Üksküla pani teatritudengid suhtlema väljamõeldud keeltes

Aarne Üksküla. Foto: ANDRUS EESMAA/JT/SCANPIX

Postimees avaldab katke Rait Avestiku koostatud ja detsembri alguses ilmuvast Aarne Üksküla monograafiast. 

Jaak Johanson: Olin enne lavakooli päris palju juba igasugust teatrit näinud ja mul oli mingi ettekujutus olemas, milline teater olla võiks. Kui «Virginia Woolf» välja tuli ja see esimest korda Tallinnas oli, siis me läksime koos emaga seda vaatama Salme kultuurikeskusse. Ja see oli ikka kõva latakas, mille ma sealt sain. Kuna me tundsime Linda Rummot, siis ema arvas, et võiksime minna lava taha ja teda tänada. Ma olin juba suur poiss küll, aga mina sinna lava taha minna ei tahtnud, kuna see laeng oli nii võimas — ma lihtsalt ei saanud neid maailmu kokku panna või kokku lasta. See oli heas mõttes hirmuäratav teater.

Kord samadel aastatel oli kirjastuse Valgus kohvikus teatrisõprade kohtumisõhtu ja külla oli kutsutud Aarne Üksküla ja Linda Rummo. Seal siis küsiti igasuguseid küsimusi ja räägiti teatrist ja «Virginia Woolfist». Ja siis äkki keegi teatrihuviline proua palus, et kas nad võiksid meile midagi mängida. Üksküla ja Rummo alguses ei reageerinud sellele kuidagi ja lasid huvilistel veel küsimusi esitada. Siis aga, olles ilmselt mingis vastavas tujus, vahetasid hetkeks omavahel pilke ja tõmbasid ühe stseeni «Virgina Woolfist» hooga käima. Vaat see oli tornaado! Seal ei olnud valgust, mitte midagi seal ei olnud, isegi näha oli halvasti. Ja just see, et nad ilma sissejuhatuseta, hoiatamata, alustasid jõulise stseeniga, surus publiku seal all keldrikohvikus nii-öelda vastu seina. Kokku nad midagi ei leppinud, mis stseeni teha, alustasid täielikult paugust. See oli kogemus, kuis teater võib prahvatada ükskõik kus, ilma igasuguse välise toeta. Peale seda istusid kõik suu ammuli ja mingeid küsimusi enam ei tulnud.

Andrus Vaarik: Ma olin enne sisseastumist lavakasse juba vähemalt viis korda «Virginia Woolfi» näinud. Albeest ei teadnud ma siis midagi, aga see pealkiri oli nii pentsik. «Virginia Woolf» oli latakas, jah. See pidi neile endile ka kõvasti mõjuma. Aga esmalt tähendas minu jaoks see latakas seda, et ma panin Linda Rummo tegelase Martha järgi oma tütrele nime. Sest see kõik mulle ikka nii mõjus. Ma olin ka enne Draamateatris Šapiro «Kolme õde» vähemalt kümme korda vaadanud. Šapiro esindas minu jaoks äärmist psühholoogilist minimalismi, mis teatrilaadina oli nii köitev ja nii salapärane. See andis sulle saalis nii palju tööd, nii vaimset kui ka emotsionaalset. See tundus ikka nagu kõrgem pilotaaž, et sellist teatrit tahakski teha. Nüüd vaatan seda «Kolme õde» videos ja peale Viidingu ja Järveti ei kõlbaks enam kedagi sellisel moel lavale panna. See on ikka väga uhke, kuidas teater muutub ajas. Aga siis, sel ajal, oli see ikka väga võimas. Ja «Virginia Woolfi» puhul oli juba olustik eksootiline — Ameerika lääneranniku intellektuaalid.

Jaak Johanson: Sellest sain ma ka aru, et enamikust asjadest ma aru ei saa. Aga see oli nagu mingi Vana-Kreeka draama, see oli müütiline, et nendest jumalate asjaajamistest aru ei saagi. Et seal mängivad mingid muud jõud …

Andrus Vaarik: See on müstiline näidend, jah. Ma mängin täna Linnateatri «Virginia Woolfis» (lavastaja Mladen Kiselov, 2010 – koost.) George'i 242. korda ja ma ka ei saa veel aru, mul on seal hämaralad. Aga ma olen tähele pannud, et kui ma ära väsisin, eriti siis, kui lavastus veel noor oli, siis hüppas Aarne mulle alati appi. Sest see nende kunagine «Virgina Woolf» on mul täiesti peas. Siis saan toetuda sellele, kuidas Aarne tegi. Ma kuulen peas, kuidas Aarne rääkis ja ma võtan automaatselt tema intonatsiooni üle. Ja kindlasti olid paljud Aarne kohanemised ka ainuõiged. Siis aga kogun ennast natuke ja lähen nii-öelda enda George'iga edasi.

Laine Mägi: Ma ei saa öelda, et ma oleksin enne lavakat Aarnest midagi väga teadnud või et mul oleks aukartus olnud. Mina nägin «Virginiat» juba lavaka ajal. Aga sisseastumisest mäletan eksamikomisjoni lauda ja keegi rääkis mulle, kes seal kõik istuvad. Et seal keskel valges on Aarne Üksküla. Tema kõrval oli prillidega Merle Karusoo, siis tulid seal Ivika Sillar, Reet Neimar, Ago Roo, Helmi Tohvelman, Lisl Lindau.

Jaak Johanson: Mäletan seda, et Üksküla justkui ei teinud tundides midagi. Ma ju mingis mõttes ikka teadsin ka, mis seal koolis toimuma hakkab ning seepärast arvasin, et ega ma niikuinii sisse ei saa. Mul on väga selgelt meeles tema esimene sõnavõtt — oli see siis esimeses tunnis või oli avaaktus Suvorovi tänaval — ja see, et ta oli lavakasse õpetama tulles kõhklev, ent mõjus ometi ausalt ja kindlameelselt. Minu arust ütles ta oma avakõnes, et tema õpetada ei oska, et seda õpetada ei saagi. Küll aga saab õppida. Eks seda on ikka ja aina öeldud. Aga mulle on see meelde jäänud tundega, et ta seda päriselt tunnistas, et ta kõhklused olid nii suured.

Laine Mägi: Tundides ütles ta, et ei taha ette näidata, ta rohkem seletab. Ta nii minimaalselt näitas ja seletas, ja see nii hämmastas mind, kuidas teha sekundiga terve olemus õigeks.

Andrus Vaarik: Aarnele meeldisid igasugused kummalised asjad. Talle meeldis see, kui ei mängitud otse. Talle meeldisid saladused. Talle meeldis ka see, kui ta pidi ise mõistatama, mis asju seal laval aetakse. Ja tema valik, kuidas ta inimesi vastu võttis — talle meeldisid sellised tüübid nagu Andres Laasik ja Pille Kitsing (kooli kumbki ei lõpetanud, Andres Laasik oli hiljem teatrikriitik – koost.), sest nende puhul oli nagu selge, et neil ei ole tulevikku näitlejana. Keegi vastuvõtukomisjonist ei tahtnud neid vastu võtta, aga Üksküla tahtis kangesti. Jaak, sa olid teistsugune ja Aarnele sa sellepärast väga meeldisid. Kui nüüd lihtsalt öelda ja parafraseerides Linnar Priimäge, siis mis see õpetamine muud on, kui maailma enda sarnaseks muutmine. Ja seda oskas Aarne küll väga hästi. Ja tasus muutuda tema sarnaseks. Sest ta oli ikka täiesti tipptase.

Jaak Johanson: Üksküla oli ju üldse nõrgemate eest seisja. Ta oli ilmselt ise ka seda tüüpi kasvamisega. Aga seejuures metsiku andega. Anne kui selline on aga täiesti kasvatamatu asi.

Laine Mägi: Nõrgemat oskas ta märgata ja ta oli alati valmis toeks olema. Ta ei töötanud kellegi vastu, aga ta oli paljude poolt, oli paljudele tugi. Ta ütles, et ta ei õpeta meid, vaid soovitab meile. Aga kas te mäletate, kuidas Aarne pani esimeses tunnis meiega paika teietamise-suhted? Mul on see meeles ja me Anu Lambiga kasutame seda oma praeguste tudengitega edasi. Aarne rääkis meile respektist selle elukutse vastu, mida me seal omandasime. Ja kuna see respekt on nii suur, siis me oleme kooli ajal teie peal. Ja kui me selle kooli lõpetame, joome šampust ja läheme sina peale. Asi pole selles, et distantseeruda, vaid see on respekt oma elukutse vastu. Aga mina ei saanud temaga ka peale kooli sina peale minna.

Andrus Vaarik: Mina ka ei saanud sina peale minna ja ta oli selle pärast üsna vihane. Jõime küll viina ja käisime teineteisel külas, aga mina ei saanud ikka talle «sina» öelda. Ükskord ma siiski sain. Aastaid oli koolist möödas ja Kuku klubis ma tundsin, et nüüd saan «sina» öelda. Küsisin, et «Aarne, võib, ma ütlen Teile «sina»?» Aga ta ei pannud tähelegi seda, ta oli vist juba sellest loobunud.

Laine Mägi: Üksküla andis meile sellise ülesande, et me hakkasime ära arvama inimeste ameteid. Pidime jälgima tüüpe tänaval ja arvama, mis amet neil on. Ja siis pidime selle inimese käest küsima, mis amet tal tegelikult on. Ja mingi aja peale hakkas mul see asi päris täppi minema. Proovisime vähemalt valdkonna ära arvata, milles ta tegutseb.

Andrus Vaarik: Aarne õpetas, et ärgu me laval näpuga näidaku. Et näidaku kuidagi teistmoodi, mitte nii otse. Talle ei meeldinud sellised lihtsad lahendused.

Jaak Johanson: Tundides ei vihjanud ta ju otseselt mingile meetodile ja tal ei olnudki seda. Mingis olekus meeldis talle väga hakata mängima suhtlemist väljamõeldud keeltes. Ta üritas mindki selle mänguga korduvalt lahtisemaks julgustada, aga ega ma vist ei saanud siis.

Laine Mägi: Selle väljamõeldud keeltes rääkimisega sai ületada oma suhtlemishirme. Aga keeruline oli see, et sa pidid selles keeles ka teisega dialoogi pidama hakkama. Ja teised pidid sellest aru saama, mida sa räägid. Ta sai meid kuidagi nii kaugele, et väljamõeldud keeles suhtlemisel olime väga loomulikud. Ja kohe, kui hakkasime rääkima oma keeles, päris tekstiga, muutusime jälle teatraalseteks. Seda tegi ta rohkem mingitel pidudel, tunnis me seda harjutust väga ei teinud. Aga ta soovitas meil sellega tegeleda, harjutada väljamõeldud keeles suhtlemist.

Jaak Johanson: Meie sisseastumise ajaks oli Panso juba umbes pool aastat surnud olnud ja see lavaka pasun oli üsna lömmis. See tuli meile minu arvates tohutult kasuks. Ei olnud me nii uhked ja äravalitud. Panso ajal oli kool ikka Panso kool. Aga kui Panso oli juba läinud, siis kool avanes paratamatult teisiti. Mitte et ta varemgi kuidagi suletud oleks olnud. Ma ei tea, kas see oli Üksküla idee või teene, aga meiega töötas hulk väga erinevaid, tugevaid teatritegijaid ja lavastajaid.

Laine Mägi: Üks oli Merle Karusoo, kes lavastas 9. lennuga «Makarenko koloonia» (1979) ja kus ka meie kõik kaasa tegime. Mina mängisin ühte juudi poissi, Sinenkit. Mul oli üks pisikene monoloog, tekstina umbes pool lehekülge. Seal oli üks koht, kui pidin minema Makarenko ehk siis Üksküla juurde. Pidin minema talle hästi lähedale ja selle monoloogi maha vuristama. Seda pähe õppida ei olnud mingi küsimus. Aga kui hakkasid juba läbimängud ja kui ma ta ees seisin, siis vaatasin küll ühele poole ja teisele poole, alla ja üles, aga silma ma ei suutnud vaadata. Ma olin nagu täiesti halvatud, kuigi lavaproovid olid juba Salme kultuurikeskuses ja kostüümid olid juba seljas. Kuidagi möödaminnes ja väga rahulikult Aarne tuli ja ütles, et ma võin talle silma vaadata. Ja järgmistel kordadel püüdsin ma kogu aeg järjest kõrgemale vaadata, kuni ükskord sain päriselt talle oma monoloogi rääkides silma vaadata. Mul oli kõik ju välja mõeldud, kunas ma pean üles vaatama, kunas alla. Aga niipea, kui olin talle silma vaadanud, ei olnud enam mingit küsimust see talle silma vaadates ära rääkida. Mul tekkis endal küsimus, et miks ma pidin ennast nii kaua alla suruma. Kui lihtne see tegelikult oli, kui sa räägid selle talle silma, mitte kuhugi nina või kõrva otsa. Et miks ma ei lasknud ennast tal nii kaua aega aidata …

Me olime lavastuses Arvo Kukumäega paar, hakkasime nagu vendadeks. Meil olid omad lood kõik välja mõeldud, kust me pärit oleme jne. Me pidime laval tundide viisi naride all lamama ja saime jälgida, kuidas proove tehakse. Ja siis me seal koos arutasime, et ei tea, mida Aarne seal proovide ajal kogu aeg kirjutab? Makarenkol oli seal oma laud ja tema istus seal laua taga. Me teadsime, et Aarne tegeleb numbritega ja keegi ütles, et äkki ta teeb seal matemaatikaülesandeid. Ja ükskord proovide vaheajal käisime salaja vaatamas ja avastasime, et laual olidki mingid võrrandid ja graafikud. Aarne on öelnud, et laval tuleb mõtelda ja on ükskõik, millele te mõtlete. Peaasi, et mõtlete ja siis on seda huvitav vaadata.

Jaak Johanson: Alguses proovides oli see tekstivärk tal täiesti neutraalne, pobises justkui omaette. Ta kaardistas siis kõik nagu järk-järgult ära. Ja kuidas ta siis stseen-stseenilt mängima hakkas — seda oli hästi huvitav jälgida.

Andrus Vaarik: See oli ka Ants Eskolale äärmiselt omane, et ta ei andnud proovides enne lavale minekut mitte midagi välja. Õppis misanstseenid ära ja partner ei teadnud enne kontrolletendust absoluutselt, mis sealt laval tulema hakkab. Töötas omaette. Ka Üksküla proovis proovib. Sellest, mis laval saama hakkab, ei saa proovis veel keegi aimu. Mul on meie diplomilavastusest «Antigone» (Ugala 1982, lavastaja Lembit Peterson – koost.) eredalt meeles see, kuidas Aarne Kreonina pidi Antigonet ehk siis Anu Lampi kätest väänama ja rebima. Anu oli selle peale täiesti jahmunud, sest kogu vägivald jäi Anu peale. Aarne teda peaaegu ei puudutanudki ja Anu pidi ise kõik selle ära mängima. See oli Anule jahmatav ja seda tuli kohe eraldi harjutada. Anu pidi ise siis väänlema ja Aarne käsi tuli lihtsalt kaasa. Samas ma mäletan, kuidas Aarne Linda Rummot «Virginia Woolfis» peksis — see oli ebausutav. Albeel on tekstis sees, et George peksab Marthat lahtise käega näkku. Minu meelest on siin vastuolu, sest seesmiselt oli Aarne ikka nii usutav ja niivõrd aus, ehe ja kohal … Kuskilt siit läheb nagu piir. Selle füüsilise vägivalla juurest läks tal piir, ta polnud nõus seda enam päriselt tegema, vaid siis tegi ta näitemängu. Selle peksmise juures ei olnud Aarne usutav, sest ta ei tahtnud seda teha, igasugune vägivald on talle loomusevastane.

Laine Mägi: Aga ega laval polegi päris elu, selles mõttes on Aarne ikka väga proff. See on ju vana reegel, et kui lüüakse, siis see, keda lüüakse, peab selle ära mängima. See, et Aarne füüsiliseks ei läinud, on eetika küsimus, kasvatuse küsimus. Aga mina mäletan, et just nii, nagu ta Anuga mängis, on väga õige. Üksküla ütles, et kui te sisenete majja, ükskõik kuhu, siis tuleb inimestele «tere» öelda. Ta muidugi ei öelnud, et seda tuleb teha, aga ta serveeris kuidagi nii, et öelge «tere». Ja kõik ongi kohe lahti. Kui me Pärnu teatrisse läksime oma diplomilavastust «Draakonit» (1981, lavastaja Ingo Normet – koost.) tegema, siis nad seal ju rääkisid, et issand, missugused noored need on — kõik ütlevad kogu aeg «tere».

Andrus Vaarik: Meie, 10. lend, olime teada kui sellise madala enesehinnanguga paarisarvuline lend. Ja ükskord, kui olime kooli juba lõpetanud, siis Karusoo küsis, et kas meie alandlikkus on mingi uus ülbus või. Et me olime kogu aeg sellise madala enesehinnanguga ja kõigega nõus. See paaritu ja paaris lennu jutt oli juba vanast ajast. See lihtsalt on kuidagi nii läinud, et paaritu arvuga lendudest on kujunenud tugevad lennud, teatripildis silmatorkavad lennud. Aga see on kõigest legend. Ja Reet Neimar ütles, et 10. lend on selle nii-öelda seaduspärasuse ümber lükanud.