oome lavastaja Kristian Smeds üllatab Münchenis publikut vägivaldsete klounide, deliiriumide ning ürdimarinaadis hiigelbeebiga.
Siberi tsirkus raputab Saksa publikut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Promeneerides õhtupoolikul Müncheni südalinnas kümnete luksusbutiikide vahel Kammerspiele poole, on raske ette kujutada, mis Saksamaa ühe tuntuma teatri lavalaudadel järgneva kolme tunni jooksul toimuma hakkab.
Soome lavastaja Kristian Smedsi versioon Fjodor Dostojevski «Kuritööst ja karistusest» esietendus Kammerspieles oktoobri alguses. Saksa kriitikud võtsid lavastuse «Rodion Raskolnikovi kujuteldav Siberi tsirkus» põhjalikult lahata ja hoiatasid teatrihuvilisi, et tükki vaatama minnes kõik ootused kõrvale jäetaks. Just nimelt hoiatasid.
Tõele au andes pole aga ka hoiatusi tõsiselt võttes võimalik end Smedsi tsirkuseks, milles lööb kaasa ka Juhan Ulfsak, ette valmistada.
Algselt Kammerspiele proovisaaliks loodud Spielhalles juhatatakse külalisi tükk aega läbi kitsaste koridoride, enne kui lava vaatevälja jõuab. Järsku kaob modernne teatrimaja silmist ning teatrihuvilised otsivad tuhmrohelise tsirkusetelgi tribüünidel kohtasid. Pilkupüüdvat tulipunast eesriiet kaunistavad luukere-matrjoškad, põrandat katab luitunud kahhelplaatide imitatsioon, tribüüni äärtele on riputatud puukirved (lava ja kostüümid Ene-Liis Semper).
Kardina tagant ilmub dressipükste, maika ja punase frakiga tsirkusedirektor ning alustab pantomiimiga. Saateks mängib võrksärgis ja punarohetriibulise pintsakuga soome muusik Timo Kämäräinen kitarri. Komplekt paneb muigama: veider tsirkus kitarrimuusika saatel sobib uskumatult hästi kokku.
Üsna pea ühinevad direktoriga paks kloun, Pierrot ja rätikutesse mähkunud salapärane kuju ning asuvad elava muusika saatel tummalt tegutsema. Ootamatult ja raevunult hüppab rätikute alt välja nappides ujumispükstes ja põlvekaitsmetega Juhan Ulfsak ning demonstreerib marulise etteastega oma suurepärast rannavormi.
Kui siiani üritasid pealtvaatajad vaguralt ja viisakalt klounaadist Dostojevskit otsida, siis nüüd rõkkab publik häbenematult naerda. Raskolnikovi Siberi tsirkus võib alata ning seepeale asub paks kloun Hannu-Pekka Björkmani kehastuses hulluva kaaslase kubemekarvu raseerima.
Järgnevad sketšid on täis musta, lapsikut, vägivaldset ja tihtilugu labast huumorit, mis nii mõnelgi teatrikülastajal üsna pea naeratuse näolt pühib. «Naeruväärsed, närvidelekäivad, hullud ja agressiivsed riiukuked, kes oma hälbelist käitumist üleliia välja elavad,» kirjeldab Die Tageszeitungi teatrikriitik kloune ning lisab: «See meenutab justkui laste sünnipäevapidu speed’i peal, millega Smeds illustreerib, millisteks julmusteks inimene võimeline on.»
Ettekavatsetult ületavad klounid piire, segavad õuduse paroodiaga, taustaks kõlab suurepärane muusika. Küll armutakse, armastatakse, siis jällegi kerjatakse, piinatakse, mõrvatakse kirveste, relvade ja nugadega.
Baierimaa traditsioonilistesse nahkpükstesse riietunud saatanlik Raskolnikov tantsib suurest armuvalust südantlõhestavalt. Vahepeal etendatakse helieksperiment, mis meenutab maskideta versiooni Lordist. Kõige saateks juuakse demonstratiivselt viina.
Lõpuks pakub tsirkusedirektor ka publikule vodkat ning asub maitserohelist ja sidrunit lõikuma. Saal täitub mõnusa ürdiaroomiga. Areenile veeretatakse läbikumav saun, milles üks klounidest leili võtab. Lavalt jalutab läbi Hitler, tema käevangus geiša. Kambakesi valatakse viinas leotatud ürdid saunatajale kaela, lisatakse võid ning marinaad masseeritakse ka kenasti sisse. Tulevane grill-liha on saunalaval juba eelküpsenud. Tapatöö käigus kõlab appikarje: «Ma olen kõigest inimene.» Järgneb mikrofonijuhtmega kägistamine ja paar elektrišokki.
Mõrvatud mees muutub aga kuratlikuks hiigelbeebiks (jätkuvalt ürdimarinaadis) ning nõuab pealtvaatajatelt šokolaadi. Imiku tsirkusedirektorist isa viib hirmuäratava pojukese, kelle pool nägu on nüüdseks jäledalt šokolaadine, jalutuskäigule, mille ajal suure õllekõhuga beebi ka publikule lahkelt ilaga kaetud šokolaadi jagab. Vaatuse lõpetuseks teatab imik: «Tead, issi, mis nüüd saab? Nüüd ma tapan su ära.» «Jah, ma tean,» vastab direktor.
Nähtud muusikalise saatega värvikirev kompott, milles oli justkui kõike ja liiga palju, võtab tükiks ajaks sõnatuks. Mis just toimus?
Pausi ajal kaob tsirkus. Kus enne oli areen, tekib asemele krüpt. Sume valgus allmaailmas ja lumesadu eesriidel uinutab mõnusalt. Kloune enam pole, kõik on ilus, vaikne ja rahulik. Näitlejad kogunevad allmaailma laua äärde, süütavad küünlad ning loevad lõike «Kuritööst ja karistusest» saksa, eesti, ungari ja soome keeles. Taustaks mängib Kämäräinen lummavalt klaverit. Lõpuks maetakse näitlejad elusalt: lavalauad pannakse ükshaaval tagasi. Endine direktor avab vahuveini, jagab seda töömeestega ning enne viimase laua paigaldamist hüppab ka ise hauda.
Tegemist on meie kõigi eluga, tõdeb Neue Zürcher Zeitungi teatrikriitik: «Inimese olemasolu kui mõttetu ajaraisk, mis koosneb kohutavatest naljadest ja õelatest mängudest – voilà.»
Esimese hämmingu möödudes lähevad arvamused lahku, nii teatrikülastajatel kui ka kriitikutel.
«Kuigi me võib-olla ei tahaks seda endale tunnistada, on meie elu paljuski samasugune. Tegelased olid küll naljakate riietega ja tegid labaseid asju, aga see näitas kuidagi, millised me oleme ja mida me ise teeme,» arvab Joseph Seibl etenduse järel.
Teatrikriitikat tudeeriv Sebastian Lauterbach sõbra arvamust ei jaga: «Ma ei saa millegi põhjal oma arvamust kujundada. Kuidagi suvaline, meelevaldne oli see kõik. Esimene osa ei öelnud mulle suurt midagi. Olid ainult eraldi motiivid «Kuritööst ja karistusest».»
Mõlemad noormehed on aga ühel nõul muusika asjus: «Muusika oli suurepärane. Võttis hingetuks.»
Esimese vaatuse järel segadust kurtnud Brigitte Frey leiab aga, et teine vaatus mõtestas kogu lavastuse. «Olen raamatut lugenud, aga seda oli alguses selle tükiga raske seostada. Teine osa oli hiilgav,» mõtiskleb naine. «Kokkuvõttes uskumatult hästi mängitud.»
«Mida need näitlejad teevad, on väga muljetavaldav,» tunnistab ka Martina Schroeder-Busch. «Mulle meeldis tohutult ka lavakujundus.»
Lavastuse dramaturgi Jeroen Versteelet eriarvamused ei üllata, pigem oli üllatuseks mitme teatrikriitiku heakskiit. Näiteks kirjeldavad Deutschlandfunk ja taz.de Smedsi etendust muljetavaldava ja suurepärase õhtuna.
«Arvasin, et saksa kriitikud ootavad midagi klassikalisemat, aga etendus võeti väga hästi vastu. Seda ei osanud ma tegelikult oodata,» avaldab belglane ning kinnitab, et võrreldes saksa nüüdisaegse teatriga on Smedsi stiil kindlasti erinev. «See on väga füüsiline, palju otsekohesem. Oluline pole mitte sisu eraldi, vaid iga tegevuse hetk. Täna oli etendus palju kiirem, palju brutaalsem. Publik tuli väga hästi kaasa.»
«Der imaginäre sibirische Zirkus des Rodion Raskolnikow»
(«Rodion Raskolnikovi kujuteldav Siberi tsirkus»)
Autorid: Kristian Smeds ja Fjodor Dostojevski
Lavastaja: Kristian Smeds, lava ja kostüümid: Ene-Liis Semper,
muusika: Timo Kämäräinen,
video: Lennart Laberenz
Mängivad: Hannu-Pekka Björkman, Katja Bürkle, André Jung, Timo Kämäräinen, Annamaria Lang, Edmund Telgenkämper, Juhan Ulfsak
Esietendus Münchner Kammerspiele teatris 6. oktoobril
Ulfsak nautis üllatamist
Viimased pool aastat Münchenis soomlase Kristian Smedsi lavastusega «Rodion Raskolnikovi kujuteldav Siberi tsirkus» ametis olnud vabakutseline eesti näitleja Juhan Ulfsak rõõmustab, et neil on õnnestunud saksa publikult üllatada. Prooviperiood oli sellele vaatamata raske ja pikk.
«Juba proovisaalis nägin, et on mõningaid, kes ei ole Saksamaal harjunud sellise teatriga,» tunnistab Ulfsak. «Kui meil tekib kõik protsessi käigus, sealhulgas ka tehnilised lahendused, siis siin pannakse täpselt skeemid paika ja töötatakse väga kindla kontseptsiooni alusel. Me oleme palju rohkem improviseerinud ja laamendanud siin.»
«Kristian on emotsionaalne, abstraktne ja füüsiline ning see tekitab Saksamaal diskussiooni,» jätkab ta, lisades, et kokkuvõttes jäid peale Smedsi meetodid. «Võib öelda, et Kristian väljus sellest võitlusest räsituna, aga võitjana.»
Ulfsaki hinnangul erineb Smedsi lavastus tunduvalt Münchner Kammerspiele tavapärasest repertuaarist ja üllatab pealtvaatajaid.
«See on ka põhjus, mispärast meid üldse Münchner Kammerspielesse kutsuti, mida me siia tegema tulime,» lisab ta. Samuti on eestlase arvates huvitav jälgida kultuurilisi konflikte ning kuidas seeläbi üksteiselt õpitakse.
Münchner Kammerspiele puhul hindab Ulfsak eriliselt suure teatrimaja laitmatult töötavat masinavärki, kirge ja head hinge.
Mida arvavad kriitikud
Deutschlandfunk: Intellektuaalne kergus ja hiilgus kohtub aurava-ürgse füüsilisusega Smedsi trupi mängustiilis.
Taz (Die Tageszeitung): Soomlane hiilgab kompromissitu lavastajana, kes nõuab publikult enda avamist sellel tour de force’il inimlikkuse kuristikku.
Tõele on soome lavastaja sellel suurepärasel teatriõhtul kindlasti tüki võrra lähemale jõudnud.
Nachtkritik: Võib ka öelda, et Smeds kannab oma tahte Dostojevskit adapteerida hauda (lavaaugu kinnikatmine – toim). Ja pärast seda algselt meelelahutuslikku ja hiljem ikkagi pikka ja lõpus pretensioonikat õhtut tahaks öelda: aamen.
Süddeutsche: Valepaatos jätab kahvatu järelmaitse (Dostojevski tsiteerimise kohta teises vaatuses – toim).
Die Welt: Deliiriumides on Kristian Smeds suurepärane, kuid Dostojevski originaal käis, mäletamist mööda, kuidagi ka tõe ümber.
Deliirium on tema (tõe) mask, Smedsi puhul jäävad aga vaid tobedalt irvitavad klouninäod ja poolküpsed naljakesed.
Smeds tirib Dostojevski algmaterjalil nii kaua põrandat alt, kuni see nimetatud mängusaalis tõepoolest ka kaob.
Neue Zürcher Zeitung: Keda klounid närvi ajavad, olgu hoiatatud. Kes neid armastab, need lausa topelt.