Ühe kiriku lugu: Tartu Jaani kirik – Olevi kirik

Foto: Postimees.ee

Tartu kaitsepühakute apostlite Peetruse ja Pauluse päeval, 29. juunil 2005, taaspühitseti Jaani kirik Tartus. Kirik, mida aastasadade jooksul kõigutasid pinnasevajumised, põletasid tulekahjud, lammutasid sõjad ja määndas niiskus, tõusis üles omaenese ehitusprahist.

Sai teoks Jaani kiriku teenekaima uurija, kunstiajaloolase Olev Printsi (1915–1996) unistus taastada pühakoda. Nõukogude ajal vaidles ta vastu plaanidele rajada sinna kontserdisaal. Pigem säilitanuks ta varemed klaaskupli all.

Olev Printsi ülesanne Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Tartu osakonnas oli tegeleda Lõuna-Eesti ehitusmälestistega. Peale Jaani kiriku uuris ta veel Vastseliina piiskopilinnust, Otepää linnamäel keskaegseid leide ja Tartu Toomkirikut.

Erakordselt mitmekülgse inimesena valdas Prints peale ajaloo ka ehitusgeoloogiat, luges välja hoone insenertehnilised konstruktsioonid ja mõistis kandejõudude jaotumist selle osades, hakkas esimese Eesti kunstiteadlasena arvestama absoluutset nulli välikaevamistes.

Ta oli ka suurepärane joonistaja ja fotograaf. Uuris läbi kõik kättesaadavad arhiivid ja tegi selgeks Eugène Viollet-le-Duci gootikakäsitluse. Temast kujunes tõeline prints Eesti kunstiajaloos.

Just selline kunstiajaloolane nagu orkester oli kõige sobivam Jaani kiriku uurija.

Parvedel kirik

Keeruline on Jaani kiriku vundamentide küsimus. Kirik ehitati kultuurkihi all olevale alliksoo settekihile, nõrglubjale, mis on nõrga kandevõimega. Pealegi kulgeb kiriku alt üks Toomemäelt Emajõe orgu laskuvaid põhjavee sooni.

Müüride aluse pinnase tugevdamiseks kasutati niihästi parvalust kui ka liivast, kruusast ja tellisetükkidest padialust. Olev Prints kirjutab:

«On huvitav märkida, et Tartu Toomkirik, märksa suurem ja kõrgem ehitis kui Jaani kirik, on nõudnud vundamentide ehitamisel palju vähem vaeva ja kulu just oma kandevõimsama pinnase tõttu. Milliseid raskusi tõi ehitajatele põhjavesi ja kui kõrgele ta ulatus kiriku ehitamise ajal, selle kohta pole meil selget pilti. Igatahes uurimistööde ajal oli põhjavee keskmine absoluutne kõrgus 35,5 meetrit, mis tähendab, et kõik parved olid veega kaetud.

Parvede säilivuse seisukohast lähtudes on loomulik oletada, et nad paigutati põhjavette juba kiriku ehitamise ajal. Kuid selle vastu räägib väga kaalukas argument. Nimelt leiti parvede alumiste servade alt hulgaliselt surnuluid, mis lubab arvata, et varem oli kiriku kohal kalmistu. On aga raske omaks võtta, et surnuid oleks maetud otse vette. Ka ei saa arvata, et XIII sajandi lõpul oleks Tartu asustus juba sedavõrd tihenenud, et see oleks mõjustanud põhjaveeseisu tõusu kunagisel kalmistul.

Seepärast jääme arvamusele, et parv paigutati ainult kapillaarniiskuse tsooni ja mitte põhjavette. Alles hiljem, kui Tartu oli juba rohkem asustatud, kui paisutati vett vallikraavis, ujutas sellega seoses tõusnud põhjavesi üle ka parve. Lisame, et Tartu põhjavee seis, vähemalt all-linnas, on üldse väga kõikuv. Seda mõjutavad nii sademed ja Emajõe veepind kui ka kanalisatsiooni olukord.

Viimase kohta on meil olemas huvitav dokument XVIII sajandi lõpust Salomon Meybaumi poolt raele lähetatud kirja näol. Kirjas kurdetakse, et linna roiskveetoru ja lampkastid on nii ummistunud, et kõik keldrid on veega täitunud ja pinnas linnas sedavõrd vesiseks muutunud, et keegi ei julge enam ehitama hakata. Jaani kirikus olevat aga isegi nii palju vett, et haudades ujuvad laibad ringi.»

Pärast seda, kui vundament oli juba algse plaani järgi ehitatud ja kooriosa sellele püstitatud, tuli tellijalt korraldus kesklööv laiemaks ehitada. Kuna vundamendid olid juba valmis, siis ei jäänud ehitajatel muud teed, kui rajada neile kõrvale väikesed killustikvundamendid, iga piilari alla eraldi. Tulemuseks harukordne kiilukujuline kesklööv.

Siin leiab Prints veel ühe põhjenduse Jaani kiriku ehitamise alguse paigutamiseks XIII sajandisse. Nimelt oli romaani ja varase gootika perioodile omane ehitusvõte, kus kirikusaali ja koori ühendav koht jämedate piilaritega justkui kokku nööriti.

«Hiljem, XIV sajandil jäetakse piilarid ära, mille tulemusena koor liitub orgaanilisemalt kesklööviga ja ruum kui tervik saavutab suurema ühtluse. Siit saab järeldada, et kiriku algne plaan pärineb veel XIII sajandi lõpust. Nähtavasti võttis vundamentide ehitamine nii palju aega, et vahepeal maitse muutus. Nööritud kooriga kirikutüüp sai ebapopulaarseks ja kirik tuli ümbertegemisele.»

Kuningate galerii

Olev Prints avastas kesklöövi seintelt prantsuse gootikas levinud pseudotrifooriumi motiivi. Saksa gootikas liigendati kõrgseina kaheks tsooniks: sammastikuks ja võlvitsooniks ehk valgmikuks.

Prantsuse gootika kõrgsein liigendati kolmeks tsooniks: sammastiku ja valgmiku vahele komponeeriti selgelt eraldatava ja iseseisva vahelülina trifooriumitsoon, kas siis käidava galeriina, mille kaaristu avaneb kesklöövi või ainult dekoratiivse petikgaleriina – pseudotrifooriumina.

Printsi hinnangul see ongi Tartu Jaani kiriku kõrgseina arhitektuuri ainulaadne lahendus, et saksapärasele «tegelikult kahetsoonilisele kõrgseinale on osatud anda kolmetsooniline prantsuspärane välimus. Ja huvitav on seejuures, et kahetsoonilisust pole varjatudki, ka see on selgelt olemas.

Taolise huvitava, isegi pisut virtuoosliku kompositsiooni loomisega võis hakkama saada ainult väga suur meister».

Ainsa teadaoleva kirikuna maailmas on Jaani kiriku pseudotrifooriumi petikutesse paigutatud skulptuurid. Kuna need kujutavad troonidel istuvaid figuure, nimetas Olev Prints need kuningate galeriiks prantsuse gootika eeskujul.

Üle 800 kuju

Algselt oli kirik seest krohvimata nagu väljastki, ainult võlvide siilud ja terrakotaskulptuuride taustaks olnud petiknišid krohviti. Skulptuurid olid koloreeritud nagu tollal tavaks.

Olev Prints võrdleb Jaani kiriku terrakotaskulptuure Euroopa teiste kirikutega: «Ka Põhja-Saksa, Preisi Ordu ja Skandinaavia maade telliskivigootikast pole teada ehitist, mis oleks nii rohke dekoratiivskulptuuriga.»

Ja jätkab: «Oma kunstilise taseme poolest ei ole Põhja-Euroopa senituntud tellisskulptuur kuigi silmapaistev. Friiside pead (Wormditt Preisi Ordu alal) või figuurid (Maarja kirik Rostockis), isegi portaalifiguurid (Marienburgi linnusekabeli «kuldne värav») on jämedakoelised, skemaatilised ja vormimõjult primitiivsed, nagu oleks neid teinud mõni müürsepast diletant.

Kohati laskuti isegi nii kaugele, et figuure tehti lihtsalt vormiga nagu tavalisi telliseid (Nikolai kirik Wismaris).»

Kõigest 58 meetri kõrguses kirikus oli üle 800 rindkuju, peaskulptuuri, istuvat ja seisvat figuuri, lisaks üksikute ehituselementide kaunistused, hävinud skulptuurid interjöörist, portaalidest ja mitmest varisenud või lammutatud viilust.

Koori esisel laealusel võidukaarel asus üleelusuuruses kannatusgrupp Maarjast, Jeesusest ja Kristusest, kusjuures Jeesuse figuur jäi ainsana koloreerimata.

Jaani kiriku uurimine ei olnud Olev Printsile ainult avastamisrõõm, vaid ka katsumus. Vahel ta lausa elas varemetesse ehitatud barakis ning sai varjuliste ja rõskete müüride vahel radikuliidi. Vanade ürikute lugemisega rikkus ta silmad.

Suure töö tulemusel valmis rikkalike värviliste illustratsioonidega käsikiri, mida ta suures formaadis kvaliteettrükis avaldada lootis. Ent kirikut ei peetud tollal esindusväljaande jaoks piisavalt tähtsaks teemaks.

Selle peale olevat Prints oma käsikirja tagasi võtnud. Alles on illustratsioonid ja Voldemar Vaga poolt 1965. aastal kirjutatud kiitev arvamus Printsi käsikirja kohta «Tartu Jaani kirik». Arvamuskirjale on Prints oma käega kirjutanud «See käsikiri on kaduma läinud – O. P.».

Käsikirja tekstiosa ei ole õnnestunud tänini leida. See küsimus võib jäädagi lahtiseks, sest kirjastuse Valgus likvideerimise käigus, kui AS Elias kultuurministeeriumi hoone haldamist üle võttis, veeti kõik ruumesse jäänud materjalid prügimäele.

Õnneks on Printsi «Tartu endise Jaani kiriku lõpetamata uurimistööde lõpparuanne» 1967. aastast. Sealt on võetud ka käesoleva artikli tsitaadid.

Kronoloogia

• XIII saj lõpp – XIV saj – Tartu Jaani kiriku ehitamine koos Lüübeki kabeliga.

• 1327 – Jaani kirikule määrati esimene preester.

• 1704 – Tartu pommitamine Põhjasõjas.

• 1705–1707 – purustatud kiriku konserveerimine ja remont, põhjaseina portaal müüriti kinni.

• 1708 – Tartu purustamine Peeter I käsul siit lahkuvate vägede poolt.

• ca 1718 – kiriku taas ülesehitamine ja ümberkujundamine.

• 1775 – Tartu hiidtulekahjus kukub torn löövide peale ja purustab võlvid.

• 1830. aastad – kiriku rekonstrueerimine, arhitekt G. F. W. Geist. Aknad tehti märksa madalamaks ja teravkaared asendati segmentkaarsete sillustega. Valgmiku aknad müüriti kinni.

• 1899 – Jaani kiriku ümberehitus, arhitekt W. Bockslaff. Kesklööv saab talalae.

• 25. august 1944 – kiriku häving Nõukogude vägede pealetungi ajal. Järele jäi vaid hoone müüristik ja kõrvallöövide ning käärkambri tellistest võlvlaed.

• 1952 – Põhjalöövi varing. Olev Prints avastab varem krohvi all varjul olnud terrakotaskulptuuride rikkuse.

• 1954–1965 – vundamentide kaevamised ning müüristiku ja ehitusdekoori uurimine, ajaloolane Olev Prints.

• 1989 – suuremate restaureerimistööde algus, arhitekt Udo Tiirmaa.

• 29. juuni 2005 – Tartu Jaani kiriku taaspühitsemine.