USA on asunud raha trükkima halvasti varjatud tagamõttega langetada dollari kurssi, mis ajab sakslased ja hiinlased tigedaks. USA vabariiklased süüdistavad USA keskpanka kõikvõimalikes pattudes ning turud on toimuvast segaduses.
Valuutasõda: USA alustab ja võidab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
G20 kohtumisel Lõuna-Koreas teatas USA president Barack Obama, et USA eesmärgiks pole dollari kursi langetamine. Tema väide sattus aga vastuollu USA keskpanga eelmise juhi Alan Greenspani sõnadega, kes teatas ühes artiklis, et USA üritab dollarit nõrgestada.
Samas kurtis Obama, et Hiina jüaan on liiga kallis. «Jüaan häirib mitte ainult USAd, vaid paljusid Hiina kaubanduspartnereid ning neid, kes võistlevad Hiinaga oma kaupade üle maailma müümisel,» teatas Obama.
Kui USA keskpank novembri algul 600 miljardi dollari trükkimise välja kuulutas, siis söandas vaid üks kümneliikmelisest avatud turu komiteest vastu hääletada – Kansas City keskpanga juht Thomas Hoening.
Open Market Committee määrab intressimäära, tema liikmed on väga mõjukad. Hoeningi vastuhääl keskpanga mõjuka presidendi Ben Bernanke soovidele oli kui maisikasvatajast farmeri mäss suurlinnade eliidi vastu. Kui kasutada Ameerika ajakirjanduses ilmunud võrdlusi.
Üks vastuhääl
Hoening ise argumenteeris vastuhääletamist sellega, et uus rahasüst kasvatab inflatsioonisurvet ja destabiliseerib majandust. Hoening on ilmselt ainus Ameerika rahailma otsustaja, kes mõtleb nagu enamik Euroopa ökonomiste. Ka eurooplased on enamasti väga mures üle ookeani suure hoo sisse saanud rahatrükimasina pärast.
Lihtne näide: sel sügisel Eestiski tugevalt tunda andnud toiduainete hinnatõus võib Bernanke poolt algatatud võlakirjade tagasiostu tõttu uut hoogu saada, sest osa juurde tekkinud rahast suundub kindlasti toiduainetesse, surudes nende hinda maailmaturul üha ülespoole.
Ameeriklased loodavad võlakirjade tagasiostu programmiga elavdada kängunud majanduskasvu ja vähendada tööpuudust. Need on ka Bernanke peamised argumendid oma programmi kaitsel.
Eesti lugejale võib olukord tunduda arusaamatu – miks peaks USA tahtma langetada dollari kurssi?
Kas jänkid siis vaesemaks sellest ei jää? Kui eestlased on valmis taluma peaaegu 20 protsendini tõusnud tööpuudust krooni kursi säilitamiseks, siis enamik rahvaid maailmas hindab tööhõivet kõrgemalt kui valuutakurssi, mistõttu kipuvad nad kriisi ajal eelistama odavnevat valuutat.
Mingi kauba väärtus tuleneb selle hinna ja kvaliteedi suhtest.
Hinnal on palju komponente, nagu riigimaksud, tööjõukulud, maa, toorained jne. Konkreetse toote hind on esialgu riigi A valuutas, ent kui seda eksportida valuutat B kasutavasse riiki, siis tuleb hind konverteerida valuutasse B. Kui nüüd kauba tootjariigi valuuta A valuutat B kasutava riigi valuuta suhtes odavneb ehk devalveerub, siis selgub, et eksportturul on riigi A kauba hind ootamatult odavamaks läinud. Odav kaup aga müüb paremini.
Samal ajal selgub, et kui riik B tahab oma kaupa riiki A müüa, siis on tema kaup seal kallimaks läinud, sest tema valuuta kurss valuuta A suhtes kallines. Kallis kaup müüb aga halvasti, sest riigi A enda tootjad on nüüd konkurentsivõimelisemad riigi B kaubaga võrreldes.
Lühidalt öeldes arvatakse, et odav valuuta aitab tööhõivet säilitada või isegi kasvatada ja nii eelistavad paljud riigid pigem odavat valuutat. Eesti oma ihaga kalli valuuta järele ja hirmuga devalveerimise ees on üsna erandlik riik.
Valuutakursid tunduvad kõikuvat juhuslikult, ent tegelikult mõjutab neid sama nõudluse ja pakkumise suhe, mis kõiki teisi kaupu. Kui näiteks USA firma avab tehase Hiinas, siis toob USA firma kodumaalt dollareid ja vahetab neid jüaanideks, et maksta Hiinas palku, hankida kinnisvara ja osta igasugu muid asju, mille kõige eest tuleb maksta jüaanides.
Kadunud säästud
Kui see tehas aga saab oma toodangu valmis ja saadab selle USAsse, siis saab ta omakorda vastu dollareid, sest selle lõpptarbija Wal-Martis maksab dollarites, mitte jüaanides. Kõigi selliste tehingute käigus tekib tasakaal ning kui see muutub, siis muutub ka valuutakurss. Enamasti kipub olema, et edukate majanduste valuutakursid kasvavad ja ebaedukate omad langevad.
Seda muidugi siis, kui ei sekku riik. Riigi sekkumine valuutakursside kujunemisse on väga tavaline, näiteks Eestis viimseid päevi elav valuutakomitee on näide riigi väga karmist sekkumisest, kus turujõududele pole sisuliselt mingit rolli jäetud.
Sarnane olukord on USA dollari ja Hiina jüaani vahel. Hiina tohutu majanduskasv peaks justkui tooma kaasa jüaani kursi tõusu palju aeglasemalt kasvava USA valuuta suhtes, ent tegelikult on jüaan ja dollar püsinud aastaid sisuliselt sama kursiga, kuigi Hiina eksport USAsse kasvab pidevalt.
Hiina riik sekkub lihtsalt valuutakurssidesse, viies USAst teenitud eksporttulud USAsse tagasi, et jüaani kurss ei muutuks.
Jüaani ja dollari kursi säilitamiseks on hiinlastel vaja pidevalt müüa tohutus koguses jüaane ja osta dollareid, mis on keeruline, sest annab otsida sobivaid investeeringuid, kuhu hiinlased oma raha panna saaksid. Põhimõtteliselt võiksid nad jüaani ja dollari kursi mõjutamiseks osta kokku ka tohutu hulga viineripirukaid, ent need lähevad peagi raisku ja siis on hiinlaste suure vaevaga teenitud säästud kadunud.
Hiinlased vajavad seetõttu investeerimisobjekti, mis säilitaks nende investeeringut, teeniks mingit tulu ja oleks eelistatavalt ka likviidne. Selleks sobiksid paljud investeerimisklassid alates kinnisvarast aktsiateni, ent reaalselt vastab hiinlaste tingimustele vaid üks varaklass – USA valitsuse võlakirjad. Ükski teine varaklass ei võimalda lihtsalt nii suuri summasid vajalikel tingimustel investeerida.
Uus hinnatõus
Ja nii investeerivad hiinlased tohutuid summasid USA valitsuse võlakirjadesse, olles USA valitsuse suurimaks võlausaldajaks. Julgeolekuanalüütikud kipuvad tihti arvama, et see tähendab USA valitsuse langemist hiinlaste mõju alla, ent tegelikult on sõltuvus vastastikune.
Võib isegi väita, et hiinlaste käitumine tugevdab USAd. Hiinlaste ostud suruvad USA riigivõlakirjade intressimäärasid alla, võimaldades USA-l odavamalt rahastada oma eelarvedefitsiiti. Sisuliselt aitavad hiinlased sellega USA-l muude asjade hulgas rahastada ka oma hiiglaslikku kaitse-eelarvet.
Jänkid samas pole rahul sellega, et hiinlased jüaani kurssi kunstlikult madalal hoiavad. Tööpuudus on USAs tõusnud ligi kümne protsendini ning sealne ühiskond pole valmis nii kõrget tööpuudust pikalt taluma. Hiinal on USAga suur kaubavahetuse ülejääk, mida Washington tõlgendab kui Pekingi katset toetada Hiina tööhõivet USA tööhõive arvelt. Tuletagem meelde, et odavat valuutat peetakse tihti kasulikuks viisiks tööhõivet toetada.
Ja nüüd on USA tulnud välja algatusega nimega «Kvantitatiivne leevendamine II». Selle bürokraatliku sõnamonstrumi taga peitub idee osta 600 miljardi USA dollari eest järelturult USA valitsuse võlakirju. Raha selle jaoks saab keskpank aga seda juurde luues. Sisuliselt teatavad nad, et nüüd on neil 600 miljardit dollarit rohkem ning et nad lähevad selle eest sisseoste tegema.
Ametlik eesmärk on toetada USA majandust, sest võlakirjade intressimäärade langus paneb loodetavasti pangad USAs rohkem raha välja laenama, toetades nii majandust.
Võlakirjade ostmine järelturult on kompromiss vabariiklastega Kongressis, kellest paljud tahaksid valitsuse kui sellise vanni ära uputada ning hakkaksid tõenäoliselt mässama, kui keskpank otse valitsuselt selle võlakirju ostaks. Mitte et erinevus suur oleks, ka järelturult võlakirjade ostmine vähendab USA valitsuse laenamise kulusid.
Majanduses liikuva rahamassi suurendamine tõstab ka inflatsiooni, mistõttu mõned kriitikud kardavad, et kunagi, kusagilt, toob kvantitatiivne leevendamine kaasa tohutu uue inflatsioonilaine.
Samas on inflatsioon praegu USAs vaid ühe protsendi ringis ja võiks nii USA keskpanga kui paljude ökonomistide hinnangul kõrgem olla. Nimelt on nii ameeriklased, firmad kui riik tõsiselt võlgades ja inflatsioon aitaks selle vastu võidelda.
Ent ringluses USA dollarite hulga suurenemine tähendab ka seda, et mingi hulk neist liigub riigist välja ning seda tehes muutub dollari ja teiste valuutade nõudluse ja pakkumise suhe. Raha trükkimine suurendab USA dollari pakkumist, langetades sellega dollari väärtust teiste valuutade suhtes.
Lõputu trükitöö
Hiinlased on jänkide sellise käitumise peale marus. Dollari kursi langus jüaani suhtes tähendab ühelt poolt probleeme Hiina ekspordil põhinevale majanduskasvule, ent teiselt poolt tähendab see ka seda, et hiinlaste raske tööga kogutud ja USA valitsuse võlakirjadesse investeeritud säästud kaotavad oma väärtust.
Hiina keskpanga kõrge ametnik Jin Zhongxia kaebas hiljuti, et reservvaluutasid väljastavad riigid, mis trükivad liiga palju raha, panevad arengumaad raske valiku ette. «See tekitab suurema surve kapitali sissevooluks, teeb turgudel mulle ja suurendab inflatsioonisurvet,» teatas Zhongxia.
Üks viis seda survet leevendada oleks lasta jüaanil kallineda, ent just seda ei taha hiinlased teha ja nii ongi nad keerulises olukorras.
Samas on raske näha, mida nad saaksid teha, et ameeriklasi takistada. Inflatsioon on Hiinas 4,4 protsenti ja kasvab, mistõttu hiinlaste võimalused ameeriklastega võidu raha trükkida on vägagi piiratud.
USA võidab paratamatult valuutasõja, sest dollar on maailma kõige tähtsam reservvaluuta, mida jänkid võivad lõputult trükkida ning keegi ei saa sinna midagi teha, arvas Financial Timesi kolumnist Martin Wolf.
Eesti pooldab jüaani tugevnemist
Rahandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna juhataja Andrus Sääliku kommentaar:
Suurte valuutade kursside kohandumisel on oluline roll meid majanduskriisi viinud globaalsete makromajanduslike tasakaalustamatuste vähendamisel. Jooksevkonto ülejäägiga riigid peavad rakendama meetmeid vähendamaks oma sõltuvust ekspordist ja keskenduma rohkem kodumaistele kasvuallikatele. Vaja on suurendada vahetuskursside paindlikkust, mis võimaldaks kooskõlas majanduse fundamentaalnäitajatega nende vahetuskursside tugevnemist.
Nagu kirjutas IMFi peaanalüütik Olivier Blanchard viimases maailmamajanduse ülevaates, eeldab maailmamajanduse tasakaalustatud areng kahte asja – nii riikide siseste kui riikidevaheliste tasakaalustamatuste vähendamist. Riigisiseselt peab toimuma erasektori nõudluse taastumine, kuna avaliku sektori poolsed nõudluse stimuleerimise võimalused ei ole ammendamatud. Riikidevahelises plaanis peab paranema jõukate lääneriikide (eelkõige USA) netoekspordi positsioon arenevate Aasia riikide (eelkõige Hiina) suhtes.
Sel nädalavahetusel toimunud G20 kohtumisel leppisid rahandusministrid ja keskpankade juhid kokku, et hoidutakse konkurentsivõime parandamisest valuutade devalveerimise ehk sisuliselt oma probleemide teiste kaela veeretamise kaudu.
Eesti majandust mõjutavad suurte valuutade vahetuskursside arengud sedavõrd, kuivõrd see mõjutab meie ekspordipartnerite arengut. Pea pool Eesti ekspordist läheb euroga jäigalt seotud valuutadega riikidesse ning kasvava ostujõuga Rootsi veel umbes 15%.
Lisaks umbes 13% ekspordist läheb Venemaale, kus euro suhtes kevadest alates nõrgenenud rubla pole olnud takistuseks 50-protsendilisele ekspordikasvule. Kaugemas plaanis mõjub Eesti majandusele kõige paremini see, kui globaalsed tasakaalustamatused korrigeeritakse.