Riigikogu võttis eile vastu paljuräägitud nn e-residendi seaduse (ametliku nimega mitme varasema seaduse muutmise seadus), mille mõte on Eesti digitaalse isikutunnistuse väljastamise võimaldamine välismaalastele.
Juhtkiri: tuult tiibadesse, e-eestlased
22. oktoober 2014, 14:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seadus sai heakskiidu harukordses üksmeeles – poolt 80, vastu ei kedagi. Suur toetus on üks tunnismärk, et ootused on aetud üpris kõrgele. Nn e-eestlaste projektist loodavad selle korraldajad edulugu, mis aitaks maailmas müüa Eesti kui innovaatilise, avatud ja edumeelse väikeriigi kuvandit.
Teatud eeldusi selleks ilmselt ka on. Eesti ID-kaardi abil töötavad võimalused digitaalseid teenuseid kasutada võivad tunduda meile suhteliselt elementaarsed, kuid igal pool maailmas ei ole see kaugeltki nii. Suur osa põhjustest, et sarnased projektid ei ole kõikjal käima läinud, algavad lihtsalt sellest, et puudub vahend, mille abil internetis digitaalselt piisava usaldusväärsusega tuvastada, et kasutaja on tõepoolest see, kellena ta esineb. Eestis on digitaalse ID-kaardi näol selline vidin olemas ning selle kasutus üleriigiline. Digiallkiri, autentimine erinevatesse keskkondadesse sisenemisel, näiteks oma ettevõttega seonduvate õiguslike toimingute vormistamine – kõike seda saab pakkuda ikkagi siis, kui on teada, kes on teenuse kasutaja.
Kuna Eestis on vastav infrastruktuur aastaid toiminud ja osutunud töökõlblikuks, ei ole üldsegi halb mõte pakkuda selle taristu toel sarnaseid teenuseid ka inimestele, kel ei pruugi olla Eestiga tegelikult vähimatki seost. On ka täiesti mõeldav, et selline seos just läbi e-residentsuse projekti ka tekib. Näiteks saab välismaine ettevõtja selle toel aimu siinsest majanduskeskkonnast ning otsustab Eestis ettevõtte luua ja investeerida.
Soomest on juba olnud kuulda kommentaare, et e-residentsuse projekt aitab ettevõtjatel Eestis tegevust alustada, ning küsimusi, miks Soome ise midagi sarnast ei paku. Tõsiasi on see, et mida suurem riik ja mida juurdunumad on praeguseks moraalselt vananenud viisid asjaajamiseks, seda visam on ka erinevate uuenduste käimasaamine. Suurt laeva on ikka tülikam pöörata kui väikest.
Siiski on raske ennustada, kui edukaks detsembris algav projekt kujuneb. Esialgne huvi tundub olevat piisavalt suur, aga ilmselt jahutab võimalikku entusiasmi kasvõi see, et esimeses etapis on tulevasel e-residendil tarvis vajalike formaalsuste vormistamiseks Eestisse kohale tulla. Edaspidi on kavas pakkuda kõike seda ka saatkondade vahendusel, mis lihtsustab asja. Ning kui ettevõtmisega kaasneb edu, leidub kindlasti peagi ka teisi riike, kes sarnase paketiga lagedale tulevad. Niisiis on Eestil just nüüd võimalus tõendada, et meie teenus toimib ja on kasutajasõbralik – see võimalus tuleks parimal viisil ära kasutada.