aastalt kleite küll pingeridadesse sättinud, ent siin on üsna rangelt arvestatud, kes on avaliku elu tegelane ja kes mitte. Need, kelle amet ei kohusta avalikus elus kaasa lööma, on kriitikarahe alt üldjuhul moeämbriks kuulutamata pääsenud.

Väga mitmed, kes sellist pingeritta panekut ei talu, on otsustanud vastuvõtul käimisest loobuda. Ka sel aastal jäi tulemata terve nimekiri väärikatest külalistest, kes leidsid vabariigi sünnipäeva tähistamiseks alternatiivseid võimalusi. Kindlasti oli loobumise üks põhjus asjaolu, et balli välise efektitsemisega ei soovitud kaasa minna.

Riiki juhib stilist

Seda üsna suurel määral vabatahtlikku toredust jälgides paneb mind väga imestama Evelin Ilvese argument, et külalisi tuleb nüüdsest kaitsta ning selleks on parim «teine taust» ja «õigem valgustus»! Seisukohavõttu utreerides: külaliste kaitsmiseks keelame kõigi külaliste piltide avaldamise, v.a meie presidendiproua oma. Siis poleks kellegagi kleite võrrelda ja saaks segamatult olla «Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal...»

Tunnen selles ebasobiva valguse jutus ära stilistide ja meikarite igipõlist nutulaulu. Professionaalne meikar, kelleks Evelin Ilvese ihujumestaja ja aktsepteerituim nõuandja Katrin Sangla on, lähtub meigitegemisel alati valgusest. Tunda on, et valguse ja tausta jutu taga ongi esileedi ihustilist. Millest omakorda järeldub, et Eesti riiki juhibki hetkel stilist.

«Iga naine on pildil kaunis, kui teda on pildistatud õiges valguses,» kuulen kõrvus kumisemas oma meigi ilu eest väljas oleva stilisti häält. Tõepoolest, valgus ei tohi langeda naise peale ülalt – teeb näo plassiks ja kortsuliseks. Pildistada ei tohi alt – toob esile lõualoti. Ühe kauni esikaane pildistamiseks ajakirjale kulub reeglina pool päeva, vähemaga korralikku pilti ei saa. Stilisti jutt on jumala õige.

Aga presidendi vastuvõtt ei ole ju glamuuriajakirja esikaane-shooting. See on seltskonnapidu, rahvalik ball, kus külalised, eriti daamid, peavad olema vaadeldavad iga nurga alt ja igasuguses valguses. Seepärast pöördubki rõhk riietusele, jumestusele, soengule, ja ka kaaslasele, kellega pildile jääda.

Välisest hiilgusest hoolimata pole presidendiball võrreldav Oscari-gala ega ka kohaliku seltskonnaajakirja seksikate peoga. Need vastuvõtud on edevuse laat, kuhu kutsutud tulevad tegema müügitööd, et iseenese kaubamärgi hinda tõsta. Nende jaoks on seatud valgustatud toetajalogodega sein, mille taustal staarid ja staariks pürgijad omi moekunstnikelt laenuks saadud kostüüme presenteerivad.

Evelin Ilvese küsimus «Kas olete tähele pannud, et paljud rahvusvaheliste galaürituste persoonipildid on poseeritud, tehtud hea valguse ja ilusa taustaga?» on pseudoküsimus. Meie oma riigikogulaste ja tublide kultuuriinimeste võltsnaeratused – küll hea valguse ja ilusa taustaga – mõjuksid naeruväärselt. Eesti sünnipäev ei ole Hollywoodi staaride kokkutulek, nõnda nagu Aivar Riisalu ei ole Brad Pitt.

Praegusel kujul on hundid suhteliselt söönud ja lambad siiski terved. Inimesed ei pea oma edevust kõleseina ees poseerides välja näitama, vaid pilt on tehtud n-ö käigu pealt, tuues samas täies pikkuses esile nii külalise kostüümi kui ka tema kaaslase.

Valguse ja ebakvaliteetse pildi jutt jäi mind kummitama ja ma küsisin kahelt vastuvõtul viibinud prominentselt daamilt nende arvamust. Kumbki naine ei nurise pärast pidu meedias ilmunud piltide kvaliteedi üle.

«Ilmunud fotodega olen väga rahul,» ütles üks. «Jah, kommentaarid on valusad, lahmimist on palju, ent seda piirata ei ole sellise peoformaadi puhul võimalik,» tõdeb stiilne naine, Eesti otsustaja. Ka teine peol osalenud daam ütleb, et aasta kauneimad pildid, mis jäävad raamituna kaunistama elutoariiulit, sünnivad just nimelt presidendi vastuvõtu punaselt vaibalt.

Tasakaalustatuse huvides küsin arvamust ka naiselt, kes jättis sel aastal vastuvõtule minemata. «Tundsin täiesti tõsiselt, et ei taha selles võidujooksus punasel vaibal kaasa lüüa. Kui panid tähele nimekirja loobunutest, siis oli neid inimesi rohkemgi. Tundub veider selles kaasa lüüa ja seda omal kombel õhutada. Eriti praegusel väga keerulisel ajal,» vastas daam ning jätkas: «Eks seda kostüümidraamat saanuks vältida. Presidendiproua võinuks valida selga rahvariided või tellida kostüümi näiteks Reet Ausi ökovalikust – Iraagis käinud sõjameeste mundritest valmistatud pidukleit mõjunuks kindlasti kaunilt ja ootamatult ning suunanuks tähelepanu ka loodushoiule.»

Olles ise aastaid valinud fotosid, mis presidendi vastuvõtult ilmuvad, tean hästi, et ka ajakirjanikud ning eriti fotograafid on huvitatud, et avalikkuse ette pääseksid vaid ilusad pildid. Fotod, kus inimestel on silmad kinni, suu inetult lahti või söögist punnis, lendavad kõlbmatutena prügikasti.

Millest siis Evelini rahulolematus? Pean tunnistama, presidendiproua kostüüm ei olnud sel aastal fotosõbralik. Ühel pildil punnitab kõhuke, teisel on ümar taguosa. Kas selles on süüdi valgus? Või on «süüdi» hoopis kleidi tegumood, lõige, kangas?

Läinudaastasel vastuvõtul, kus proua Ilves kandis imelist rahvuslikus stiilis kostüümi, valguse ega fotokvaliteedi probleemi ei olnud. Paljud moekriitikud mainisid, et säästuaja tingimustes võinuks Evelin eeskuju näidata ja ka tänavu eelmise aasta võrratut kostüümi kanda. Suure tõenäosusega oleks praegune pseudopoleemika valguse teemadel siis ära jäänud.

Sööb ja salgab?

Nõustun Ilmar Raagiga (EPL 13.03), et presidendiproua isik ei ole sõnumitoojana tõsiseltvõetav, kui ta süüdistab vastuvõtu allakäigus klikijanus kollast meediat. Kollane meedia on aidanud väga palju kaasa Evelini tõusule selleks, kellena teda praegu teame.

Evelini flirt kollase seltskonnameediaga on kestnud ajast, mil ta toonase välisministri Toomas Hendrik Ilvese käevangu kaunistama hakkas. Mäletan hästi, kuidas suhtekorraldaja abiga poseeris teineteist leidnud paar enne europarlamendi valimisi Kroonika esikaanel. Olin siis peatoimetajana vägagi valmis koostööks, sest seda, et europarlamenti ihkav kõmuline paar smugeldab end tuttava suhtekorraldaja abil esikaanele (tingimusel, et ilmub ainult esikaane-, mitte lihtsalt lugu!), ei juhtu just iga päev.

Järgnesid kümned fotod ning lood nii Ilveste abiellumisest, Ärma talust kui ka igast viimasest kui rulluisuvõistlusest. Mitmed pildid erakogust jõudsid ajakirjani Ilveste isiklikust kodualbumist Evelini saadetuna. Seda täiesti vabatahtlikult. Sest niimoodi tegutsedes on tark ajakirjandusel silma peal hoida, seda ise kontrollida.

Evelin Ilvesega sai alati kooskõlastatud mitte ainult ilmuv lugu, vaid ka pildiallkirjad, loo pealkiri ja illustreerivad pildid. Tema nõudel sai muudetud kaanekirja ja ka kaanepilti, sest selline vastutulek oli Kroonikale kasulikum kui tüli kiskumine. Alati tuli jätta sõbralik kontakt, sest vastastikune seljapesu tõi sisse mõlemale.

Ma ei taha mõeldagi, mis juhtuks, kui Kroonika ühel päeval Evelin Ilvesest kriitilise looga esineks. Flirt ja kokkumäng ning kodualbumi kaaned sulguksid samal päeval, mil «sobimatu» sõnavõtt ilmuks. Nii on juhtunud Õhtulehega, kes ainsana tõstatas teemasid proua Ilvese erareisidest koos turvameestega, kirjutas suurtest arvetest eratreeningutele ja  kritiseeris Ärma talu riigieelarvest ülalpidamist jne.

Rõhutatult väline

Tulemus on, et presidendipaar Õhtulehega ei suhtle, kuigi ilmselt head partnerlust lootes tegi just selles ajalehes Evelin eriti avaras dekoltees võimsa spagaadi, näidates oma lühikese ajaga saavutatud sportlikku vormi.

Väärib märkimist, et selleaastasel ballil panid ärksad peokülalised tähele, et samal ajal kui kutsutud külalised saalis tantsisid, andis Proua President Jõhvi kontserdimaja fuajees eksklusiiv­intervjuud just Kroonika ajakirjanikule, avalikustades loos iga viimase kui detaili oma kleidist ja ehetest.

Olen nüüd nõutu. Kuidas saab presidendiproua hakkama ilma kollase meediata, keda tema esitatud seisukoha järgi tuleval aastal peole ei lubata? Rahvusringhäälingut ju ei huvita, et presidendiproua ehted olid «skulpturaalsed» ja «heegeldatud ehtsast hõbelõngast – inspireerituna vanaemade pitsidest», nagu kirjeldab Evelin eksklusiivintervjuus lemmikajakirjale. Kus rääkida edaspidi ülidetailselt sellest, kuidas valmis Evelin Ilvese kostüüm – nii nagu nüüd ilmus sellest eraldi lugu?

Moekunstnike võidujooks, hinnalised autoriehted, aina lühemaks ja blondimaks muutuv soeng, üha läbipaistvamad kangad seltskonnapidudel ning lakkamatu võitlus kehakaaluga. Need on märksõnad, mis iseloomustavad presidendiprouat. Rõhk on väga tugevalt välisel ja annab sellega suuna sookaaslastele.

Vastuvõtule kutsutud naised kõrvutavad end presidendiprouaga, kelle olek ja välimus sunnib pingutama, aina uhkemaid kleite tellima, sest kui tahes mõistlikult teised naised asjasse ka ei suhtuks – eeskuju on moe­lati väga kõrgele ajanud.

Juba 2005. aastal oli õhus rahulolematust praeguse peokorraldusega. Intervjueerisin siis enne aastapäeva Eesti esipaari Brüsselis Siim Kallast ja tema abikaasat Kristit. Kui Siim Kallas arvas, et vastuvõtt on aastas pea ainus võimalus mehel frakki kanda, siis Kristi jaoks oli üks tollaselt peolt puudumise põhjusi kleidistress. Kust hankida riietus, mis vastaks kõigi hindajate maitsele? Kogu üritusest oli temal naisena rohkem muret kui rõõmu. Möödunud on neli aastat, ent probleemid on täpselt samad.

Kirjutasin 2004. aastal Kroonika juhtkirjas pärast vastuvõttu, et vabariigi sünnipäev võiks olla kogu rahva pidu, perepüha. Oleks palju tervislikum, selle asemel et kitsa kliki tegemisi tundide kaupa telekast piielda, minna hoopis keskpäevaks koos meeste-naiste-lastega lauluväljakule, kus president kõnet peab. Saab kelgutada, kui on lund, ja mängib orkester, pakutakse kuklit ja kuuma teed.

Pärast seda mõtteavaldust sain telefonikõne ühelt vaikse häälega lugejalt. «Ma olen elanud aastaid ratastoolis ja ei pääseks kuidagi sellele teie pakutud rahvapeole. Presidendi vastuvõtt on minu elu suurpäev, kus ma saan teleekraani vahendusel näha meie riigi kõige tähtsamaid tegelasi, nende abikaasasid, nautida ilusat kontserti ja naiste kauneid kleite – ärge võtke seda ära!»

Presidendi kantselei ees seisavad rasked küsimused, kuidas teha järgmisel aastal nii, et kõik oleksid rahul. Võimalusi on ju mitmeid. Võiks mõelda päevasele vastuvõtule, kus riietusena on sobiv must ülikond ja naistel kostüümi hankimisega hoopis vähem peavalu. Ja pärast seda kontsert. Või ühendada riiklike autasude kätteandmine ja kontsert. Oleks igatpidi ilus ja väärikas.

Või saab Evelin Ilves üle isiklikust solvumisest ja otsustab siiski jätta alles praeguse aastapäeva tähistamise vormi, ent suunab rõhuasetuse kleiditseremoonialt sisule.

Meedia pärast ma ei muretse. Juba ülikoolis õpetati, et kui ajakirjanik uksest välja visatakse, läheb ta aknast. Kui aknast välja visatakse, siseneb ta korstnast, ent ta saab avalikkust huvitava materjali kätte. Igasugused kitsendused panevad ajakirjanike pea ja jahiinstinkti paremini tööle. Eesmärk on ju õilis: rahuldada eesti rahva huvi aasta suurima meediasündmuse vastu.