Tallinna Ülikooli riigiteadlane Tõnis Saarts kirjutab Postimees.ee Riigiteaduste Valimisblogis president Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnet kommenteerides, et see oli poliitikute suhtes varjatult ja pehmelt kriitiline ning üllatas valimisteema puudumine, millest võib järeldada, et sõnavõtt oli mõeldud ka võimaliku lahkumiskõnena.
Presidendi kõne kandis endas sotsiaal-demokraatlikke väärtusi, ent viimast kindlasti mitte majanduspoliitilises võtmes, vaid laiemas ühiskondlikkus dimensioonis. Rõhutati hoolivust, sallivust ja kodanikeühiskonna tähtsust – need on ennekõike just sotsiaaldemokraatide väärtused tänapäeva Euroopas.
Aktiivse kodaniku rolli rõhutamine ja tõdemus, et igaüks saab ise palju kodanikuna ära teha, oli Eesti kontekstis kindlasti oluline, sest meil räägitakse vähe aktiivsest kodanikust olemisest. Pigem ju valitseb Eestis pigem teatav äraootav passiivsus ja aktiivselt oma riigi käekäiku sekkuvat kodanikku näib osa parteisid lausa pidavat ohuks enda võimumonopolile.
Kõnes oli ka varjatud ja väga pehmet kriitikat mõningate erakondade ja poliitikute osas. President manitses, et me ei mõõdaks Eesti arengut vaid abstraktsete numbrite keeles, vaid vaataks ka asja sisulist poolt. Eestis on aga teatavasti üks erakond, mis esitabki iga endasuunalise kriitika peale vaid numbreid ja kellele Eesti hea koht mõnes rahvusvahelises edetabelis on vaata, et üks olulisemaid saavutusi üldse.
Presidendi jutt sallivusest ja avatusest oli ka kerge ninanips neile poliitikutele, kes on püüdnud kultiveerida arusaama, et Eesti on vaenlase piiramisrõngas olev kindlus, kus me peamine ülesanne on rahvuslikku immuunsussüsteemi arendamine ja nn. mitte-eestilike välis- ja sisemõjude tõrjumine.
Mõneti üllatav, et riigipea ei puudutanud üleüldse lähenevate valimiste temaatikat. Ilmselt oli kõne mõeldud pigem n.ö. lahkumiskõnena, kuna Ilves peab arvestama ka võimalusena, et see võib tal olla viimane aastapäevakõne presidendina.