Teater NO99 toob Eestisse Risto Kübara ja Benny Claessensi lavastuse «Spectacular Lightshows Of Which U Don't See The Effect», mida näeb Tallinnas vaid kahel korral, 1. ja 2. oktoobril.
Risto Kübar astub taas Tallinnas lavale
5. september 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2013. aastal Münchner Kammerspieles valminud lavastuse autoriteks ja esitajateks on eesti näitleja Risto Kübar ja belgia näitleja Benny Claessens. Lisaks Münchner Kammerspielele on seda mängitud näiteks Berliinis, Euroopa ühes mainekamas etenduskunstide keskuses HAU, samuti Belgias.
Tegemist on võrratu lavastusega, suurepäraste näitlejatöödega, mida kinnitab ka Saksa meedias ilmunud kriitika, kuid samas võib see lavastus mõjuda osale Eesti publikust šokeerivalt: näitlejad on kogu etenduse laval alasti ning laval toimuvat saab tõlgendada kahe mehe elulise armastusloona.
NO99 näitleja Rasmus Kaljujärv on kindel, et just sellist teatrit peaks siinne publik nägema. «Eesti teater on üsna konservatiivne, mugav ja publikult vähe nõudev,» nendib ta. «Tahaks, et siine publik saaks kogeda ka teatrit, mis puudutab kõiki su meeli. Ja rohkem veel. Kui ainult võimalus anda.»
NO99 dramaturg Eero Epner ei usu, et inimene, kes on suuremate kadudeta väljunud murdeeast, erutuks eriliselt, kui näeb riieteta keha mõnes kunstilises kujundis. Epneri kinnitusel on selles lavastuses terve rida hoopis teisi asju, mis mõjuvad lääne teatri kaanonis uudsena.
«Mõned kompositsioonilised printsiibid, aja kasutus, dramaturgiline struktuur, näitlejate omavaheline dünaamika pluss lõpuks ka see seletamatu «miski», mis teatris on ja mujal ei ole. Ühekski kunstiteoseks ei saa vaatajana ette valmis olla ning eks «Spectacular...» nõuabki päris palju, niisama jalg-üle-põlve-stiilis seda vaadata ei saa. Aga ta suhestub oma vaatajaga, nagu suhestuvad omavahel kaks karatekat – vastastikuse lugupidamisega, kus mõlema eripära ja terviklikkust austatakse tingimusteta juba ette,» selgitab Epner.
Küsimusele, miks NO99 otsustas Kübara lavastuse Eestisse tuua, vastab NO99 trupp nagu ühest suust, et tegemist on ühe erilisema lavastusega, mida nad on näinud. Näiteks NO99 näitleja Marika Vaarik vaatas lavastuse kontrolletendust peaaegu tühjas Münchner Kammerspiele saalis.
«Etenduse lõpuks olin ma nii liigutatud, et võin praegugi öelda, et see on üks kaunimaid armastuslugusid, mida ma näinud olen. Lisaks alastusele on see kõik ka halastamatu ja aus enda suhtes, ümbritseva suhtes. Radikaalne, intrigeeriv, empaatiline. Ilus,» tunnistab Vaarik.
NO99 näitleja Helena Pruuli lisab omalt poolt, et teatripublikul avaneb haruharva võimalus olla kutsutud sellisesse aegruumi. «Nad on väga lahedad kunstnikud, kellel peale põneva käekirja on tegelikult ka midagi jagada. Benny ja Risto on tõepoolest suutnud vaadata endast nii kaugele kui võimalik, ja seda paradoksaalsel kombel, arvestades, kui isiklikuks laval minnakse.»
Kübar on teinud väljaspool Eestit mitmeid tähelepanuväärseid töid. Näiteks sel kevadel hinnati Kübara roll lavastuses «Dit zijn de namen» («Need on need nimed»), mis tuli välja Belgias Genti teatris NTGent, Hollandi teatriauhindadel parima kõrvalosa auhinna kandidaadiks.
Epner siiski täpsustab, et teatri eesmärk ei olnud tuua Eestisse kunagise NO99 näitleja lavastus, vaid eesmärk oli tuua hea lavastus. «Et selle lavastuse üheks autoriks on Risto, on tore, kuid see polnud peapõhjus.»
«Risto Kübar ja Sergo Vares on Eesti sõnateatris uue ajastu varajased kuulutajad. Oleme siiamaani arvanud, et ega keelekesksed näitlejad ei kao meilt küll kuhugi – seda võivad teha lauljad ja muusikud ja kunstnikud jne. Aga nemad on uue ajastu esimesed viljad. Nad näitavad teed, kuhu me lõpuks liigume,» tõdeb NO99 näitleja ja Eesti Näitlejate Liidu esimees Gert Raudsep.
«Sõit Genti, Amsterdami, Antwerpenisse või Ruhri, kus Risto lähema poole aasta jooksul mängib, on logistiliselt lihtne ning keskmise keskklassi liikmele mõni kuu natuke kokku hoides ka rahaliselt kättesaadav,» arvab Epner, lisades, et Kübara teiste tööde Eestisse kutsumise tõenäosus on siiski pigem väike.
«Lavastuste transport on üldiselt väga kallis, sest teater on kulukas kunstiliik, millega on seotud palju inimesi, tehnikat ja muud säärast. Samas, kui soov on suur, siis võib kõike juhtuda. Ilma soovita ei juhtu aga muidugi midagi.»
Epner ei välista, et NO99 juhtide-lavastajate Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo neli Saksamaal valminud lavastust jõuavad kunagi ka Eestisse. «Tiidu ja Ene-Liisi lavastuste siiatoomine on küll meie eesmärk olnud, need on tõesti väga head kunstiteosed. Seetõttu oleme selles suunas ka tegutsenud, kaasanud läbirääkimistesse ka teisi Eesti institutsioone jne, kuid need on niivõrd mastaapsed, komplekssed ja tehniliselt keerukad lavastused, et ühel hetkel on alati tulnud rahaline piir vastu.»
Ta toob näiteks Ojasoo ja Semperi nn Handke-lavastuse (Peter Handke sõnadeta näidendi «Die Stunde da wir nichts voneinander wussten» esietendus oli 2015 mais Hamburgis Thalia teatris) käekäigu, mida on jaksanud külla kutsuda vaid väga suured ja olulised festivalid, näiteks Wiener Festwochen ja Hollandi festival Amsterdamis. «Nende vahendid on sootuks teised, kui Eestist võimalik leida. Kuid ka nende lavastused on vaid ühe ümberistumise kaugusel. Kõik soovijad saavad neid Hamburgi vaatama minna: soovitan soojalt.»
Risto Kübara ja Benny Claessensi lavastus «Spectacular Lightshows Of Which U Don't See The Effect» jõuab Eestisse Postimehe, Eesti Kultuurkapitali, kultuuriministeeriumi ja hotell Palace’i toel
SAKSA MEEDIA LAVASTUSE KOHTA
- Vahetult pärast esietendust kirjutas Süddeutsche Zeitung, et Benny Claessen ja Risto Kübar annavad väga isikliku etenduse, mis on täis nende endi teadmisi ja kogemusi. Etenduse jooksul kippus arvustaja Egbert Tholli sõnul vahel ununema, et tegemist on teatriga. «On kaks alasti meest, paks belglane Claessens ja peenike eestlane Kübar. Nad mängivad teksti, mille kirjutasid mõlemad ise. Jutt käib armastusest ja võitlusest selle nimel, igatsusest ja haavatasaamisest, hirmust ja aukartusest, aga ka teise inimese vastu tuntavast vaimustusest. Tekst ei ole armumisest – see oleks liiga lihtne. Lavastus räägib kahe inimese vahelisest kõige suuremast võimalikust lähedusest ja ohust, valust ja õnnest, sellest, mis selle lähedusega kaasneb.» Kogu õhtu oli Tholli hinnangul niisama aukartustäratav ja võluvalt õrn kui meeste pikk suudlusstseen.
- Abendzeitung leidis, et tegemist on äärmiselt avameelse, aga samas sugugi mitte skandaalse lavastusega. Leht tõi välja, et Benny Claessensi ja Risto Kübara töös pole diskreetsust ega valehäbi.
- Münchner Merkuri hinnangul oli tegemist jõulise kehateatriga, kus lihased tõmblevad ja reied kokku põrkavad. Arvustaja Katrin Hildebrand rõõmustas, et laval on lõpuks ometi ehtsad inimesed, mitte Barbie-nukud. «Volüümikas belglane ja ultrapeenike eestlane, kaks imeliselt ehedat inimest, lavastasid etenduse ise. Seda on tunda. Mõlemad mängivad kogu intensiivsusega. Neil pole suhtlemiseks ühist keelt, on vaid kehad. Kui nad nääklevad, hingeldavad, istuvad, põrnitsevad, suitsetavad, teineteise peal lebavad ning iga liigutust lõputult kordavad, ilmneb huvitaval kombel inimsuhete mitmekülgsus. Igatsus läheduse järele, haprus, vihkamine. Rohkemat pole vajagi.»
