Ballett Eestis - kellele ja milleks?

«Luikede järv», uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja Toomas Edur. Foto: Harri Rospu

Kõik sai alguse «Luikede järve» uuslavastusest Estonia teatris. Etendusemuljete vahetamise juurest jõudsid tantsuajaloo õppejõud Heili Einasto (Tallinna Ülikool) ja Evelin Lagle (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia) küsimuseni, miks ja kellele üldse balletti veel vaja peaks olema.

HEILI EINASTO: Rääkides «Luikede järve» uuslavastusest Estonia teatris (vt TMK 7/8, 2016, lk 53–62) jõudsime otsaga arutluseni balletikunsti kui sellise väärtusest Eesti kultuuripildis. Aga arvustus on vaid ühe etenduse analüüs ning laiemad küsimused jäävad sellest enamjaolt välja. Olen oma lugudes püüdnud ühe-kahe lausega kokku võtta konkreetse lavastuse väärtuse kultuuriliselt või repertuaaripoliitiliselt, kuid see pole mingi analüüs. Just kunstinähtuste kultuurilisse konteksti panemisest olen hakanud üha suuremat puudust tundma.

EVELIN LAGLE: See on tõesti oluline, sest muidu sellest ei räägita ega ole ka tugevamat impulssi selle üle mõtiskleda.

EINASTO: Kunstialad muutuvad üha enam nišitooteks. Näiteks ballett – ma arvan, et me kumbki ei kahtle, et seda on vaja, aga miks ja kellele?

LAGLE: Kunst on ilmselgelt üks ühiskonna arengu osa ja sellega tihedalt seotud. Ühtlasi peegeldab see ühiskonnas toimuvat samamoodi kui majandus või ükskõik milline teine valdkond. Vaatepunkt inimkonna ajaloole, rääkides pelgalt sõdade ajaloost, on ammu iganenud. Siit edasi on huvitav vaadata, kuidas haakub balletikunst tänase Eesti ühiskonna ja selle väärtushinnangutega, milline on balleti koht siin ning mida ta meie inimeste kohta kõneleb.