Cannes´i filmifestival armastab traditsiooni, vägagi armastab, kuid prantslasliku kergusega osatakse siin kõik korraldada nii, et väga kindlatel rööbastel sõitmine ei paista kunagi rutiinina või, hoidku jumal, aegade taha ulatuvast kultuuritaagast pealesurutud kombe(stiku)na. Kõik lihtsalt juhtub: selline on elu!
Filmipidu läheb tänavugi suure hoo ja mõnuga: 69 - see pole veel miski iga! Ja nagu ikka ning peaaegu alati ka varasematel kordadel, hakkavad võistluskavas silma esimesed tõsised auhinnakandidaadid. Tõsi, programmi algusosas näidatud varasemate laureaatide ja tipptegijate filmid olid enamasti omal kombel kõik väga head sooritused, vähemalt tuntud headuses, nagu Ken Loachi film «Mina, Daniel Blake!» (see film on juba Eesti ekraanide jaoks ostetud), isegi üllatavad, nagu näiteks Bruno Dumonti sürrealistlik komöödia «Ma Loute» (võiks öelda meie «Rehepapi» «moodsam» - tegevus leiab aset 20. sajandi alguses –, ja teistmoodi kummastatum Põhja-Prantsusmaa versioon.
Korealane Park Chan-Wook keeras oma filmis «Ümmardaja» (prantsuskeelne pealkiri «Mademoiselle») aga visuaalse rafineerituse vindi lihtsalt nii üle, et juba muutus maneerlikuks ja painavaks, autorist võib ka aru saada, pärast käeproovimist Hollywoodis tahaks iga auteur ka tahedamat kunstitoidust. Cannes´i tänavuses võidujooksus jääb kummaline korealane seekord aga kardetavasti kusagile põhigrupi keskpaika, kui kasutada spordivõrdlust.
Üllatav on olnud väga tugev saksa argieluline, absurdipiiriline komöödia (kui ikka oli komöödia!?) vananeva isa ning keskealise tütre suhetest. Maren Ade «Toni Erdmann» osutus vaatamata pinnapealsele argisusele sümpaatselt sisukaks looks. Uus nimi Cannes´is. Ja head hinded kriitikaedetabelis.
Ning siis nad hakkavad tulema, need auhinnapretendendid. Jim Jarmusch esimesena, täna. Tema «Paterson» on geniaalne vinjett, ainult suured meistrid oskavad niimoodi mitte millestki midagi teha. Ühe väga tavalise, vabal hetkel luuletusi sepistava, selgub, et ka üsna palju lugenud bussijuhi töönädal kusagil Patersoni linnakeses. Linnal on juhuslikult sama nimi, mis peategelaselgi. Lummav film, midagi sellist nagu Jarmuschi ja Kaurismäki tippaegdel. Ei millestki – midagi, kas see polegi kunsti üks imedest?
Ja homme tuleb Pedro Almodóvari uus film, ja siis kohe mitmekordsed Kuldse Palmioksa võitjad vennad Dardenne´id...
Eile oli ka filmieestlastele märkimisväärne päev: rahandusminister teatas pidulikult Eesti Filmi Instituudi õhtusel vastuvõtul, et Eestis on nüüd lõpuks käivitatud välismaa filmitootjatele mõeldud riiklik tagasimakseprogramm (nn cash rebate). Cannes´is on selline «uudis» kahjuks aasta või kaks hiljaks jäänud, hea siiski, et see nüüd tuli...
«Tule eile meile» stiilis riikliku otsuse tutvustus teeb Eesti filmindusele siiski au selles mõttes küll, et kuulume nüüd klubisse, kus kümned ja kümned riigid on ammu enne meid; mingit konkurentsieelist see Eesti tootjatele ammu enam ei paku, küll aga istume ilusti kihutava ree pära peal... Kes sõita tahab, karaku peale!
Euroopa Liidu av-tööstust toetav programm M.E.D.I.A. saab tänavu 25-aastaseks. Väikese juubeli puhul arutatakse mitmel konverentsil moodsaid teemasid, nagu «Audiovisuaalloomingu tootmine digitaalajastul» jms. Cannes´is viibib ka Eestis nähtud mehi, Euroopa Komisjoni asepresident digitaalturunduse valdkonnas Andrus Ansip, kes astus eile läbi ka Eesti telgist maailma ühel suurimal filmilaadal Marché du Film.