R, 1.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Poliitikud vestlusringis: elektri börsihinna tõusu vastu aitab energiasääst

Andrus Karnau
Poliitikud vestlusringis: elektri börsihinna tõusu vastu aitab energiasääst
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tuulegeneraator
Tuulegeneraator Foto: Tairo Lutter

Uue parlamendi ees seisab mitu keerulist energiapoliitika ülesannet. Nende lauale jõuab tuumaenergia seadus, seadusandjad võivad luua tariifid, mis kaitsevad tarbijaid elektri börsihinna tõusu eest, ja lahendamata on tüli taastuvenergia toetuste suuruse üle. Postimees kutsus energeetikaalasesse vestlusringi erakonna seisukohti tutvustama ja kaitsma viis kogenud poliitikut. Osalesid majandusminister Juhan Parts (IRL), Reformierakonna peasekretär Kristen Michal, riigikogu liige Lembit Kaljuvee (Keskerakond), riigikogu liige Valdur Lahtvee (rohelised) ja Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni energianõunik Rene Tammist. Vestlusringi juhtis Postimehe ajakirjanik Andrus Karnau.

Esiteks üks lihtne viktoriiniküsimus: kui palju maksab elektri kilovatt-tund Eesti Energia kodutarbija põhitariifi järgi? Enamik teie valijaid maksab just selle tariifi järgi elektri eest.

Michal: Kui eksin, siis on pärast piinlik. Ei ütle.
Kaljuvee: 10–11 eurosenti.
Lahtvee: Üks kroon ja 15 senti. Olen rohelise energia tarbija, mul on 18 protsenti kallim.
Parts: Kui taastuvenergia tasu oli 12,5 senti kilovatt-tund ehk umbes kümnendik hinnast, siis saame 1 kroon ja 20 senti.
Tammist: Eestis kinnitati 1. jaanuarist uued tariifid (lappab pisut paksus paberipakis ja leiab sealt õige lehe), koos käibemaksuga on suurusjärk üks kroon ja 60 senti.

Eurosentides 10,05 ehk Eesti rahas üks kroon ja 57 senti. Küsisin seda sissejuhatuseks esimesele teemale: kahe aasta pärast avaneb elektriturg, elektrienergiat tuleb osta börsihinnaga. Meid ootab ees võrdlemisi suur elektri hinna tõus. Kas ja kuidas peaks elektrituru avanedes kaitsma kodutarbijaid ja väikefirmasid?

Tammist: Lähiaastate põhiküsimus on, kuidas tarbijatele hinnatõusu pehmendada. Samuti on see ettevõtete konkurentsivõime küsimus. Meil on kolm ettepanekut. Esiteks suurendada konkurentsiameti rolli energiafirmade järelevalves. Teiseks tahame pakkuda tarbijatele kaitset tariifides, ja kolmandaks – energiasääst. Pikemaajaliselt on võtmeküsimus energiasääst, sest mida vähem tarbida, seda vähem energiahind tarbijat mõjutab.

Lahtvee: Elektriturgu te siis vabaks ei lase, kui tariifi kaudu hakkate kontrollima?

Tammist: Kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides on praegu tarbijaid kaitsvad tariifid. Olgu see vähemkindlustatuile, mõnes riigis kõikidele tarbijatele. Nii elektri- kui ka gaasiturudirektiivis on nõue kaitsta vähemkindlustatud tarbijat.

Michal: Siin aetakse asjad  sassi. Selles küsimuses võib-olla kattub meie, roheliste ja Juhani maailmavaade. Kui inimene ei tule toime, siis selleks on toetused. See on täpselt nii nagu räägitakse, et kaitsevägi teeb mehest mehe ja vanemahüvitis peab likvideerima vaesust. Need on erinevad asjad. See on seesama sotside jutt, et alandame kõigile käibemaksu ja subsideerime lausaliselt. See ei aita abivajajaid, vaid läheb kusagile mujale.

Sotsid, kuhu te piiri tõmbate, kes saab riigilt soodsama tariifiga elektrit?

Tammist: See on riigi otsustada, kuhu tõmmata. Pensionärid, töötud või vähemkindlustatud. Direktiiv annab vabad käed.

Kaljuvee: Elektri hind koosneb kolmest osast: turu- või tootmishind, transpordikulu ja maksud. Poliitikud saavad kaasa rääkida maksude ja transpordikulude ehk ülekandetasude osas. Börsil me kaasa rääkida ei saa. Ülekandetasud on riigiettevõtte käes, see sõltub investeeringutest. Makse on võimalik muuta.

Parts: Seadusi tuleb täiendada, et kaitsta tarbijaid turumanipulatsioonide eest. Tootjahinda võib reguleerida siis, kui on üks pakkuja, nagu maagaasil. Kui on üks pakkuja, siis on turuga manipuleerimise oht. Praegu on meil tekkimas tootjate turg.

Kolmandate riikide elekter on turul. Nii suurte kui ka väikeste tarbijate puhul tuleb vaadata elektri hinna komponente. Meie jaoks on taastuvenergia maksu osa üks suuremaid murekohti. Taastuvenergia maksu süsteem tuleb lihtsalt ümber teha. Iga sent on tähtis.

Tammist: Te ise ju suurendasite aasta tagasi taastuvenergia tasu.

Parts: Me ei ole seda teinud.

Tammist: Suurendasite tuuleenergia toetust 400 megavatt-tunnilt 600 megavatt-tunnile aastas.

Parts: See ei ole toetuse suurendamine, vaid mahu suurendamine. Me ei peaks hirmutama inimesi elektri hinna suure tõusuga. Me peaks mõtlema, kui palju tekib siia piirkonda uusi tootjaid.

Lahtvee: Kui Euroopas turg avanes, siis hind kukkus Ühendkuningriikides tavatarbijale 30 protsenti. Sellist trendi Eestis ei tule, sest põlevkivielektri hinda on hoitud kunstlikult madalal sotsiaalsetel ja päevapoliitilistel eesmärkidel. Maksudega saab reguleerida hinda, aga kuna maksustamise trend on pigem suunas, et tööjõumakse vähendatakse, siis selle tõttu energiamaksud tarbimismaksuna pidevalt kasvavad kogu Euroopas.

Michal: Sotsiaalsete probleemide jaoks on riigil abimehhanismid olemas. Meie siht on avada turg, loomulikult hind käib üles-alla. Aga Eesti on võtnud säästueesmärgid ja töös on abinõud toasooja hinna alandamiseks. Küttekulu on inimese kuludes palju suurem kui elektrile kuluv osa.

Tammist: Sellest jutust võib kergesti jääda mulje, et kahe aasta pärast elektri hind ei tõuse. Meie analüüs näitab, et elektri hind tõuseb. Sel on objektiivsed põhjused: investeeringud tootmisse ja võrkudesse ning keskkonnamõju kulutused. Meie ülesanne on end hinnatõusuks ette valmistada.

Lahtvee: Põhiline on ikka energiasääst lõpptarbija juures.

Keskerakond lubab vähendada elektri ülekandetasusid, aga Eestis on kavas teha mitu suurt investeeringut ülekandevõrkudesse, mis tõstavad veelgi ülekandetasusid. Kuidas kavatsete oma lubadust täita?

Kaljuvee: Ministeerium ei ole suutnud Eesti Energial kätt peal hoida. Eesti Energia investeerib praegu vaid kõige kallimasse tehnoloogiasse, kuid jaotusvõrk peaks investeerima odavamatesse lahendustesse, mis lubaks sama raha eest rohkem teha. Küsimus on selles, kas osta Toyota või Mercedes.

Parts: Jaotusvõrku on vaja investeerida. Minu arvates peaksime arutama kiiremat investeerimistempot, et viia enamik võrke maa alla. See oleks vastus tormiriskidele ja energia kvaliteedi probleemidele. Inimestele peaks selgitama, et ühe-kahe-sendine hinnatõus aitab päris palju võrkudesse investeerida.

Michal: Kui Eesti Energial läheb välisturgudel hästi, siis on piinlik, et maal läheb elekter tihti ära. Inimesed elavad selle üle, aga kui loomad sellepärast surevad…

Lahtvee: Mida hajutatum on tootmine, seda suurem on varustuskindlus. Meie süsteemi häda on üks suur tootmine. See on kahetsusväärne, et valitsus oma subsiidiumidega seda suurt tootmist kasvatab. Seadusi peab parandama, et igaüks saaks oma elektritootmise liita elektrivõrku. Monopol takistab liitumist bürokraatiga.

Parts: Meil ei ole monopoli! (Kõigil on korraga midagi öelda, püüdes üksteisest kõvemini rääkida. Üks osaleja taob rusikaga vastu lauda.)

Parts: Peale kodanikupalga tahate te iga lauda taha teha elektrivabriku, aga kliimasoojenemisega hullutajad jätavad alati vastuseta ühe ebameeldiva küsimuse: kui palju see maksab? Kõik on võimalik, kui oleme valmis kolm korda rohkem maksma.

Keskerakond lubab võimule tulles põlevkivikaevandused Eesti Energiast lahutada, Reformierakond flirdib mõttega eraldada õlitööstus. Kas Eesti Energia on liiga suur?

Lahtvee: Eesti Energia on Euroopas kääbus.

Parts: Kui loome elektrituru, siis tuleb vaadata, et maksumaksja äriühing turul kängu ei jää ja on võimeline konkureerima. Eesti Energia ei tohi avanevat turgu maha magada, vaid peab tegutsema. Põlevkivi on transpordikütuste tooraine. Võib-olla 20 aasta pärast tekib majanduslik olukord, kus oleks mõistlik vaadata neid kahte tegevusala lahus. Praegu tähendab elektri- ja õlitootmise lahutamine vaid lisakulu. Kaevanduste lahutamine on täiesti tarbetu, sest elektritootmisel peab toorainerisk olema maandatud. Uus valitsus peab koostama uue põlevkivi arengukava ja selles tuleb leida kaevandamismahtude osas konsensus, et me ei tegeleks teki pealt ära tõmbamisega.

Michal: Eesti Energia on hästi juhitud, juhtkond on orienteeritud kasumile. Kunstlikult me Eesti Energiat tükeldama ei lähe, aga kui Enefiti projekt (ärinimi, millega firma tähistab õlitootmist – toim) on äririsk, siis tuleb seda strateegilistest varadest eraldi vaadelda. Kas see on eraldi juriidiline keha, see on tulevikumuusika ega ole ühe erakonna otsustada. Ka parlamendil on siin oma sõna öelda.

Eesti Energia juhatus soovib valitsuselt sel aastal 500 miljonit eurot lisakapitali. Reformierakonna programmis on mõistatuslik lause, et vaatate üle Eesti Energia äriplaani. Kas see tähendab, et te pole nõus energiafirma küsitud summaga?

Michal: Valitsus on lisaraha lubaduse andnud, kui neil on seda investeeringuteks vaja, siis nad selle saavad. Nii parlamenti, valitsust kui ka laiemat üldsust huvitavad Eesti Energia plaanid. On hea, et Eesti riigile kuulub meie kõige väärtuslikum ettevõte, aga on halb, kui see ettevõte investeerib nii, et avalikkus ei saa projektidest aru. Eesti inimestele ja Eesti julgeolekule on paljud asjad palju olulisemad kui suured projektid kusagil välismaal. Neid projekte võib arendada, kui kodumaal kõik mõistavad nende vajalikkust.

Parts: Üllatav on elevandi ja kirbu tasemel ühe ettevõtte investeeringute ja turusituatsiooni arutamine. Riigikogus heaks kiidetud energiamajanduse arengukavas on eraldi lõik omaniku poliitika kohta ja selles on suured suunad: Eesti Energia peab elektritootmises osakaalu kasvatama, sealhulgas investeerima Lätti, Leetu, Soome või kuhu iganes. Eesti Energia peab väärtustama põlevkivi nii kodus kui ka rahvusvaheliselt. Kolmas suund on kodutöö. Maali, Juhan ja Peeter peavad saama elektrit, see on eeldus kõikidele teistele suundadele.

Tammist: Meie arvates ei ole Eesti Energiat vaja tükeldada. Eesti Energia rolli ja turuosa peab otsustama konkurentsiamet. Meie jaoks on oluline energeetika keskkonnamõju vähendamine. Tuletan meelde, et sotsiaaldemokraadid surusid valitsuses olles läbi põlevkivi kaevemahu ülempiiri – 15 miljonit tonni aastas.

Michal: Sind ma valitsuskoalitsiooni kõnelustelt ei mäleta, aga rohelised ja Juhan olid küll seal, kui see number kirja pandi.

Tammist: 15 miljoni tonni piiri ülespoole muutmisega meie ei ole nõus!

Parts: Kas te kujutate ette, et see piir on kusagil olemas?

Lahtvee: Eesti Energia on Eesti turul suur ja monopoolne. Ükski suur energiafirma ei toimeta Eesti turul, sest riigi subsiidiumid ei lase teistel tulla. Erastamist me ka ette ei näe, aga me peame looma majandusruumi, kus tekib konkurents  ja see viib elektrihinna alla.

Parts: (joonistab Lahtveele õpetliku elektrituru skeemi) Näed, turu suurus on need viis riiki, ära räägi siin monopoolsusest.

Lahtvee: Ma tean seda väga hästi, ära tule mulle kärbseid pähe ajama! (Kaljuvee võtab üles teema, kas rohelised on praegu valitsuses või opositsioonis.)

Kaljuvee: Eesti Põlevkivi kaevandused on monopol («Ei ole!» hüüdis Parts vahele), mis teeb liiga nii Viru Keemia Grupile kui ka Kiviõli keemiatööstusele. («Palun ära räägi,» anus Parts, «palun ära räägi, Lembit!») Ojamaa kaevanduse rajamine maksab kaks miljardit krooni, seda poleks olnud vaja kulutada, ressursi parema kasutamise pärast tahame kaevandused lahutada Eesti Energiast.

Keskerakond, kas tahate kaevandamisõiguse ära võtta ka VKG-lt ja Kiviõli keemiatööstuselt?

Kaljuvee: Ei, neil on nii väike variant, Kiviõli poisid seal lusikaga, las tegelevad edasi.

Parts: See lusikaga on miljon tonni aastas!

Tuumajaam. Keskerakond, Reformierakond ja IRL pooldavad tuumaenergia kasutuselevõttu.

Rohelised, teie programmis tuumaenergiat pole?


Lahtvee: Meie pooldame neljanda põlvkonna reaktori ehitamist, aga saame aru, et niipea see ei juhtu. Räägime siin 30–40 aastast.

Palun põhjendage oma suhtumist tuumaenergiasse!

Tammist: Sotsiaaldemokraadid on äraootaval seisukohal. Meil on liiga vähe infot, et otsustada. Pole teada, millise reaktoriga jaam tööle hakkab, milline saab olema ohutuskultuur, kuidas tuumajäätmeid kavatsetakse matta. Eesti Energia on puurinud ühe augu Suur-Pakrile ja see on ka kõik, mis viimastel aastatel on meil tehtud. Naaberriikidest Soome kavandab uusi reaktoreid, Venemaa valmistab ette tuumajaama Kali­ningradi oblastisse, Leedu plaanib reaktorit ja Poola tahab teha. Selles olukorras on meil väga raske leida arendajat ja investoreid. Mis juhtus Ignalina projektiga?

Lõpp-pakkumist ükski arendaja ei teinudki. Vene elekter solgib turgu. Balti riikides on Vene elekter veerand tarbimisest, Soomes 14 protsenti. Sellises olukorras ei ole oma tuumajaama rajamise projekt realistlik. Loomulikult tuleb liikuda süsinikuvabade tootmisviiside suunas, neist praegu on kõige realistlikum taastuvenergia.

Michal: Reformierakonna veendumus on tuumajaama ehitamine. Sellele peab eelnema asukoha avalik arutelu ja ka tööstuslike tarbijate kaasamine investoritena. Energiajulgeolek on tähtis ja tarbijatele on hind tähtis, need on põhilised kaalutlused, miks pooldame tuumajaama ehitamist.

Lahtvee: Kui keegi väidab, et tuumajaam aitab elektri hinda alla viia, siis see valetab kõikidele näkku.

Kaljuvee: 20–30 aasta pärast võiks Eestis tuumajaam olla, see asendab tootmisvõimsused, mida seni kattis põlevkivi.

Parts: Eesti rahvas vajab kindlat energiat. (Pikk arutlus Leedu Ignalina projekti elujõu teemal. Parts usub, et Eesti valitsus suudab koos Poolaga sellele elu sisse puhuda.) Kui saavutame Eesti rahva toetuse ja poliitilise konsensuse tuumajaama ehitamiseks, on Eesti tuumajaama suurim risk majanduslik konkurentsivõime. Enne Eesti tuumajaama investeerimisotsust on vaja vähemalt kümme aastat ettevalmistusi teha. Ma liiguks edasi nii Ignalina kui ka Eesti tuumajaama rajamise suunas.

Tammist: Mul on kaks repliiki. Tuumajaama rajamisel tuleb arvestada jäätmete matmise kuluga ja see ulatub miljarditesse eurodesse. Uued põlevkivikatlad. Praegune valitsus on lubanud pooleteise miljardi euro suuruse toetusega maksta kinni põlevkivijaama, mille maksumus on üks miljard eurot.

Paneme tarbijale järgmiseks 20 aastaks koorma suurusega kaks ja pool miljardit eurot. Kulutame kateldele, mida saab kasutada paar kuud aastas. Selle 2,5 miljardi eest saaks 1000 MW võimsusega tuumajaama, kui me ei arvesta jäätmete ladestamise kulu.

Selle raha eest saaks 1600 megavatti maismaatuulikuid või 1100 megavatti meretuulikuid või 5000 megavatti gaasiturbiine. Need on reaalsed võimalused, mis turul tööle panna ja millega saab raha teenida.

Parts: See jutt on ebakompetentne ja kahjuks vastutustundetu. Gaasiturbiinid tähendavad otsest sõltuvust toorainest, mida me ei kontrolli. Tuulikud ei taga varustuskindlust, sest tuult ei pruugi puhuda. Ma mõistan põlevkiviplokkide keskkonnakriitikat, aga seda investeeringut on vaja, sest me ei saa lubada aja veeremist. Te tapate ise automaksu, tulumaksu tõstmise ja kinnisvaramaksuga meie majanduse konkurentsivõime ära.

Järgmine riigikogu peab otsustama gaasi põhivõrgu saatuse. Kristen Michal, mida see meile annab, kui eraldame gaasi põhivõrgu?

Michal: See annab võimaluse, et tekiks teisi pakkujaid peale Vene suurmonopoli ja riigieelarve täitja Gazpromi. Tallinnas tuleb 75 protsenti toasoojast gaasist. Nii hinna kui ka julgeoleku mõttes vajame sõltuvuse vähenemist Vene Gazpromist.

Tammist: Gaasi põhivõrk tuleb Eesti Gaasist eraldada. Tuletaks meelde, et kui maagaasi direktiivi arutati, siis nii praegune pea- kui ka majandusminister olid seda meelt, et gaasivõrku ei tuleks lahutada. Kui ma selle vastu sõna võtsin, siis minul ei õnnestunud majandusministeeriumi ega peaministri bürood ümber veenda. Mul on hea meel, et mõlemad erakonnad on õppimisvõimelised. (Parts pomiseb midagi arusaamatut.) Vedeldatud maagaasi on piisavalt saadaval. Kildagaas on üks perspektiivikamaid alternatiive olemasolevatele fossiilsetele kütustele.

Lahtvee: Gaasivõrk tuleb lahutada. Ja kuni fossiilkütustest vabanenud ei ole, tuleks põlevkivigaasi panna torru ja kasutada seda koostootmisjaamades, kus kasutegur ei ole mitte 35 nagu Narvas, vaid 95 protsenti.

Kaljuvee: Gaasivõrk ei ole praegu põhiküsimus, millega valitsus peaks otsekohe tegelema hakkama.

Parts: Püüan kaitsta ametisolevat peaministrit sotside turmtule eest. Kui gaasidirektiivi Euroopas arutati, siis me peaministriga leidsime, et kõige kavalam on jätta võimalused lahti. Loll poliitik värvib end nurka.

Michal: Juhan, täpsusta, kui kaua erand meile kehtib?

Parts: Gaasi põhivõrgu eraldamise erand kehtib täpselt nii kaua, kui tekib alternatiivne gaasiallikas. Julgeolekukaalutlustel oleme gaasi osatähtsust energiabilansis vähendanud. Meil ei ole mõtet välistada ühtegi varianti, sealhulgas ka gaasi.

Põhivõrgu eraldamise otsus võiks sündida siis, kui meil on alternatiiv taskus. Alternatiivlahenduse tõenäosus on fifty-fifty. Eesti valitsus on alustanud ka kõnelusi Soome valitsusega gaasitoru rajamiseks kahe riigi vahel. Me ei taha väikest madinat Gazpromiga, vaid tahame gaasi hinna alanemist.

Michal: Ma oleks Juhanist jõulisem ega takerduks selle taha, kas tekib kohe alternatiivseid pakkujaid. Igal juhul tuleb edasi minna, kas Elering või mõni teine ettevõte.

Parts: Gaasi keskne küsimus on, kas oleme valmis rakendama subsiidiume ehk välistama täielikult turu regulatsiooni. Subsideerida tuleb investeeringut terminali. Valmis tuleb olla selleks, et moonutame gaasiturgu, et vähendada maad mööda liikuva gaasi konkurentsivõimet.

Michal: Balti riigid maksavad praegu maagaasile nii palju peale, et selle raha eest võiks igal aastal ehitada kaks LNG terminali. Mingit subsideerimist pole vaja. Tarbija võidab niikuinii.

Tammist: Eestis on kaks konkureerivat LNG terminali projekti, mis vähendab tunduvalt meie võimalust suur projekt endale saada. Me ei suuda kokku leppida ega panna riiklikku tuge ühe projekti taha, nagu seda on teinud Soome, Läti ja Leedu. See näitab, et meie valitsusel ei ole pikaajalist energiapoliitikat.

Parts: Seda lauset ma ootasin. Ei ole, ei ole, absoluutselt ei ole. Hullumeelsus.

Tammist: Meil ei ole pikaajalist poliitikat, mis vähendaks energeetika keskkonnamõju, annaks tarbijatele mõistliku hinna ja aitaks ära kasutada meie energeetikasektori potentsiaali.

Märksõnad
Tagasi üles