/nginx/o/2017/04/12/6543799t1h401b.jpg)
Järgnev Ilmar Raagi postitus ilmus esimest korda mullu 4. novembril tema Facebooki-päevikus «Raag ja Oksad». Seoses suure lugejahuviga, mis tekkis seoses eile Postimehes ilmunud uudisega Liibüa orjaturgudel lõpetavatest aafrika migrantidest, avaldame siinkohal autori nõusolekul ka Raagi samateemalise kirjelduse.
Järgnevas loos on nimed muudetud. Muu on aga tõene.
Alustame tagantpoolt. Gao vanglas elavad kõik vangid koos kolmes või neljas suures saalis. Seal on džihadistide okupatsiooni ajal jäsemeid raiunud islamiste, kamaluga teeröövleid, muidu pätte ja lõpuks Akume. Noormeest Nigeeriast, kellega palju ei räägitud, sest ta ei osanud kohalikke Põhja-Mali keeli. Ei songhai, ei tamasheki, ei bambara ega ka mitte ametlikku prantsuse keelt. Nigeeria on kaugel, seal on teised hõimud ja ametlik keel on inglise keel. Kui Akume oli niimoodi juba nädala vanglas ära külitanud, tuli tema juurde üks araablane jihadistide nurgast. «Palju sa said?» küsis ta inglise keeles. «Ma ei tea,» püüdis Akume vastata vana vanglahundi ükskõiksusega. Araablane muigas ja noogutas oma eemalistuvatele kamraadidele tähenduslikult :«Sa said viis aastat, my friend.»
«Mille eest?»
Õnnetu kohtualune ei saanud kogu jutust ühtegi sõna aru, aga vanglat ta juba tundis. Vähemalt sai seal regulaarselt veidi süüa. Kõik oli rahulik kuni hetkeni, mil üks araablane džihadistide poole pealt tuli ta juurde ja küsis inglise keeles: «Palju sa said?»
Aasta varem sai Gaos töötav humanitaartöötaja Bilal teada, et kohalikud politseinikud ei luba tal enam tulla neile platsidele, kust veoautod liikusid edasi põhja poole. Bilal käis nimelt kui kuutõbine usukuulutaja ühe reisija juurest teise juurde ja püüdis neid keelitada sõidust loobuma. Migrandid ehk oleksid teda kuulda võtnud, aga Gao linna jaoks kujutasid migrandid lüpsilehma. Gao linn vajab transiidimigrante, eriti pärast seda, kui Lääne turistid enam ei tule kuulsaid keskaegseid keskaegseid mošeesid imetlema. Gao ja Timbuktu regioonis jäi väidetavalt kuni 17 000 turismisektoriga seotud inimest töötuks niipea, kui uudised Mali kodusõjast jõudsid laia maailma. Aga see juhtus juba nelja aasta eest. Täna tegelevad samad inimesed teistsuguse reisikorraldusega ja pakuvad läbi Sahara liikuvatele migrantidele nii toitlustus-, majutus-, transpordi- kui ka teejuhi teenuseid. Kasumimarginaal on väiksem kui valgete lääne turistidega, aga mida teha? Kuidagi on ju vaja raha teenida. Ja nüüd tuleb nende äri keskele see õnnetu lihtsameelne Bilal, kes on pealegi välismaalane kusagilt Guineast ega mõista kohalikust viletsusest midagi. Mis õigusega ta hirmutab nende kliente? Kord püüdsid autojuhid talle peksa anda, aga järgmine kord soovitasid juba politseinikud tal platsile mitte ilmuda, muidu pannakse ta lihtsalt kinni.
Ometi kohtas Bilal just seal Akumet esimest korda. Ta tegi seda väga teadlikult, sest ta oli Akumest juba kuulnud politseinike käest. Nimelt oli Akume vahepeal vangis istunud tüüpilise migrantidele rakendatava «öise hulkurluse» paragrahvi alusel. Selline seadusepulk oli Malisse jäänud sõjaaja komandanditunnist. Kõik välismaalased, kellel ei ole dokumente ja elukohta Gaos, arreteeriti, kui neid tabati öösel linna peal jalutamas. Okupatsiooni ajal olid ju enamik sissesõitnud džihadistidest samuti välismaalased. Akumele määrati kolm kuud vangistust, mille ta vaguralt ära istus, ilma et oleks päriselt aru saanud, mille eest. Samas oli ta piisavalt nutikas, et mõista oma olukorra haprust ilma dokumentide ja sõpradeta. Seepärast püüdis ta nüüd nii kiiresti kui võimalik Gaost minema saada. Ainult jumal teab, kuidas ta selleks endale raha hankis. Kui ta aga endale veoautode platsi peal küüti kauples, astus ta juurde Bilal.
«Ma saan Sind aidata. Mul on raha, et Sa saaksid tagasi koju Nigeeriasse sõita.» Akume jäi isegi korra mõtlema. Võib-olla seepärast, et vahelduseks oli hea kellegagi koduselt inglise keelt rääkida. Ometi oli ta vastus väga selge. «Vaata, ma sündisid vaesena, aga ma suren rikkana,» seletas Akume veidrikust humanitaartöötajale. «Koju jäädes ei ole mul mingisugust lootust. Lisaks ei saa ma oma isale ja vendadele tunnistada, et ma kukkusin läbi.»
«Aga kas sa tead, kui palju inimesi Saharas sureb? Eurooplased räägivad ainult neist, kes Vahemeres upuvad, aga keegi ei tea nende arvu, kes on kõrbesse jäänud. Mis siis saab, kui Sa vahepeal džihadistide kätte satud?»
«Kui nad maksavad, siis ma võin ka nende heaks tööd teha.»
Bilal raputas pead. Vaikis. «Ma loodan, et jumal on olemas,» ütles ta lõpuks.
Jumal tahtis, et paar kuud hiljem oli Akume räbalates ja näljasena Gaos tagasi. Alžeeria armee oli Ifogassi mägedes teisel pool piiri vastas ja saatis kogu seltskonna tagasi. Alžeeria armee ei kontrollinud piiri sugugi migrantide pärast. Teisel pool piiri Mali põhjaosas käis endiselt kodusõda, mägedest läbi liikus relva- ja narkoäri ja nendele lisaks veel džihadistlik Ansar Dine. Kuhu Sa tibukene tükid siin? Eriti kui Sul midagi maksta ei ole. Lõpuks sai Akumele saatuslikuks halb keeleoskus. Keegi ei tahtnud teda. Täielik õnn, et ta juhuslikult kohtas üht Punase Risti autot just siis, kui ta oli peksa saanud pärast saiavargust. Akume jõud oli päris otsas.
Tagasi Gaosse jõudnud majutati ta Bilali humanitaarorganisatsiooni hoovi ühele madratsile. Teisel ööl kui ritsikad üle madratsi hakkasid hüppama, läks Akume linna peale jalutama. Hoolimata kodusõjast, käis linna öises jaheduses vilgas elu. Jõe kaldal müüdi mingit narkotsi või siis valuvaigistit tramadooli, mis õige annuse korral samuti pildi tasku pani. Seda viimast oli Akume Punase risti tagant varastanud ja nüüd lootis ta selle müügiga väheke raha teha. Akume aga ei arvestanud sellega, et Gao noored olid välismaalaste suhtes väga tundlikud. Okupatsiooni ajal olid ju enamik sisse sõitnud džihadistidest olnud samuti välismaalased. Nii lõpetas Akume selle öö jällegi politsei arestikambris.
Järgmisel päeval toimus kohtuistung. Akumele ei paistnud sugugi imelik, et teisel pool lauda istus ainult üks mees. Vaid kohale tulnud Bilal mõistis, et regiooni kohtunik oli parajasti Bamakos komandeeringus ja seetõttu täitis prokurör ühtlasi ka kohtuniku rolli. Advokaate Gaos ei olnud. Kord oli Bilal püüdnud neid sinna kutsuda, aga pealinna advokaadid Bamakost vastasid, et riskipiirkonda sõidu eest tahaksid nad veel enne honorari arvutamist saada 500 eurot. Ehk umbes poolt keskmise inimese aasta sissetulekust. Riiklik kaitsja? No kuulge. 50 kilomeetrit linnast põhja poole ei ole enam isegi politseinikke sel territooriumil, mis laiub sadades kilomeetrites. Gao peab õnnelik olema, et neil on avaliku korra tagamiseks vähemal üks lõunast saadetud prokurör. Akume kuulas tuima näoga, kuidas tema vastas istuv mees luges tähtsa näoga mingi teksti tema ees olevalt lehelt ja siis juhatasid politseinikud ta ruumist välja. Ka Bilali nägu oli kivist sel hetkel. Prokurör oli öelnud, et tegemist oli taas öise hulkurluse paragrahviga, mida raskendas selle korduv iseloom. Bilal ei olnud advokaat ja ta ei teadnud mida teha. Seepärast ei öelnud ta ka Akumele midagi. Õnnetu kohtualune ei saanud kogu jutust ühtegi sõna aru, aga vanglat ta juba tundis. Vähemalt sai seal regulaarselt veidi süüa. Kõik oli rahulik kuni hetkeni, mil üks araablane džihadistide poole pealt tuli ta juurde ja küsis inglise keeles: «Palju sa said?»
Samal ajal seletas Bamakos üks humanitaartöötaja Guinea saadikule, et nende andmetel on läbi Mali põhja poole minevate migrantide seas kõige rohkem just guinealasi. Enamik neist ei jõua isegi mitte Vahemere rannikule. Kuid nende seas, kes tagasi pöörduvad, on palju noori, kes on vastu võtnud abi terroriorganisatsioonidelt. Tänu migratsiooni unelmatele tuleb järgmine džihaadi pommiplahvatus juba Guineas. Nigeeria saadikut selle jutuga enam ei hirmuta. Boko Haram on niigi juba püsiv reaalsus.
Millest võisid Akume ja too araablane nüüd edasi rääkida? Igal juhul, kui Bilal läks teda vanglasse nädal hiljem vaatama ja ütles, et tal ei ole häid uudiseid, puhkes Akume nutma. Pärast seda Bilal enam vanglasse ei läinud, sest teistsuguseid uudiseid tal ei ole.
