/nginx/o/2013/10/01/2420442t1he414.jpg)
Lapsepõlvemälestused on väga raske žanr, sest lugejal puuduvad samastumisvõimalused kangelasega. Kui hakkad seal midagi välja mõtlema, siis jagab lugeja ära, et see on ju vale ja päriselus käis asi teisiti. Lasteraamat täiskasvanu tagasivaatelt ei paku ka suuri tundeid, sest lapse tunded on provisoorsed: ta katsetab kõike siit ja sealt, kõik on talle väga uus ja paljude asjade juures ta lihtsalt ehmatab. Keegi ei saa võõrast lapsepõlvest leida omaenda kogemusi.
Kui Mihhail Lotman ühes oma loengus kunagi ammu-ammu rääkis normaalsetest raamatutest, kus on suured tunded ja reljeefsed kangelased, siis ta kõneles, kui suur on tegelasega samastumise tung. Nii võib lugeja persona dramatica'ga küll samastuda, kuid ta näeb alati oma ainukordsust: «Vaadake neid tegelasi: tema on selline, too jälle taoline... Aga kes siis mina olen? Mina, teate, olen selline huvitav, segu väga paljudest komponentidest.» (Loetleb neid.) Võõrad objektid on lihtsad, oma aga kirju ja omapärane.
Enn Nõu poistelugudes on alguses kõik nagu peab. Poisslaps sirgub, hakkab oma õigust häälekalt taga nõudma. Ema ja isa ostavad talle asju, ta võrdleb neid asju teiste omadega. Ta võitleb suuremate poistega oma koha eest liivakastis. Nende peres on viis last ja murranguline 1940. aasta jõuab kätte. Vanematel ei ole talle aega seletada, mis toimub, ja polegi mõtet poisikest enneaegu maailma hirmsate probleemidega piinata.
Poiss hakkab omapäi tutvuma kirjandusega, aga see on naljakas: «Henn loeb hiljem ajakirjast Mudilane, et suur Stalin (kes tegelikult on lühike) lubab väikestel lastel tankiga sõita.» Kahjuks ei ole seda ajakirja meie päevini säilinud. Otsing «mudilane» raamatukogu-kataloogis Ester näitab vaid Kätlin Vainola raamatut «Mudilane Mummu ja tema perekond» (2009).
Kätte jõuab peategelase tõsine proovihetk: 11-aastase poisi teekond läbi Hangö Rootsi kaubalaeval Juhan. Siin on ainult naised, lapsed ja vanakesed, mere kõikumise vastu väga halvasti ette valmistatud organismid. Kusagil üleval, laevalael trambivad vanad merekarud, sulgevad trümmiluugi, et laine sisse ei pritsiks. Justkui hoolitsevad.
Ohvrid suletud ruumis oksendavad siia-sinna, tihti jõudmata isegi oksetünnini. Just poisike teeb kõige julgema ja meeleheitlikuma katse pääseda üles, ta on ainus, kes rabeleb tähtede poole. Inimkonna hulgas on alati püüeldud ületamatuste suunas, kuid kangelast tõmbavad tagasi mugandujad, kes ise istuvad looteasendis ja kõõksuvad.
Põgenikelaagris Rootsis läheb kodune Eesti elu mõnda aega edasi. Õigemini, iseseisva Eesti mängimine eksiilis, kohalik ühiskond sellest aru ei saa. Ainus lohutus eestlastele on, et Rootsi võimud tahavad nende Fageruddi põgenikelaagrit kasutada sõja äsja kaotanud Saksamaa saatkonna majutamiseks – on seega tegelasi, keda kiirustatakse taga tunduvalt karmimalt kui neid, sõja jalgu jäänud isikuid. Nii karistatakse ülbeid «aarialasi». Selgub, et «Aaria» mehi tuleb konvoeerida, tagasihoidlikud ja edasipüüdlikud eestlased vastutavad aga endi eest ise.
Oleks parem, kui autor ütlekski enda kohta «mina» ega maskeeriks end Henn Naiuks. Autori poisikesepõlve luuremängudes leiab koha ka pättide kinninabimine, s.o asi, mis väga 13–14-aastaste meeli köidab. See oli nende aastate seaduspära nii Rootsi kui Eesti ühiskonnas, kui arvestame kriminaaljuttude laviini, mis Eesti lehtedes 1939–40 ilmusid.
Enn Nõu on pannud kirja oma lapsepõlve loo ja tõestanud oma teose finaaliks veenvalt, et 15-aastane on veel päris laps. Ta peab alles astuma raskete probleemide rajale.
***
Enn Nõu
«Poisteraamat. Poistelood ja lapsepõlve seiklused»
Eesti Keele Sihtasutus 2016
259 lk lk