Kui paluda mõnel aeg-ajalt jalgpalli jälgival inimesel nimetada mõned välisklubides mängivad Eesti jalgpallurid, kõlavad esimestena kohe Ragnar Klavani ja Konstantin Vassiljevi nimed. Kui aga edasi uurida, siis hakatakse pakkuma Sergei Pareikot, Raio Piirojat, Joel Lindperet ning ehk ka Andres Operit. Samas teab iga tõsine vutisõber, et nimetatud nelik on juba mõnda aega tagasi vutisaapad varna riputanud, neist viimane juba 2014. aastal.
Praeguseks on Eesti jalgpallikoondis jõudnud olukorda, kus põlvkonnavahetusega koosseisu kerkinud mehed ei ole jõudnud end veel mängida laiema publiku teadvusesse. Kui inimeste teadlikkus koondises mängivatest meestest on madal, siis kindlasti mõjutab see ka huvi võistkonna tegemiste vastu.
Kuna viimastel aastatel on mitmed pikaaegsed koondise tugitalad enda karjääri lõpetanud, siis on praegu käes aeg uute meeste esiletõusuks mitte ainult mänguliselt vaid ka laiemalt ehk Klavani ja Vassiljevi kõrvale peaksid kerkima ka teised nö esindusnäod.