/nginx/o/2009/02/04/127783t1hab6f.jpg)
Venemaa küll räägib relvajõudude täielikust uuendamisest, kuid tegelikult pole riigil selleks raha ega tehastel jaksu, kirjutab Kaarel Kaas Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest.
Kaarel Kaas: soovide ja võimaluste erinevus Venemaal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel teisipäeval esines Venemaa president Dmitri Medvedev kaitseministeeriumi laiendatud kolleegiumi istungil sõnavõtuga, milles andis muu hulgas käsu alustada Vene relvajõudude täieliku ümberrelvastamisega. Sellel Medvedevi avaldusel on ennekõike poliitiline ja retooriline ning alles seejärel praktiline ja sõjaline tähendus.
Poliitiline sõnum on peidetud Medvedevi sõnavõtu detailidesse. Venemaa president peab juba ette garanteeritult laialdast tähelepanu pälviva ettekande kaitseministeeriumi juhtorgani istungil, teatab algavast ulatuslikust ümberrelvastumisest ning toob ainukese konkreetse põhjendusena – jättes kõrvale umbmäärase stampjutu terrorismist ja konfliktiohust – NATO jätkuvad «katsed laiendada oma infrastruktuuri Venemaa piiride lähistel». Seda ajal, kui USA uus administratsioon ja lääs tervikuna arutleb võimaluse üle «taaskäivitada» suhted Venemaaga.
See näitab üheselt, et hoolimata sõbralikest diplomaatilistest žestidest positsioneerib Moskva ennast endiselt USA ja lääne suhtes vähemalt konkurendina, aga mitte partneri või veelgi enam – liitlasena.
Praegune leebe optimismipuhang Vene ja lääne suhetes jääb ajutiseks ning Washingtoni-Brüsseli katsed Moskvat positiivselt hõlmata sumbuvad. Täpselt samamoodi, nagu on sumbunud varasemad sarnased katsed. Venemaa muutumine lääne konkurendist partneriks on eelkõige kinni Venemaas eneses ning sellise muutuse eelduseks on Moskva maailmakäsitluse ja enesekuvandi muutumine. Aga sellised muutused võtavad aega aastakümneid, mitte aastaid, ning seni pole sellist teisenemist toimunud.
Sest lugegem Medvedevi avaldust edasi. Vastamaks Venemaad ähvardavatele ohtudele, nõuab ta relvajõudude moderniseerimist, lahinguvõime kvalitatiivset tõusu ja seda «ennekõike strateegiliste tuumajõudude arvelt».
Võti peitub jutumärkides esitatud lõigus. Strateegiliste tuumajõudude esiletõstmine sellises kontekstis – iseenesest jätkuv joon juba aastaid – viitab soovile näha ennast ning olla teiste poolt käsitletud globaalse suurvõimuna. See enesekäsitlus on olnud ajas püsiv alates selle kümnendi keskpaigast ning kätkenud endas eelkõige vastandumist (vähemalt retoorikas) Ameerika Ühendriikidele.
Venemaa «raketiretoorikat» on läbinud kandva teemana küsimus Vene tuumajõudude võrdlusest USA omadega. Selline konstruktsioon püsib omakorda vundamendil, mida kujutab enesest senini Moskvas domineeriv maailmakäsitlus. Selle kohaselt kujutab maailmapoliitika enesest Moskva ja Washingtoni vahelist konkurentsi, kahe muutujaga võrrandit.
Rõhuasetus strateegilistele tuumajõududele viib meid ka mitme juba praktilisema ja sõjalisema iseloomuga seiga juurde.
Esiteks tähendab see vähem raha tavavägede relvastuse moderniseerimiseks. Vene strateegiliste tuumajõudude moderniseerimise alustalaks on seni olnud ja jääb ka vähemalt järgmise kümne aasta jooksul mobiilne tuumaraketikompleks RT-2PM2 ehk Topol-M (NATO klassifikatsioonis SS-27). Seda kõrvuti uute, Borõi-klassi strateegilisi tuumarakette kandvate allveelaevadega (viimastest pole relvastusse jõudnud veel mitte ühtegi – üks alus on valmis ja läbib n-ö kvaliteedikontrolli, veel kaks on ehitamisel).
Seni on Venemaa aastas soetanud viis-kuus Topol-M kompleksi, sellel aastal kavatsetakse hankida aga «üle kümne» sellise raketikompleksi, teatas 5. märtsil Vene asekaitseminister Vladimir Popovkin. Ligikaudu kaks korda rohkem strateegilisi rakette tähendab ka kaks korda suuremaid summasid Venemaa riikliku relvahankeprogrammi jaoks ettenähtud summadest.
Medvedevi sõnul relvahankeraha seejuures ei kärbita. Oluline on seejuures sootuks vastupidine – seda ei suurendata. Inflatsioon ulatub Venemaal nimelt igal aastal üle kümne protsendi, rubla on suvest alates teadupärast devalveeritud peaaegu 40 protsenti ning Vene sõjatööstuskompleks küsib juba aastaid Vene kaitseministeeriumilt oma toodangu eest igal aastal üha kõrgemat hinda.
Veel hoopis eraldi küsimus on see, kas Topoleid tootev Votkinski masinaehitustehas Udmurtias suudab oma toodangut peaaegu kahekordistada. Selles võib kahelda. Kui Topolite tootmistempo tõstmine peaks siiski õnnestuma, on see Eesti ja teiste Venemaa piiririikide vaatenurgast puhtsõjaliselt pigem positiivne uudis.
Votkinski masinaehitustehas on praegu nimelt ainuke Venemaa sõjatehas, mille spetsiifikaks on tahkekütusega ballistiliste rakettide tootmine. Selle tehase liinidelt peaksid tulema hakkama ka uued lühimaa ballistilised raketid Iskander-M (SS-26 Stone). Viimastega on plaanis ümber relvastada kokku viis raketibrigaadi, millistest üks dislotseerub Eesti vahetus naabruses teisel pool Peipsi järve.
Topolite tootmistempo hüppeline kasvatamine paneb üsna kindlasti pidurid peale Iskanderite vägedesse saabumisele, sest Votkinski väljalaskevõime on piiratud. Neid uudseid raketikomplekse on praegu Vene armeel kasutada vaid kaks tükki (ühe raketibrigaadi koosseisu kuulub näiteks 12 kompleksi) ning testimist leidsid need Gruusia-vastases augustisõjas.
Veidi laiemas poliitilises plaanis muudab nimetatud «raketiprobleem» blufiks ka president Medvedevi novembrikuise avalduse, mille kohaselt Moskva vastab USA raketikilbi elementide paigutamisele Poolasse ja Tšehhi omalt poolt Iskanderite paigutamisega Kaliningradi oblastisse.
Mida pole olemas (ja selgusetu, millal ja millises ulatuses tulemas), seda pole võimalik ka kuhugi paigutada. Blufina oli see novembris väljaöeldu suure tõenäosusega algusest peale mõeldudki, kuid oma poliitilised eesmärgid see piiratud ulatuses täitis. Nendeks olid läänele psühholoogilise surve avaldamine ning võimaluse loomine n-ö vahetuskaubaks – teie ei raja Poolasse-Tšehhisse kilpi, meie ei paiguta Kaliningradi rakette.
Teiseks viitab Medvedevi avalduse rõhuasetus asjaolule, et Venemaa juhtkond saab suurepäraselt aru oma tavavägede kvalitatiivsest mahajäämusest, nende suutmatusest pidada ulatuslikku konventsionaalset sõda ning kaude ka tunnistamist, et Vene armee ei saavuta tõenäoliselt enam kunagi võimet astuda täiemõõdulisse konventsionaalsesse sõjalisse vastasseisu kas NATO või Hiinaga. Täiemõõdulise sõjalise vastasseisu oht külma sõja stsenaariumide vaimus kätkeks seega eneses võimalust kohe eskaleeruda tuumasõjani – see ongi Kremli heidutusstrateegia kese.
Olgu eraldi rõhutatud, et piiratud ulatuses tavavägede operatsioone oma suhteliselt väikeste piiririikide vastu on Venemaa endiselt suuteline teostama. Sellise operatsiooni näiteks oli augustikuine sõda Gruusiaga. Selle sõja järel tunnistas Vene kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov mullu sügisel näiteks avalikult, et kogu Vene õhuväes on kokku vaid viis kohe lahinguvõimelist hävituslennuväe polku. Seda on ligi 120 hävituslennukit ehk kaks korda rohkem kui ... Soomel.
Vene tavarelvajõudude lahinguvõimekus jätkab seejuures lähiaastatel ilmselt aeglast, marginaalset tõusu. Seda juhul, kui ei õnnestu kiiresti ja efektiivselt läbi viia sügisel väljareklaamitud kardinaalset, armee struktuuri muutvat reformi. Majanduskriisi tingimustes see reform ilmselt aga toppab.
Praeguse uue sõjatehnika vägedesse saabumise tempot silmas pidades on lahinguvõime kasvu puhtalt uute relvasüsteemide kasutuselevõtu arvelt raske saavutada ning jääb selgusetuks, millisest massilisest, 2011. aastal startima pidavast ümberrelvastumisest võis president Medvedev küll kõneleda.
Selle toimumiseks peaks esiteks relvahangetele kuluvat raha hoidma mitte praegusel tasemel, vaid suurendama (pole plaanis); teiseks tuleks reformida ja efektiivsemaks muuta selle raha kasutamist suunava bürokraatliku masinavärgi tööd (võimalik, kuid raskesti teostatav); kolmandaks tuleks kas oluliselt suurendada Venemaa sõjatööstuskompleksi tootlikkust (pole teostatav) või loobuda välismaiste relvatellimuste täitmisest.
Viimast teed aga Kreml ei lähe. Väljamaised sõjalised tellimused on viimasel perioodil Venemaale aastas tulu toonud seitsme-kaheksa miljardi dollari vahel (eelmisel aastal 8,35 miljardit dollarit) ja seda raha on Venemaal vaja lisaks kõigele muule ka täiesti lihtlabaselt oma relvatööstuskompleksi vee peal hoidmiseks.
Puhtalt Vene riiklik kaitsetellimus ei suudaks sõjatehastel hinge sees hoida. Varustada korraga tankide, lennukite ja laevadega nii Hiinat, Indiat, araabia maid kui ka Vene armeed käib idanaabri sõjatööstuskompleksile aga üle jõu.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.