Üheksa korda lõigatud. Millal vaevutakse mõõtma?

NIISIIS ELAME nüüd õige mitmendat päeva sorditud prügi ajastul. Iga suure poe juures, tänavanurkadel ja kortermajade läheduses lösutavad uutmoodi kujuga ning enamasti roheliseks värvitud konteinerid, mille algupärast väljanägemist on juba praegu raske aimata, sest kõik see, mis nende imepisikestest avadest ka pärast tõsist toppimist sisse pole mahtunud, «ilustab» kilekottide mäena nende lähiümbrust.

EI TEA, KAS säärase konteinerimajanduse väljamõtlejad olid tööpostil hämarolekus, mängisid õpilasena matemaatikatundide ajal kooli taga keksu või ei uskunud nad sisimas ise ka, et inimesed nende kehtestatud korda järgima hakkavad.

Igatahes ei ole keegi neist ilmselt püüdnudki arvutada, kui palju ja kui suuri jäätmekonteinereid uue seaduse kohaselt sorditud prügi vastuvõtmiseks kogumiskohtadesse vaja on.

Vastasel juhul oleks pidanud igale mahtudest vähegi taipavale inimesele pähe turgatama, et suurem osa sellest kraamist, mis enne täitis eramute või kortermajade segaprügi konteinereid, peab nüüd ära mahtuma uutesse, sorditud jäätmete kastidesse.

Kui kõik pakkekiled ja papptaara, reklaambrošüürid, konservikarbid, kodujuustu- ja võikarbid ning biolagunevad jäätmed seadusesõna kohaselt kuhugi mujale peavad rändama, peab seal mujal olema vähemalt sama suur maht, kui vabaneb kõigis seni kasutusel olnud konteinerites kokku.

Näib, et jäätmete vedajad ja selle valdkonna eest vastutavad ametnikud loodavad endiselt, et Viljandile piisab paarist-kolmest linnaosa toidupoe kõrvale sokutatud (heal juhul) kuupmeetrisest kastist. Kui see ei ole naiivsuse tipp, siis mis see on?

KONTEINERI JUURES oma puhtaks pestud piimapakkidele ja kodujuustukarpidele ruumi otsides olen märganud samasuguse nõutu olemisega inimesi. Kõik nad on väljendanud arusaamatust, miks kehtestatakse mingi kord, ilma et selle toimimiseks loodaks elementaarseidki tingimusi. Tegemist on ju sulaselge ükskõiksusega!

Kellele minu äsjased sõnad liiga rängad tunduvad, see pidanuks nägema aasta esimese pühapäeva õhtul Uueveski poe ees paiknevaid jäätmekonteinereid ning üritama sinna midagi sisse pressida. Küllap kasutaks ta siis veel vürtsisemaid väljendeid, võib-olla isegi selliseid, mis trükimusta ei kannata.

ELANIKKE süüdistatakse meedia vahendusel sageli, et nad poleks just nagu jäätmeseaduse kehtestamise algusest peale midagi teinud selleks, et see vaieldamatult vajalik ja oluline dokument riigis lõpuks toimima hakkaks. Eks see ole osalt muidugi tõsi, sest sunniabinõude kehtestamiseta võtab peaaegu iga protsessi käivitumine ühiskonnas rohkem aega, kui seesama ühiskond ise kunagi võimaldada saab.

Kuid mida siis ikkagi on kolm aastat teinud need kutsutud ja seatud ühiskonnaliikmed, kelle kohustus oleks pidanud olema mööda läinud aja jooksul nood eespool mainitud mahud kokku arvutada ja tagada, et iga kodanik oma sorditud prügist vähemasti ilma linna mööda ringi sõitmata ning pungil täis topitud konteinerite juures käsi laiutamata lahti saaks?

MIKS EI TUNNE endal praegu süüd inimesed, kelle ülesanne oleks pidanud olema viia nendesamade uuetüübiliste konteinerite mahud ja täitumiskiirused juba ette vastavusse veograafikutega?

Kas seda oleksid pidanud tegema lihtkodanikud, kes niigi näevad nüüd kurja vaeva, et hoida köögis kraanikausi all kapis lahus eri sorti jäätmeid ning sõidutada neid autoga või vedada käe otsas mitme kvartali kaugusele, selle asemel et need lihtsalt segamini oma kodu ukse esisesse konteinerisse toppida, nagu nad seni tegid?

Kui kaua veel süüdistatakse ühiskondliku elukorralduse mittelaabumises üksnes tavainimest ja millal tema mõõt täis saab? Ning kes on siis süüdi, kui mustad prügikotid hakkavad trahviähvardustest hoolimata ikkagi senisest sagedamini autoaknast suvalisse maanteekraavi lendama?

Kas agarad elanike süüdistajad on sellele mõelnud, et seaduskuulekate prügisortijate riikliku ja munitsipaalse mõnitamise jätkumine võib mõnitajatele endile peagi kurjalt kätte maksta?

OLGU SIINKOHAL esitatud üks mitteemotsionaalne, vaid tehniline küsimus asjaomastele instantsidele peamurdmiseks.

Kui ma olen jäätmeseaduse nõuetele tuginedes suutnud toppida oma kilepakendid linna teises otsas asuvasse pungil täis kilekonteinerisse ning papi ja muu sellesarnase sealsamas paiknevasse paberikonteinerisse; kui ma olen konservikarbid ja plasttopsikud viinud oma linnaosa toidupoe juurde pakendikonteinerisse ning toidujäätmed omaenda kompostihunnikusse; kui ma olen läbi loetud ajalehed ahjus ära põletanud ning rikki läinud televiisori, purunenud aknaklaasi, üksiku autorehvi, vanad patareid ja läbipõlenud elektripirnid kuulekalt prügila väravasse kogumispunkti sõidutanud (mõelgem, mida see kõik äsja hüppeliselt tõusnud bensiini hinda arvestades mulle maksma on läinud!), siis mida pean ma edaspidi panema oma senisesse prügikasti, mille tühjendamiseks mul on kohaliku jäätmekäitlusfirmaga leping sõlmitud?

Seda lepingut ei tohi ma jäätmeseaduse kohaselt enam iialgi üles öelda. Ma võin üksnes paluda oma tühja konteinerit kontrollida senisest harvem, et ma ei peaks oma raha niisama tuulde loopima.

Oleks tore, kui mõni jäätmesortimise teoreetik, näiteks heakorrafirma või Viljandi linnavalitsuse esindaja, mulle ja teistele sama murega kodanikele nõu annaks.

LÕPETUSEKS SOOVIN, et kodanikuühiskond ei oleks päriselt see koht, kus suvalise ametikoha täitja või kasuminäljas ettevõtja võiks tagajärgi kartmata üheksa korda lõigata, enne kui olukord sunnib teda lõpuks üks kord mõõtma.

Seni on pahupidi pööratud rahvatarkuse järgi toimijatel õnneks läinud, sest Eestis elab kord juba niisugune ülikannatlik ja -kuulekas rahvas, kes lepib isegi sellega, kui keegi tema uksematile häda teeb ning seejärel uksekella laseb ja tualettpaberit küsib. Igavesti selle peale lootma jääda ehk siiski ei maksa.