Ahto Lobjakas: mis saab, kui Eesti ütleb USA-le ära

Paradigmamuutus on jõudnud Eesti välispoliitikasse. USA on lükanud valla järjekordse «tahtjate koalitsiooni» ukse, aga esimest korda oma uues ajaloos ei tõuse Eesti jalg üle lävepaku astuma.

Jutt käib Obama tahtel peagi suletavast Guantanamo vangilaagrist, mille järelejäänud kahest ja poolesajast vangist tahaks USA asustada Euroopasse need, keda kodumaal ootaks ebainimlik kohtlemine.

Huvitaval kombel on entusiasm, niipaljukest kui teda on, seekord koondunud Lääne-Euroopasse. Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal moodustavad tahtjate alliansi teraviku, innukad president Obamale hea tahte žesti pakkuma.

Žest – võtta vastu ca 60 vangi – tahetakse teha Euroopa nimel. Seda arvestusega, et paremat valikut ELil ei ole. Seda kahes mõttes: esiteks, suhteid USAga saab lappida vaid siis, kui mineviku sõjakirved maha maetakse; teiseks, muud žesti pole ELi võimuses teha. Iraan, Afganistan, Lähis-Ida jm käib kaugelt üle ELi pea ja võimete.

Ida-Euroopas aga keerutatakse pöidlaid, välditakse Washingtoni pilku, otsitakse vabandusi ega taheta ka midagi teada võimalikust «Euroopa tunnist». Nagu Eesti välisminister Urmas Paet eelmisel esmaspäeval Brüsselis, kurdavad ka tema kolleegid tehniliste raskuste üle.
Schengeni ruum avaks Guantanamost ümberasustatule kogu Euroopa avarused, riiklikud immigratsiooni- ja asüüliseaduste pügalad lubavad varjupaika anda vaid põgenikele, kellena guantanamolased ei kvalifitseeru jne.

Lähiajaloo kontekstis on Eesti (ja teiste saatusekaaslaste) soov üheksa korda mõõta ja mitte kordagi lõigata äärmiselt ebaiseloomulik ja raskesti mõistetav. USA-le öeldakse ära, Euroopa poolehoidu võitmata.

Meenutagem nn Vilniuse kirja 2003. aastal, millega tulevased uued ELi liikmesriigid torpedeerisid ühe Washingtoni suhtekorraldaja ärgitusel ühenduse välispoliitika jagatud ruumi tegemaks USA-le katet Iraagi sõja jaoks. Võtkem sõdurite saatmine Afganistani ja Iraaki. Või ummisjalu võidujooks USA viisavabaduse poole (mis nüüd on küll muundunud elektroonilise viisa nõudeks).

Seni kehtinud paradigma raames oli kõik see mõistetav. Nagu osutas
23. jaanuari Postimehes kaitseuuringute keskuse teadur Indrek Elling, on USA «meile ülioluline partnerriik» ja meie huvides on, et suhted temaga «oleksid võimalikult mitmekülgsed, eri tasanditel ja võimalikult formaliseeritud» («Mis saab pärast Iraaki?», PM 23.01). Afganistanis, Iraagis ja mujal teostame USA tahet, mis on võimalust mööda (aga mitte alati) rüütatud rahvusvaheliste normide keelde.

Tõsi, Eesti ja mitmed Ida-Euroopa riigid tõrjusid 2003. aastal nõudmise anda USA kodanikele kahepoolsete lepetega immuniteet Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees. Aga terrorismivastase sõja keerises oli see tähtsusetu üleastumine, mis oli vajalik, et mitte komplitseerida liitumist ELiga – mis samuti oli siis strateegiline eesmärk.

Guantanamo on kõigi terrorismisõja liitlaste võlg. Mingit ELi survet ei ole, iga liikmesriik võib ise otsustada. Pigem vastupidi, hea tahte žest tuleks praegu Euroopale kasuks ja seda tervitaks ka suur osa nn vanast Euroopast. Pretsedent on olemas ka Schengenis: kuus riiki andisid 2002. aastal varjupaika 12-le palestiina võitlejale. Lõpuks, Eesti asüüliseadustikku on võimalik piisava tahte korral muuta.

Abikäe keelamine USA-le saab tähendada üht kolmest võimalusest. Esiteks, et oleme liitlassuhte devalveerinud; teiseks, usume, et USA abi tõenäosus kriisiolukorras on loterii, ratsionaalselt ennustamatu; kolmandaks, me lööme liitlaskohuse täitmisel luuslanki.

Uueks paradigmaks paistab olevat omaenese tarkus. See tõstatab hulga huvitavaid küsimusi. Mis hoiab Eestit Guantanamo osas tagasi? Soovimatus paari radikaalset moslemit integreerida? Olgu, ega moslemeil poleks Eestis kerge, aga see on teine teema. Peale tähtsaima liitlassuhte õõnestame nii ka oma pühendumist rahvusvahelisele heale tavale.
Mida ütleb omaenese tarkus senitehtu kohta? Millega on Eesti sõdurid tegelenud Iraagis ja Afganistanis? Stabiliseerinud riiki (kas Iraak on nüüd stabiilne?), levitanud demokraatiat, võidelnud puštude ülestõusuga?

USA liitlastena on meil Washingtoni tahe – ükskõik kui hoomamatu see aeg-ajalt ka ei tunduks –, millega toimuvat ratsionaliseerida. Rahvusvahelise õiguse vaatevinklist ei ole meie käed kõige puhtamad. ELi vaikiva enamuse jaoks oleme pahatihti olnud ühtsuse lõhkujad.

Mis erahuvid saavad Eestil olla riikides, millele tal puudub igasugune mõju ja milles toimuvast tema juhid saavad aru väga vähe (meenutagem peaministri kohtumist Iraagi presidendiga, kes polnudki president)?

Loo moraal on, et meie ebatäiuslikus maailmas on väikeriigi omaenese tarkus üks nõrgemaid vääringuid üldse.