Aafrika mandril elavate heleda naha ja silmade ning silmatorkavalt valgete või punaste juustega albiinode elu on ohus, kuna nõidarstide jaoks sisaldub nende kehaosades võimas maagia.
Valge inimene sobib hästi aidsi-ravimiks
7. mai 2014, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõnnin palaval päikselisel päeval Tansaania suurima linna Dar Es Salaami Kariakoo turul ja ühtäkki tervitab mind keegi, kellega me näeme hämmastavalt sarnased välja. Kiiskavvalge naha ja väga punaste juustega mees viipab sõbralikult, ent järgmisel hetkel kaob silmatorkavast välimusest hoolimata kahjuks rahvasumma ära.
Paar päeva hiljem kohtan sama heledat punapäist koolivormis tüdrukut ning lõpuks ka veel üht noormeest. Nad kõik on albiinod – pigmendita heleda naha ja silmade ning silmatorkavalt valgete või punaste juustega. Näeme tõepoolest väga sarnased välja ning ilmselt ei õnnestu meist kellelgi Tansaanias päris rahulikult ja tähelepanu tõmbamata tänaval kõndida. Seda kinnitab ka kohatud noormees, kes tunnistab, et Dar es Salaamis elab ta kõõrdpilkudest hoolimata tegelikult üsna tavapärast elu, ent kusagil kaugel külas kardaks ta oma elu pärast.
Juurdlen seejärel mõnda aega omaette, kas mustade seas torkavad albiinod lihtsalt oluliselt enam silma oma niivõrd teistsuguse nahavärvi pärast või on neid Aafrikas tõepoolest rohkem kui Euroopas. Peagi aitab sõber Google, mis meenutab, et alibinismi esineb mustanahaliste seas tõepoolest oluliselt enam kui valgetel. Mulle avaneb uks täiesti uude valgete maailma Aafrikas. See ei kuulu mitte priviligeeritud kolonisaatoritele, vaid haruldase välimusega tõrjutud kohalikele. Sahaara-taguses Aafrikas omistatakse albiinodele maagilisi võimeid.
Albiinode turvakodud
Tansaanias elab suisa vähemalt üks albiino iga 1500 elaniku kohta ja rahvaarv läheneb seal 50 miljonile. Kõige julgemate hinnangute kohaselt leidub albiinosid seal veel oluliselt enam – nende koguarv varieerub erinevatel andmetel 30 000 ja 150 000 vahel.
Albinismi sage esinemine on seotud erinevate hõimude suhteliselt suletud elukorraldusega, mis tähendab ka piiratud genofondi. Sealjuures on Tansaania üheskoos naaberriik Burundiga albiinode jaoks kõige ohtlikumad paigad maailmas, ehkki seisundi teadvustamises ja sellega elavate inimeste toetamises on siiski tehtud olulisi edusamme.
Sallivamat suhtumist näitab ka fakt, et üks albiino, Al-Shymaa Kway-Geer kuulub 2010. aastast parlamenti. Möödunud nädalal tähistati Tansaanias näiteks üheksandat korda rahvusvahelist albinismi päeva, kus juhiti aga tähelepanu ka paljudele äärmiselt tõsistele probleemidele, millega veel tegeleda tuleb.
2007. aastast sagenesid oluliselt rünnakud, mille eesmärgiks on kasutada albiinode kehaosi nõiakunstis – see võib tähendada albiino tapmist ja tükeldamist, aga ka lihtsalt mõne jäseme otsast raiumist. 2006. aastast saadik on Tansaanias ametlikel andmetel tapetud üle 70 albiino ja rohkem kui 30 on julmades rünnakutes kaotanud mõne jäseme. Albiinode õiguste eest seisjate sõnul on tegelikkus ilmselt veel oluliselt hullem.
Albiinode kehaosi peetakse ebausklikus Tansaanias võimsaks vahendiks, millest tehtud nõiajook aitab saada rikkaks, tagab karja- ja kalaõnne ning päästab kõikvõimalike hädade, sealjuures aidsi ja HIVi käest. Viimaste puhul võidakse hüvaks abinõuks pidada ka seksuaalvahekorda albiinoga. Kõige enam on julm praktika levinud Victoria järve ümbruses ja sealsed kalurid usuvad kalaõnne kasvavat ka siis, kui põimida võrkudesse albiinode juukseid.
National Geographicu andmetel võib täiskomplekt albiino kehaosi maksta mustal turul suisa 75 000 dollarit (54 000 eurot). Kõige enam hinnatakse juukseid, jäsemeid, keelt, pead, genitaale ja silmi, ent kaubaks võivad minna veel mitmed organid. Nõudmine on niivõrd suur, et kehaosade järel käiakse ka juba surnud ja maha maetud albiinode haudades. Selle takistamiseks on hakatud matmispaiku suisa betooniga katma.
Albiinolapsukese sünnitav ema seisab kõigepealt silmitsi võimalike süüdistustega abikaasalt – valge laps tekitab kahtlusi, kas mitte pole naine ka valgete meeste või valgete vaimudega mehkeldanud, võib-olla on aga tegemist esivanemate needusega. Albinism on tegelikult geneetiline haigus, kuna aga teadmised geneetikast puuduvad, ei usu isa, et temal sellega mingit pistmist on, ning sageli võib ta oma naise koos imikuga sootuks hüljata. Järgmiseks aga tuleb hakkama saada nii avaliku hukkamõistu kui otsese ohuga lapse elule.
Paljud vanemad loobuvad oma väikestest albiinodest. Samas on neidki, kes saadavad lapse kuhugi, kus ta võiks turvaliselt elada – albiinode varjupaikadesse. Tansaania läänepiiril paikneva Tanganjika järve ääres asuvas Kigoma linnas tegutseb näiteks puuetega lastele mõeldud Kabanga kool, kus paljud albinismiga lapsed elavad koos oma emadega.
Praegu õpib seal üle 80 albinismiga lapse ja kool harib inimesi rahvusvaheliste annetajate toel albinismi teemadel. Lastele ja nende vanematele jagatakse ka teadmisi, kuidas pigmenditu naha eest hoolitseda. Samaga tegeleb näiteks Kanada fond Under the Same Sun.
Albiinode kaitse kampaania
Ehkki albiinodel on tegelikult sama hea tervis kui tavalise nahavärviga inimestel, tähendab melaniini puudumine nahas, et kiiskav päike on neile äärmiselt kahjulik. Kolmekümnendaks eluaastaks on pooltel Tansaania albiinodel kaugelearenenud nahavähk, 40. sünnipäeva näeb neist aga vaid kaks protsenti.
Kõige sagedamini võib albiinosid kohata Dar es Salaamis ja teistes suuremates linnades, kuhu nad on kolinud nii paremate elutingimuste ja arstiabi kättesaadavuse kui ka turvalisuse pärast, ehkki rünnakuid võib toimuda siingi. Kaugetes maapiirkondades on oht nõidarstile kehaosi koguvate kurjategijate ohvriks langeda oluliselt suurem. Samuti suhtutakse vähem haritud piirkondades teistsugustesse väga tõrjuvalt, olgu tegemist füüsiliste või vaimsete eripäradega.
Tõrjutuse ja terviseprobleemide koosmõju tähendab, et paljud albiinod ei saa teiste lastega võrdselt koolis käia ning piiratud on ka nende elukutsevalikud. Väga kaua on usutud sedagi, et albiinode valge nahavärv kokkupuutel kuidagi nakkab või mõjuvad nad lihtsalt kaaslastele halvasti. Pideva päikesepaiste tõttu on näiteks traditsiooniline põllutöö albiinodele ohtlik – päikesekaitsevahenditeks suuremal osal tansaanlastest aga raha ei jagu, seda ei pruugi olla isegi nii palju, et hankida endale korralikult katvad riided.
Albiinode olukorra parandamine on niisiis tegelikult miski, mis saab käia vaid käsikäes riigi üldise arengutaseme tõstmisega – selleks ei piisa kättesaadavamast arstiabist, vaja on teadmisi ja mentaliteedi muutust.
Tansaanias tegutseb juba 1978. aastast Tansaania albiinode ühing (TAS), kuhu kuulub praeguseks 12 000 albiinot. Ühing nõuab albiinodele võrdset kohtlemist ja kättesaadavamat arstiabi ning võitleb selle eest, et albiinode mõrvajaid karistataks. Kampaaniat on saatnud mõningane edu – albiinode kaitseks on korduvalt sõna võtnud ka Tansaania president Jakaya Kikwete, kes on nõudnud nõidarstide lauskontrolli. Ühtlasi nõuti politseilt albiinode nimekirjade koostamist, et neid paremini turvata, ent sellega kaasnes märkimisväärne risk, sest mitmete rünnakutega olid ilmselt seotud ka politseinikud.
Autori sõitu Tansaaniasse rahastas Arengukoostöö Ümarlaua vahendusel Euroopa Komisjon.
Albinism
• Inimestele esineb kaht tüüpi albinismi: okulaarne albinism tähendab pigmentatsiooni puudumist silmas ja sellega kaasnevaid nägemisprobleeme, teise tüübi, okulokutaanse albinismi puhul puudub värvi andev pigment nii silmades, nahas kui kehakarvades.
• Tansaanias elab vähemalt 30 000 teist tüüpi albiinot – albinism esineb vähemalt ühel inimesel 1500st.
• Europiidide seas esineb okulokutaanset albinismi ühel inimesel 36 000st, afroameeriklastel ühel 10 000st, aafriklastel aga rohkem kui ühel inimesel 5000.