Belgias kurdetakse viimasel ajal põhiliselt kolme asja üle: esimene on loomulikult vihmane ilm, teine juba üle poole aasta moodustamata valitsus ja kolmas «kohutava kiirusega tõusvad kinnisvarahinnad».
Belglased kurdavad kinnisvarahindade tõusu üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi, nii nagu peaaegu kõikjal Euroopas, on ka Belgias viimaste aastate jooksul hinnad tõusnud. Võrreldes aastaga 1975 on keskmine elamuhind lausa kaheksakordistunud, tõustes ligikaudu 18 000 eurolt 150 000 eurole.
Samal perioodil tõusis üldine elukallidus tarbijahinnaindeksi põhjal vaid kolm korda. Seega on viimase 30 aasta jooksul tõusnud kinnisvara väärtus peaaegu kolm korda kiiremini kui teiste kaupade oma.
Samal ajal on muud sundkulutused pidevalt vähenenud: näiteks toidule kulub keskmisel belglasel vaid 15 protsenti sissetulekutest.
Võrdluseks, Eestis kulub ka V kvintiilil ehk ühiskonna kõige rikkamatel toidule 17,8 protsenti, kõige madalama sissetulekuga elanikel aga lausa 34,3 protsenti teenistusest.
Ka kulutused riietele, majapidamistarvetele ning kommunaalmaksudele moodustavad järjest väiksema osa väljaminekuist. Seega on keskmine elustandard hoolimata kinnisvarahindade tõusust siiski pideval tõusuteel.
Märkimisväärne tõus
Kaheprotsendilise aastase elukalliduse tõusu taustal on kinnisvarahindade tõus siiski märkimisväärne: aastal 2006 tõusis kinnisvara keskmine hind 15 protsenti, 2005. aastal aga lausa 30 protsenti.
2007. aasta kohta on kokkuvõtted küll veel tegemata, kuid selle aasta septembri arvestusega oli hinnatõus 13 protsenti. Seega on hinnatõus küll pidurdumas, kuid kinnisvaraekspertide sõnul pole lagi veel kaugeltki saavutatud, sest võrreldes naabermaade Hollandi ja Luksemburgiga on hinnad veel suhteliselt madalad.
Aastatel 20002006 on tavaliste elumajade ning korterite hinnad peaaegu kahekordistunud: maja keskmine hind on kasvanud 78 000 eurolt ehk 1,2 miljonilt Eesti kroonilt 160 000 eurole ehk 2,5 miljonile kroonile. Korterite keskmine hind on kerkinud 88 000 eurolt (1,4 miljonilt kroonilt) 174 000 eurole ehk 2,7 miljoni kroonile.
Suurtes linnades on ruutmeetrihinnad mitu korda kõrgemad kui maakohtades, mis seletab kummalist olukorda, kus korterite hinnad edestavad majade oma.
Samal perioodil on häärberite ja luksusvillade hind aga praktiliselt samale tasemele jäänud, tõustes vaid 267 000 eurolt (4,1 miljonilt kroonilt) 290 000 eurole (4,5 miljonile kroonile).
Tõenäoliselt maahäärberite suhtelise odavuse tõttu on nende populaarsus kiiresti kasvanud kui 2000. aastal osteti Belgias 8000 luksusmaja, siis 2006. aastal oli see arv tõusnud juba 17 000ni.
Osaliselt on müügi kasvule kaasa aidanud põhjanaabrid hollandlased, kes Belgia madalamaid kinnisvarahindu ära kasutades soetavad endale luksuslikke elamuid n-ö teiseks koduks.
Et Belgias on ka tulumaks madalam, lasevad paljud rikkad hollandlased end Belgiasse sisse kirjutada. Belgias elavate Hollandi rikkurite kohta on välja kujunenud lausa eraldi mõiste, «Nederbelgen» ehk siis sulam sõnadest «Nederlander» (hollandlane) ja «Belg» (belglane).
Kuigi riigile on nendelt saadav maksutulu kasulik, pole naaberriigi rikkad Belgia oma rahva seas loomulikult eriti armastatud ühiskonnaklass.
Oma maja on luksus
Belglaste endi seas on ostujõud kinnisvaraturul viimase paari aastaga tugevalt langenud. Oma maja on muutumas kättesaamatuks luksuseks. Kui 2003. aastal suutis veel kaks kolmandikku kooselavatest paaridest ilma vanemate toetuseta maja osta, siis sel aastal on selleks võimelised vähem kui pooled. Üksinda elavate inimeste seas on see näitaja langenud 14 protsendilt 6-le.
Kinnisvarahindade poolest võib Belgia laias laastus jagada kolmeks: kõige kallim on loomulikult pealinn Brüssel, järgnevad Flandria suuremad linnad Antwerpen, Gent ja Brügge, ning seejärel Valoonia linnad nagu Liege ja Charleroi.
Samal ajal on kõrges hinnas ka mereäärsed kuurortlinnakesed, näiteks Knokke, kus keskmine elamu hind on kolm korda kõrgem kui enamikus väikelinnades.
Korraliku 100-ruutmeetrise, kesklinna lähedal asuva korteri eest tuleb Brüsselis välja käia 300 000 350 000 eurot ehk 4,75,5 miljonit krooni, Antwerpenis 220 000 250 000 eurot (3,43,9 miljonit krooni).
Gentis ja Brügges jäävad analoogse korteri hinnad 200 000 euro ehk 3,1 miljoni krooni piiresse. Belgia prantsuskeelses regioonis Valloonias asuva suurima linna Liegei kalleim praegu müügis olev korter maksab vaid 187 000 eurot ehk 2,9 miljonit krooni.
100-ruutmeetrise korteri saab kätte juba 120 000 euroga ehk 1,9 miljoni krooniga. Maakohtades, eriti Valloonias, on juba praegu võimalik 100 000 euroga (1,5 miljonit krooni eest) soetada endale mõni küll arhitektuurselt vähepakkuv, aga heas korras kahekorruseline maja.
Riigi kohta, kus keskmine palk on kaks korda kõrgem kui Eestis, ei tundugi hinnad nii kõrged. Tõenäoliselt saab belglaste nurinat põhjendada pigem kõrgemate ootustega ollakse harjunud, et enamikule kooselavatele paaridele oli ka oma vahenditega maja ostmine jõukohane, ja nüüd, kus paljudel tuleb leppida korteriga või küsida abi vanematelt, tundub see kohutava ebaõiglusena.
Allikad:
het Nieuwsblad artiklid «Eigen huis is onbetaalbaar», «Woningprijzen Antwerpen», «Woningprijzen West-Vlaanderen»
Belgia statistikaameti 2006 aasta ülevaade