Vaadates tagasi eesti kaasaegsele tantsule aastal 2008, on raske midagi erakordset ja säravat esile tuua.
Tants nagu déjà vu
23. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllaltki suur osa tantsupildis tegutsejatest on tuttavad mitte üksnes nime, vaid ka teo poolest ehk teisisõnu: nad künnavad edasi juba alustatud vagu ning kuigi selle vao siseselt võib esineda kõikumisi ja variatsioone, on palju sellist, mille puhul tuleb ette «seda kõike olen ma juba korduvalt näinud».
Võib-olla tuleneb see minu tantsuajaloo õpetamise perspektiivist, aga selge on see, et täiesti uusi ideid on alati väga vähe ja kui ka teostus ei paku pinget, siis pole vaatajal ka nagu põhjust saalis aega raisata. Suurem osa teemasid on pigem mõttekaaslastest intellektuaalidele kui laiemale publikule huvi pakkuvad ja kui sellesse ringi ei kuulu, võib olla totaalselt igav.
Liiga sageli kohtan lavastusi, mida vaataks pigem kiirtempos DVD-lt, mitte saalist; õnneks on ka vastupidiseid näiteid, kui DVD ärgitab lavastust vaatama minema ja saadud kogemus on tõesti ka kulutatud aega väärt.
Kui suundumustest rääkida, siis endiselt on ühel pool vormilt ja teostuselt vaene või lihtne suund, mis rõhub ideedele ja kontseptsioonidele, teisel pool tugevalt erinevaid kunste (muusikat, videot, installatsioone, erinevaid liikumiskeeli) sünteesiv, keeruka teostusega suund, mille puhul on oht, et ideed vormilise teostuse varju jäävad.
Vahepealseid – eelkõige liikumisele ja keha väljendusrikkusele rõhuvaid rohkem või vähem n-ö tavapäraseid tantsulavastusi – tuleb otsida tikutulega.
Sellest on kahju, sest tantsu tõmbavad mind vaatama just need mõtted ja ideed, mis on väljendatavad eelkõige liikumise ja keha kaudu.