Täna, 6. detsembril avati UNESCO peakorteris Eesti esimene näitus, „Kaetud peaga naised“, mille on koostanud Andreas Kalkun ja kujundanud Agnes Ratas. Näituse, mis annab ülevaate Seto naiste peakatetega seotud uskumustest ja kommetest, avasid Eesti suursaadik UNESCO juures Ingrid Amer ja äsja UNESCO peadirektoriks valitud Audrey Azoulay.
Näituse avakõnes märkis suursaadik Ingrid Amer, et kuigi seto kultuurist on kõige laiemat tuntust kogunud inimkonna vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluv seto mitmehäälne laulutraditsioon leelo, siis seto kultuur on palju rikkam. „Seto naiste ilusad ja väärikad riided, mida täna kantakse vaid pidupäevadel, on olnud ühelt poolt imetluse objektiks, aga samal ajal andnud ka kogukonnaliikmetele teavet kandjate kohta,“ ütles Amer. „Seda vähemtuntud tahku seto kultuurist näitus tutvustabki,“ lisas ta.
Näituse kuraator Andreas Kalkun tänas seto kogukonna esindajana UNESCOt senise toetuse eest seto kultuuri väärtustamisel. "Mul on väga hea meel, et möödunud suvel Seto talumuuseumis Värskas väljas olnud näitus on täna Pariisi kesklinnas UNESCOs nähtav sisuliselt kogu maailmale," lausus Kalkun.
2016. aasta suvel toimus Värskas Seto talumuuseumis näitus „Kaetud peaga naised“, mis sai küllaltki palju tähelepanu ning tekitas ka näitusekülastajate hulgas poleemikat. Näituse eesmärgiks oli suunata pilk seto traditsioonilistele naiste peakatetele ning nendega kaasas käivatele uskumustele ja rituaalidele. Näitusel olid eksponeeritud ka moslemi taustaga noorte kunstnike teosed.Näitusel UNESCOs eksponeeriti aga vaid seto naiste peakatteid. Lisaks ilmestasid näitust kaks seto rahvarõivais mannekeeni.
„Seto naiste rõivad on näidanud, kas tüdruk on juba meheleminekueas, kas naine on äsja abiellunud, eakas pereema või vanatüdruk. Seto naiste eri peakatetel on olnud rituaalne ülesanne tõmmata piire erinevate seisuste ja earühmade vahele.“
„ Silmatorkavaim ja ühtlasi igapäevaseim seto naiste peakatete hulgas on olnud abielunaise linik. Keeruliste pulmarituaalide käigus sai seto neiust naine, mis veel 20. sajandi alguses tähendas muuhulgas ka igavest ja igapäevast peakatmise kohustust. Seto kultuuris on naiste pea katmisele põhjendusi otsitud religioonist. Usuti, et Jumalaema on kandnud samasuguseid peakatteid ja riideid nagu seto naised,“ seletas Kalkun.
„Ajalooliselt on paljudes kultuurides olnud komme, mille kohaselt abielunaine peaks olema avalikus ruumis kaetud peaga. Seto kultuuris on see minevikku jäänud, kuid paljudes kultuurides on naiste peakatmise komme aktuaalne ka täna,“ rääkis Kalkun. „Kõik Aabrahamlikud religioonid – nii juudid, kristlased kui moslemid – on seda kommet tundnud. Naiste peakatmise nõue on tänagi paljudes kristlikes kogukondades, samuti mõningatel juutidel ja moslemitel.“
„Mismoodi seto naised end linikuga tundsid, sellest saab ehk kõige vahetumalt teada nende kirjaoskamatute naiste lauludest, kes kandsid linikuid igapäevaselt. Sellepärast on näitusel ajalooliste fotode kõrval oluline koht seto naiste lauludel, et kostaks kaetud peadega naiste hääl.“
Lisaks esitles etnoloogiadoktor Tatiana Benfoughal tänavu juulis ilmunud raamatut Boris Vilde ja Leonid Zurovi poolt 1937-1938.a. Setomaale teostatud Inimese muuseumi uurimisretkedest. Raamat, mis valmis seto-prantsuse-vene ühistööna ning mille koostamisele kulus enam kui neli aastat, on peatselt ilmumas ka eesti keeles.
Näitus on osa Eesti eesistumise programmist ja selle toimumist toetavad Eesti esindus UNESCO juures, UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon ja Kultuuriministeerium. Näitus UNESCO peakorteris jääb avatuks 12.detsembrini.
Lisainfot näituse kohta saab lugeda siit.
Lisainfot raamatu kohta siit.