Mul on hea meel, et rahvusringhääling on kutsunud oma kolmapäevaõhtuti eetris olevatesse valimisstuudiotesse ka pisierakondade esindajad, andes neilegi võimaluse oma seisukohti masside ees välja öelda. Paraku ei ole väikeparteid oma šansse kuigi mõistlikult kasutanud.
Kui suuri, juba praegu riigikogus esindet erakondi on alatasa süüdistatud selles, et nendevaheline valimisvõitlus taandub pidevalt äraleierdatud teemadele nagu Vene-küsimus või astmeline tulumaks, mis pärsivad pahatihti sisulise arutelu teket, siis näib, nagu poleks väiksed erakonnad sellest sugugi õppust võtnud.
Ka nende esindajad täidavad avalikku ruumi seisukohtadega, mis pole neid kunagi parlamenti aidanud. Eriti kahju on sealjuures nende erakondade liikmeist endist, kes kaotavad eestkõnelejate kulunud retoorika tõttu veel viimasegi tõsiseltvõetavuse kübeme.
Hoolimata 20-aastasest iseseisvusest püüab Iseseisvuspartei ikka veel võita valijaid kommunistide siunamisega. Vene Erakond Eestis, kes minu arusaamise järgi soovib esindada etniliste venelaste huve Eestis, jääb aga arusaamatuks.
Nende tõsiseltvõetavusele paneb põntsu keelebarjäär. Kandidaat võib küll jätta sümpaatse mulje ning temaga vene keeles vesteldes leiaks kindlasti mõne kokkupuutepunktigi, kuid tema jutust sotti ei saa.
Tuleb tunnistada, et siiani on kõige paremini esinenud kristlike demokraatide esindajad, kuid oht end naeruvääristada on neilgi.
Tea, kas on ikka tark tegu riigikaitse teemal jutlustada jumala armust ateistlikus Eestis või esitada kummalisi vandenõuteooriaid, mis aina süvendavad keskmise valija umbusku. Kristlikud demokraadid võiksid võtta eeskuju oma Euroopa mõttekaaslastest.
Teatavasti on kristlik demokraatia väga populaarne Saksamaal, kus on kogu sõjajärgse aja panustet selle ideoloogia ühiskonnaideaali ehk sotsiaalsesse turumajandusse.
Ma saan väga hästi aru, et väikestel erakondadel on raske suurematega võistelda, ent seda enam tuleks pakutud võimalusi ära kasutada. Ma arvan, et seal leidub piisavalt palju võimekaid inimesi, keda erakond enda nimel rääkima usaldab. Poliitiliste positsioonide mitmekesisus lõppkokkuvõttes ju ainult rikastab valimisheitlust.