Oota sa, Juurikas, järgmine kord, kui Sulle määratud raamatud eksikombel minu kätte satuvad, söön neid lugedes otse pannilt kotlette ja pühin näppe lehekülgedesse.
Raamat sinna laadi kisub küll. Jõhkralt toimetajapliiatsiga kallale minna, jääks ehk pool, võibolla vaid kolmandik järele, kui maha tõmmata kõik, kus ei räägita Vladimir Võssotskist, vaid David Karapetjani elulistest, poliitilistest, loomingulistest vaevustest.
Natuke sinna keerdu, et pakend ei vasta päriselt sisule. Ostetakse tõenäoliselt pealkirja ja kaanepildi pärast, aga võib kahtlustada, otsustaval 20. leheküljel hakkavad tulisemad Võssotski-lembid edasi lehitsema. No tore, seltsimees, oled armeenlane, parteibosside laps, isa represseeriti, koolikott oli raske, aga tahaks ikka Volohhast midagi uut teada.
Kuigi iga inimene võiks mälestusi kirjutada või vähemalt päevikut pidada, aga vormist võiks kinni hoida. Jajah, kes räägib, eks.
Võssotski, lihas ja luus, ilmub raamatusse alles 69. leheküljel. Looks enam-vähem läheb sajanda paiku. Kuigi tüütult viskab sisse kodanik Karapetjani vajadus pidevalt hiilata vene luule tundmisega, küll Baratõnski, küll Mandelštam tsiteeritud, tsiteeritud, jälle tsiteeritud.
Mingid täiesti tundmatud armeenia poetessid oma avaldamis- ja tõlkimismuredega. Huvitav, armeenia literatuur on siin maal pea tõlkimata ja tundmata. Kalle Käsper ja Gohar Markosjan-Käsper on ainukesed, kes seda maad siinkandis ülepea raamatutesse valanud. Suisa imelik, tea, kas Armeenial on mingi vale ja ebademokraatlik välispoliitiline suundumus või.
Võssotski ilmub – ja kukub kohe jooma. Ikka hirmsasti, kildudeks, klaasiks, istmikku joobnuks, kui russisme kasutada.
/nginx/o/2017/12/07/7386469t1hc4ea.jpg)