Vabad värsid: Vastutusest - õudusfilm
31. märts 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks mees (või naine, lühem on küll «mees»)
läks tuppa, ise uskus, et on värske.
Toaseinal rippus kellegi portree.
«Näe, sina,» ühmas talle võõrustaja.
«Ei ole mina,» ütles mees ja naeris.
Ta teadis, et tal polnud sellist nina
või silmi, kulme, lõuga, juukseid, põski.
Tol kunstnikul ei olnud temast aimu.
«Mis kurat!» hüüdsid majaelanikud.
«Sa peeglit ikka oled näinud, tüüp?»
Ja tuppa tõid, ja rõdule ja aeda
nii palju asju, mis kõik peegeldasid.
Mees võpatas. Jah: nina, silmad, lõug.
«Sa vaata kaugemale. Kõik need tornid.
Ja kõhnad tüdrukud, katkised poisid.
Sukkpüksid taeva all on sinu psüüühhhe!!»
«Mis jama,» ütles vaikselt mees. «Mis jama.
Mis peegeldus sai tulla enne mind?»
Ta pole seda päris omaks võtnud
ja püüab liigset nägu vältida
ja vaadata, kas saab veel hakkama.
Sealjuures loodab ta ehk olla kena.
Maarja Kangro