Euroopa Liidul peaks olema ühtne sõjavägi ja kaitsetööstus, leiab tänases online-väitluses europarlamendi üksikkandidaat Silver Meikar. Martin Helme (EKRE) kaitseb vastupidist seisukohta.
Online-väitlus: kas euroliidul peaks olema ühtne sõjavägi ja kaitsetööstus?
21. mai 2014, 12:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SILVER MEIKARI AVAKÕNE
Niipea kui ELil on olemas peamised riigi tunnused nagu ühtne valitsus, parlament, eelarve, peab liidul olema ka ühtne sõjavägi. Mitmest osast koosnev sõjavägi oleks siis anakronism. Seniks kuni Euroopa Liit ei ole ühtne riik, peame lähtuma tänastest oludest. Seetõttu saame realistlikult rääkida kaitse- ja julgeolekualase koostöö tugevdamisest.
Väide 1: Euroopa Liit peab oma ühtse ja kombineeritud kaitsevõimekusega olema vääriline ja võimekas partner USAle.
Euroopa Liidu sõjalise võimekuse arendamine sai alguse 1999. aastal. Liikmesriigid leidsid põhjendatult, et rahvusvahelistele kriisidele reageerimisel tuleb liidul olla valmis ka iseseisvaks tegutsemiseks ilma NATO tegevust kahjustamata. Viide NATOle on vihjeliselt sisse kirjutatud Lissaboni lepingu peamisse solidaarsusklauslisse, kus öeldakse, et senised liitlassuhted jäävad territoriaalse kaitse osas ülimuslikeks.
Afganistani ja Liibüa kriisid näitasid, et ELi kombineeritud kaitsevõime on nõrk, et mitte öelda olematu. Kui ohtlik on see piirkondliku stabiilsuse jaoks, mõistame eriti teravalt praegu Ukrainas toimuva valguses.
Lahendus seisneb esmajoones ELi juba kokkulepitud plaanide teostamises. 1999 pandi paika, et ühendusel peab olema mône kuu jooksul välja panna kuni 60 000 sõdurit, kes võiksid operatsioonil viibida kuni aasta. Hiljem on see kontseptsioopn asendunud 1500-meheliste lahingugruppidega, mis peaksid olema kasutatavad veelgi kiiremini ja paindlikumalt. Probleem on selles, et EL ei ole seni suutnud täita iseendale seatud tingimusi. 60 000 kiirelt kriisikoldesse saadetavat meest koos sõjatehnikaga oleks vägagi oluline panus ühise kaitsevõimekuse kasvu.
Väide 2: Euroopa Liidu ühtne kaitsetööstuses on Eesti huvides.
Kaitsetööstus on ala, kus Euroopa Liit võiks teha väga kiire läbimurde. Tegemist on teatud mõttes siseturu ühe aspektiga. Säästud ja sünergia oleks koostöö puhul väga suured (teatavasti kulutab EL keskmiselt sama efekti saamiseks kordades rohkem USAst).
Probleem on liikmesriikide soovimatuses loobuda suveräänsusest ja kontrollist nii tundlikus valdkonnas. Vajadus selleks on aga akuutne ja tulemused oleksid käegakatustavad: (1) EL suudaks pakkuda arvestatavat tuge USAle ning (2) koostöökogemus kaitsetööstuse vallas aitaks liikuda suveräänsuse jagamisele ka ühisoperatsioonides ning lôpuks ka ühtse sôjaväe loomisele.
Käesoleva aasta veebruaris võttis valitsus vastu riigikaitse arengukava 2013-2022, mille mittesõjalises osas on kirjas: aastaks 2022 on Eesti kaitsetööstus rahvusvaheliselt tuntud ja eksporditurul aktiivne osaleja, kes arendab innovaatilisi tooteid, mis toetavad riigikaitse arengukava elluviimist. Euroopa Liidu ühtne kaitsetööstus aitab seda eesmärki saavutada.
Väide 3: Euroopa Liidu ühtse sõjalise võimekuse võti peitub küberkaitse võimekuse avatud ja läbipaistvas arendamises, sh vastavate uurimisprojektide ja praktiliste lahenduste süstemaatilises rahastamises.
Infoühiskonnas on piirid tsiviilkonfliktide ja sõjalise tegevuse vahel ebamäärastunud. 2006. aasta küberrünnakud Eesti e-riigi taristu vastu tulid näiliselt juhuslikest serveritest üle kogu maailma, rünnakute koordineerituse kohta sai aimu ainult võrguliikluse täpsest analüüsist. Rünnakute konkreetset tegijat ei olnudki võimalik leida, kuid terve mõistusega analüütikutel pole selle päritolu suhtes kahtlusi.
Kaitsevõime küberruumi tingimustes on olemuslikult erinev tavapärasest sõjalisest kaitsest. Tarkvaraline sõda arvutisüsteemide ja -programmide vahel on oma olemuselt infosõda.
Aktivistid ja häkkerid on näidanud, et nende vabatahtliku tööna arendatud tarkvara (nt TOR) on võimalik edukalt kasutada riikide poolt loodud tulemüüride jm barjääride murdmiseks. Sellist laadi tarkvara avalik ja avatud arendamine ning selle arendamise toetamine Euroopa Liidu ja liikmesriikide poolt on ainuke viis, kuidas me väldime kogu interneti militariseerimist ja kübersõja hirm asendub samm sammult lootusega küberrahule. Olen pakkunud välja, et Eesti võiks siin võtta juhtrolli.
MARTIN HELME AVAKÕNE
Tahan alustuseks rõhutada, et pean väga kasulikuks ja vajalikuks tihedat riikide vahelist koostööd nii majanduse kui julgeoleku vallas, kuid leian, et koostöö nõuab olemuslikult, et see oleks osapooltele vabatahtlik ning vastastikku kasulik.
Ei mina ega Konservatiivne Rahvaerakond - ega ka mitte Euroopa ja Eesti avalikkus - toeta ideed Euroopa ühtsest valitsusest. Juhul, kui Euroopa Liit soovib luua ühtse armee, tekib kohe terve rida väga keeruliselt lahendatavaid küsimusi: kellele ta hakkab alluma, milline on käsuliin (tsiviilkontroll selle laiemas tähenduses kodanike kontrollist jõustruktuuride üle)? Kes ja millisel moel hakkab panustama personali ja rahaga? Kes ja kuidas hakkab otsustama arengukavade, strateegia, hangete üle (kas armee põhijõud on Vahemerel või Baltikumis?)? Siit jõuame kohe seotud küsimuseni Euroopa Liidu ühtsest sõjatööstusest.
Euroopa teeb juba praegu tihedat kaitsealast koostööd, lisaks on Euroopas olemas tohutu hulk eri tasemel ja eri suundades liikuvaid kaitsekoostöö alaseid deklaratsioone bürokraatiaid. Puudub põhjus uskuda, et käsu korras ja keskusest veel ühe keskse struktuuri loomine tegelikku kaitsevõimet parandab.
Peamine probleem seisneb eelkõige selles, et Euroopa riigid kulutavad krooniliselt liiga vähe oma kaitsevõime peale, mis mõjub ruineerivalt ka kaitsetööstusele - tellimusi ei ole. See omakorda toob kaasa probleemi, et ei toimu ka uurimis- ja arendustööd. Euroopa on tehnoloogiliselt USA-st maha jäänud.
Lahendus pole siiski mitte veel ühe agentuuri või keskasutuse juurde loomine ega ka mitte riikide riigikaitseressursside tehislik liitmine, vaid riikide kaitsekulutuste suurendamine. Kui USA kulutab aastas 500 miljardit eurot oma kaitsekuludeks ja see moodustab 4,6 protsenti SKT-st, siis EL riigid kulutavad 192 miljardit ja see moodustab kõigest 1,5 protsenti SKP-st. Just sel põhjusel ei saa Euroopa riigid olla võrdväärsed partnerid USA-le NATOs.
Euroopa ühise armee soovimisel tuleb aktsepteerida tõsiasja, et Euroopa riikide julgeolekumured on kardinaalselt erinevad. Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide jaoks on peamine ohuallikas Venemaa, Lõuna-Euroopale Lähis-Ida konfliktipiirkond ja Põhja-Aafrika ebastabiilsus, mis tekitab massimmigratsiooni. Terve hulk Euroopa riike ei tunneta aga üldse mingit julgeolekuohtu.
Sedavõrd erinevate ohutunnetuste puhul ei ole reaalne, et riigid loovutaksid oma julgeoleku tagamise ära Brüsselis loodud struktuurile, mille üle on väga kaudne demokraatlik kontroll ja kus otsused langetatakse Euroopa suurriikide häälekaaluga sageli väga isekatel kaalutlustel. Näitena võib siin tuua Eestile täiesti võõra mure Kesk-Aafrika Vabariigis, kus Prantsusmaa kasutab meie kaitseressurssi oma endise koloniaalala asjadesse sekkumiseks.
Mis puudutab Euroopa ühtse kaitsetööstuse arengut, siis siin näen kõige suuremat probleemi esiteks konkurentsi lämmatamises. Mida suurem on konkurents eri riikide kaitsetööstustel hangete võitmiseks, seda suurem surve innovatsiooniks ning ratsionaalseteks lahendusteks, aga ka kohalikke tingimusi arvestavateks lahendusteks. Teiseks näen väga suurt ohtu korruptsiooniks ja Brüsseli tasemel toimuvaks lobbystide mõjul tehtud otsusteks, mis tekitavad Eesti maksumaksjale küll väga suuri kohustusi, kuid mille üle meil ei ole sisulist kontrolli.
Küberkaitse teemal on selge, et suurimat raskust selles võitluses on siiani kandnud erasektor ning saanud sellega päris hästi hakkama. Lahendamist vajab see küsimus eelkõige rahvusvaheliste konventsioonide tasemel, et riiklike või poolriiklike küberrünnakute kasutamist võrdsustataks agressiooniga ning sellele saaks rakendada sanktsioone. Küberrünnakud on lõppkokkuvõttes tuvastatavad. Ka selles küsimuses eelistan, et lahendusi otsitaks võimalikult vähe tsentraliseeritult, sest tsentraliseeritud süsteemid on kergemini haavatavamad kui hargsed, eriti kübersüsteemide kontekstis peaks see ilmne olema.
SILVER MEIKARI VASTUREPLIIK (lisatud kell 13.40)
Alustan koige tähtsamast: keegi ei taha luua ELile ühtset sojaväge ega kaitsetööstust «käsu korras». Kui Helme oleks mu väited läbi lugenud, oleks ta näinud, et toetan ELi ühtset sõjaväge siis, kui täidetud on eeltingimused: ELil on ühtne valitsus, eelarve, kulud ja tulud. Helme murrab sisse lahtisest uksest.
Ka kaitsekoostöö osas vaatab Helme minu väidetest mööda. ELil on eesmärgid juba ligi 20 aastat. Need on ambitsioonikad, aga koostööd reaalselt pole. See aga on vajalik NATO säilimiseks, mis tagab ELi turvalisuse
See, et USA kulutab kaks korda enam kui ELi riigid kokku, on vana uudis. Probleem on, et 200 miljardi euro eest - mis pole väike raha - saab EL tulemust mitu korda vähem kui USA. Siit ka minu idee näha kaitsetööstust siseturu osana - mis oleks poliitiliselt realistlik ja majanduslikult tulukas algus. Helme nagu ei teaks, et suuremad turud loovad suuremad võimalused.
Lõpetuseks, vaid ühiselt suudab Euroopa Liit luua tõhusa küberkaitsevõimekuse. Militaar- ja tsiviilvaldkonna piiride kadumine küberruumis toob meid küsimuse juurde, kuidas peaks Eesti ja Euroopa Liit tagama oma kaitsevõimekuse just digitaalses sfääris. Esiteks on vaja tagada pädevus kübersõjaga teemade vallas vastavatele kõigi liikmesriikide ja Euroopa Liidu institutsioonidele, kuid vähemalt sama tähtis või tähtsamgi on kodanike «relvastamine» kaitseks kübersõja vastu. Teiseks tuleb mõista, et küberruumil pole klassikalisi riigipiire ning seetõttu on ainus võimalus arendada Euroopa Liidu ühist küberkaitsevoimekust.
Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös.