Filosoof, kes uskus surematust, KIRJANDUS

AIVAR KULL

Miguel de Unamuno, «Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest». Tõlkinud Ruth Lias. Ilmunud Avatud Eesti Fondi toetusel. Tartu, Ilmamaa, 1996, 384 lk.

«Traagilisest elutundest» on mahukas maailmavaateline traktaat või õigemini pikem mõttetihe, ilmekas essee; pärast selle läbilugemist ei saa enam kahelda, et Unamuno on üks meie sajandi tippfilosoofe ja intrigeerivamaid kirjanikke, ühtlasi üks Hispaania vaimu juhtfiguure, kelle tulevasedki eestindused (eeskätt ilmselt romaan «Udu», mis näiteks vene keeles juba ammu olemas ning mis ka läti keeles ilmus juba aastal 1935) võiksid meie vaimuelu oluliselt rikastada.

Et Unamunolt on meil varem ilmunud vaid üks raamat («Abel Sánchez/Lugu kirest/», LR 1989 nr 29/30), siis ei teeks siinkohal paha visandada kirjanikku tutvustav lühikonspekt - peab ju Unamuno oma traktaadis filosoofide isikliku elu ja loomingu seoseid eriti oluliseks.

Raamatut «Traagilisest elutundest» kavatseti meil juba Brezhnevi ajal «Eesti Raamatu» poolt välja anda, ent Moskva tsensuur keelustas selle.

Hispaania vaimu esindusfiguur

Unamuno (1864-1936) oli baski päritolu mõtleja, poeet, romaani- ja draamakirjanik, kel tuli korduvalt taluda poliitilisi repressioone ja elada pagenduses. Ta sai juba 27-aastaselt Salamanca ülikooli kreeka keele ja kirjanduse professoriks ja kümne aasta pärast samas rektoriks; ta lõi kaasa poliitikas, astus välja monarhia vastu ja võeti kohalt maha, saadeti 1924 asumisele Kanaari saartele, põgenes sealt, 1930 saabus tagasi kodumaale. Pärast lühikest kõhklemist mõistis ta hukka diktaator Franco riigipöörde, tagandati oktoobris 1936 Franco dekreediga kõigist ametitest ja nii jäi ta kuni oma surmani (sama aasta viimasel päeval) koduaresti.

Noorpõlves tundis Unamuno huvi Hegeli ja Spenceri vastu, kuid pettus neis peagi, elas 33-aastaselt läbi maailmavaatelise kriisi, kirjutas oma esimese romaani («Rahu sõjad»); tema isikupärase filosoofia lähtekohaks said Pascali, Kierkegaardi ja Nietzsche õpetused.

Väljapääs hingetust ratsionalismist

Varasemas essees «Don Quijote ja Sancho elu» väitis Unamuno, et don Quijote kui hispaania Kristuse traagilises võitluses ideaali nimel (mõistus tajub ideaalide illusoorsust, kuid isiksus saab ennast jaatada selle kiuste) peitub väljapääs kogu Euroopale, mis vaevleb hingetu ratsionalismi kammitsais.

Samaaegselt kahtles Unamuno usutõdedes (traktaat «Ristiusu agoonia»), mitmed ta teosed keelustas katoliku kirik.

Tajudes mõistuse küündimatust eksistentsi põhiprobleemide avamisel, omistas Unamuno erilise tähenduse kunstile ja loomingule, ta pidas end rohkem poeediks kui filosoofiks ja nimetas filosoofiat «abstraktseks poeesiaks»; poeedina peetakse Unamunot üheks suurimaks hispaania lüürikuks.

Prosaistina on Unamuno üheks uuenduslikuks eripäraks see, et autor ise esineb oma teostes ühe, teistega võrdväärse tegelasena; ta pihtimuslikke eneseavamisi on nimetatud monodialoogideks.

Tähtsat osa Unamuno loomingus mängib armastus kui katse ületada üksindus ja realiseerida tõeline olemine. Oma erilise keskendatusega üksikisikule ja tema vaimuelule on Unamuno üks varasemaid ja samas ilmekamaid, Camus’ ja Sartre’iga võrreldavaid eksistentsialismi esindajaid maailmakirjanduses.

Neil, kelle jaoks mõttetarkuse ideaaliks on kristalliseerunud hingerahu, pole Unamunoga palju peale hakata. Oma kahtluste, paradokside ja mõttehüpetega võib ta ühtviisi ärritada nii religioosse kui ilmaliku mõtteviisi kandjaid, nii müstikuid kui ratsionaliste. Ometi on Unamuno isiklikus ja vahetus toonis midagi väga sümpaatset, mis ei lase teda kogu pulbitseva mõttekülluse juures muutuda ei pealetükkivaks doktrinääriks ega eksalteeritud fanaatikuks-tõekuulutajaks.

Usk on reaalsuse lähtepunkt

On inimesi, kes on oma Jumala leidnud, ja on inimesi, kes seda iial ei leiagi. Unamuno on omamoodi sillaks nende kahe inimtüübi vahel, ta ei õhuta konflikti, vaid mõistmispüüdu.

Paadunud ratsionalistile meenutab Unamuno, et mõistus rajab oma konstruktsioonid irratsionaalsuse pinnale (lk 13) ning et mõtlemisest ei piisa, meie saatust peab tunnetama (lk 24). Ja kokkuvõtvalt: mõistus on nukrust sisendav ja lammutav jõud (lk 112).

Oma kirglikus antiintellektualismis pole Unamuno kuigi originaalne, eriti kui ta asub - nagu kõik seda tüüpi mõtlejad - mõistust ründama mõistuse enese vahenditega, intellektuaalse argumentatsiooni raskekahurväega. Märksa huvitavam on jälgida filosoofi «positiivset programmi», näha, kuidas ta samm-sammult jõuab äratundmisele: Ja ometi vajavad usk, elu ja mõistus üksteist (lk 130).

Usk on Unamuno arvates inimese põhiline tõukejõud, tema loomevõime algallikas: uskuda tähendab luua. Usk paneb meid elama, näitab, et elul, mis sõltub küll mõistusest, on teisalt oma läte ja jõuallikas milleski üleloomulikus ja imepärases (lk 216).

Surematusenälg

Unamuno peab hinge surematuse küsimust ainsaks tõeliselt oluliseks küsimuseks, mis meid, meie isiklikku ja individuaalset saatust kõige sügavamalt puudutab. Siin sooritab filosoof suurejoonelise irratsionaalse hüppe: Usk hinge surematusse on soov, et hing oleks surematu, kuid seda tuleb tahta nii tugevasti, et see tahe lööks jalad alt mõistusel ja tõttaks temast üle (lk 133).

Unamuno esitab aina uusi argumente ja põhjendusi surematuse kasuks, ja siin pole tema leidlikkusel piire. Ometi kipub filosoofi usk aeg-ajalt veidi raugema, ning siis kuulutab ta ahastust ja meeleheidet.

Igatahes ei kavatse Unamuno mingil juhul leppida tavapärase arusaamaga, mille kohaselt inimene elab edasi oma maise elu saavutustes: Jutt sellest, et inimene elab edasi oma lastes, oma tegudes või kõiksuses, on ähmaste mõtiskluste vili, millega rahulduvad ainult tundenüriduse all kannatajad (lk 24).

Mida Unamuno surematuse all õigupoolest mõtleb, see jääb pikkadele arutlustele vaatamata küll pisut ähmaseks, samuti ei veena tema püüd proklameerida traagilise elutunde universaalsust ja üldkehtivust (sellest aspektist on mitmeid vastuväiteid hispaania traagikule esitanud «Loomingu» märtsinumbris Märt Väljataga).

Ent Unamuno tugevus on rohkem kirjanduslikku laadi: teda lugedes võime väga ehedalt ja dramaatilisel viisil osa saada usu ja mõistuse igipõlisest konfliktist, nautida teravmeelseid paralleele ja vastandusi ning esseistlikku lennukust ekskurssidel erinevatesse ajastutesse ja mõtteviisidesse.

Ning kui siiras ja maksimalistlik hispaania poeet-filosoof uhkelt kuulutab, et tunne ei lepi kompromisslahendustega (lk 125), muutub tema tõejanu ja surematuseotsing ajuti vägagi kaasakiskuvaks ning veenab meid taas kord, et raskekaaluline filosoofiline traktaat võib olla niisama põnev nagu tihe psühholoogiline romaan.