/nginx/o/2009/05/19/181533t1h4b22.jpg)
Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi lektor Jaanika Erne kirjutab riigiteaduste valimisblogis, et Eesti on väga lühikese ajaga liikunud pluralistliku meedia suunas ja kasutusele on võetud maailmas levinud uue meedia vahendid - ka valimiskampaania vahenditena.
Uut tüüpi meediate koht massimeedias
Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama valimiskampaania üheks edu võtmeks peetakse e-kampaaniaid internetikeskkondades Facebook ja Youtube. Nimetatud internetikeskkonnad esindavad uut tüüpi meediaid.
McQuail eristab uut tüüpi meediaid massimeediast esimeste suurema personaalsuse, mitmekesisuse ja interaktiivsuse poolest. Samas ta väidab, et ka uut tüüpi meedia protsessid põhinevad traditsioonilistel massikommunikatsiooni protsessidel, mida peetakse oluliseks nende peaaegu universaalse leviku, populaarsuse ja avaliku iseloomu tõttu.
Meedia võimaldab üldist arutelu, teabe ja arvamuste levitamist, üldise tuntuse saavutamist; meedia on esmane allikas sotsiaalse reaalsuse määraltemisel - seega (väär)teadvuse kujundaja, kollektiivse identiteedi väljendus, ent ka peamine vaba aja veetmise vahend.
Eespool viidatud omaduste tõttu võib meedia oluliselt mõjutada majanduslikke otsuseid, ent on ka oluline valimiskampaania vahend.
Domineeriv meedia vs pluralistlik meedia
Meedia sellise mõju tõttu sõltub temast poliitiline juhtimine ning läbi aegade on meediat püütud ka avalikult kontrollida ja reguleerida ehk allutada.
Selliselt mõjutatud meediat nimetatakse domineerivaks meediaks, mida iseloomustab kriitikaruumi piiramine ja valitseva võimu tugevdamine.
Pluralistlik meedia seevastu tähendab ühtse ja domineeriva eliidi puudumist ning see võib olla tingitud nii ühiskonna korraldusest kui üha raskemini kontrollitavate uute tehnoloogiate ja nende mõjusfääri (rahvusvahelisest) laienemisest kui mõlemast.
Massi kujundamine vs individuaalsuse kujundamine
Rogers nimetab uute tehnoloogiate kolme olulise tunnusena interaktiivsust, individualiseeritud ja demassifitseeritud iseloomu, ja asünkroonsust.
Nii on võimalik väita, et meedia on kogu maailmas liikunud massi kui inimkogumi soovitud suunas kujundamiselt individuaalsuse kujundamisele.
Lisaks iseloomustab uut meediat selle vahetu iseloom – võimalik on valija ja valitava otsesuhtlus ilma tsensuuri vm suunamiseta.
Uus meedia ja rahvusvahelistumine
Massimeedia teel edastatavad rahvusvahelised uudised pärinevad teatud uudisteagentuuridelt, mistõttu on võimalik nende kaudu edastatavat teavet kontrollida ja suunata.
Seda enam, mida enam liigume maailmavalitsuse ja ühtse globaalhalduse poole. Ka hiljutisi Lähis-Ida sündmusi jälgides jäi tugev mulje, et neid vahendab sama vaatenurka esindav grupp.
Seevastu uue meedia, mille ulatus on universaalne, rahvusvahelist mõju ei ole samadel isikutel võimalik sellisel määral kujundada.
Samas võib esitada küsimuse uue meedia poolt edastatava kontrollimata teabe ehk uue meedia sisu usaldusväärsuse kohta.
Et aga uus meedia oma praeguse fragmenteerituse tõttu ei saa muud meediat täielikult asendada, vaid üksnes täiendab seda, võiks usalduse uue meedia vastu jätta kommunikatsiooniprotsessi enda korraldada.
Uus meedia ja Eesti
Tulles küll tugevalt domineeriva meedia ruumist, on ka Eesti väga lühikese ajaga liikunud pluralistliku meedia suunas ja kasutusele on võetud maailmas levinud uue meedia vahendid. Ka valimiskampaania vahenditena.
Eurostati andmetel (STAT/08/169) oli 2008. aastal Eesti majapidamistest võrku ühendatud 58 protsenti, täna on see arv kindlasti suurem. Paljudel inimestel on oma veebisait, blogi, Facebooki ja/või muu interaktiivse suhtluskeskkonna konto.
Ka Eesti valimiskandidaadid kasutavad selliseid meediakanaleid uute võimalustena kodanikega paremaks suhtlemiseks ning uute valijate kaasamiseks.
Tagasilöögid – Ungari meediaseadus ja Wikileaks
Seonduvatest sündmustest enim on viimasel ajal arutelusid tekitanud ehk Ungari meediaseadus ja Wikileaks.
Ungari meediaseaduse kohta tegi Euroopa Parlament 14. veebruaril 2011 ühisettepaneku resolutsiooni võtmiseks, milles Parlament muuhulgas näeb probleemi selles, et: «meediaameti ja meedianõukogu koosseis on poliitiliselt ühtne ning neil on kogu meedia üle ulatuslik ja tsentraliseeritud valitsusepoolne ja poliitiline kontroll; arvestades, et lisaks tekitavad muret küsitavatel ja määratlemata põhjustel kehtestatavad ülemäärased ja äärmuslikud sanktsioonid, võimaluse puudumine sanktsioone automaatselt peatada nendel juhtudel, kui meediaameti kehtestatud sanktsioon kaevatakse kohtus edasi …».
Dokument viitab ka Euroopa Kohtu otsuse liidetud kohtuasjades C-39/05 P ja C-52/05 P lõigetes 45 ja 46 selgitatule, et juurdepääs teabele võimaldab kodanikel otsustamisprotsessis paremini osaleda ning tagab haldusasutuste suurema legitiimsuse, tulemuslikkuse ja vastutuse kodanike ees, ning et see on tingimus, mis võimaldab kodanikel tõhusalt kasutada oma demokraatlikke õigusi.
Dokument märgib ka Eestit, viidates sellele, et meediapluralism ja -vabadus tekitavad ELis ja selle liikmesriikides, eelkõige Itaalias, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhi Vabariigis ja Eestis, jätkuvalt tõsist muret.
Ühe üldise lahendusena kutsub dokument Euroopa Komisjoni enne käesoleva aasta lõppu esitama seadusandlikku algatust meediavabaduse ja -pluralismi ning meedia sõltumatu juhtimise kohta, eesmärgiga parandada puudused meediavaldkonda käsitlevas ELi õiguslikus raamistikus, ja määraks kindlaks vähemalt põhilised miinimumnormid, mida kõik liikmesriigid on kohustatud meediapluralismi ja meedia sõltumatu juhtimise edendamiseks siseriiklikes õigusaktides järgima.
Kas regulatsioon puudutab otseselt ka uut meediat, pole siinkirjutajale teada.
Samas on teada, et ELi aluseks on ELi lepingu artiklis 2 kajastuvad demokraatia ja õigusriigi väärtused ja seega sõnavabaduse ja teabevabaduse tagamine ning edendamine, võttes arvesse EL põhiõiguste harta artiklit 11 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 10, mille oluliseks eeltingimuseks peetakse meediavabadust ja –pluralismi, mille hulka loetakse vabadus väljendada arvamust ning vabadus saada ja levitada teavet ilma avaliku võimu kontrolli, sekkumise või surveta.
Ka Wikileaksi ei peeta siiski sõnavabaduse piiranguid õigustavaks. Siinkirjutajal tekib koguni küsimus, et mil määral võib kogu Wikileaksi probleem jt sarnased probleemid olla kunstlikult konstrueeritud, eesmärgiga kallutada inimeste suhtumist meedia kontrollimise poole.