Arved Breidaks: kiiret pole

Õigeusu jõulud. Foto: Viktor Burkivski

Paljud õigeusklikud tähistasid nädalavahetusel vana kalendri järgi Kristuse sündimise püha ehk jõule ehk talsipüha, nagu seda Setumaal kutsutakse. Juliuse kalender, mille järgi Eesti tõtlik argielu enam ammu ei käi, on Setumaa sügavustes endiselt au sees.

Ratsionaalset põhjendust, miks vana kalender õigeusu maailmas endiselt osaliselt käibel on, õigupoolest pole. Igapäevane elu käib nii õigeusklikel kui ka preestritel ammuilma Gregoriuse ehk uue kalendri järgi, ent ometi kogunevad nad jõulupüha tähistama siis, kui teistes kirikutes on kolmekuningapäev peetud ja kuusk juba välja viidud.

Näib, et end maailma vanimaks ristiusu kirikuks nimetav ortodoksi kirik pole tahtnud uue kalendri kasutuselevõtuga ülemäära kiirustada. Kui Eestis mindi ametlikus asjaajamises uuele kalendrile üle 1918. aasta veebruaris, siis õigeusu kirikus on selles küsimuses ka sajand hiljem pooleli alles üleminekuperiood. See tähendab, et jõule tähistatakse Juliuse kalendri järgi jaanuaris (tegelikult ka detsembris), ent kevadised ülestõusmispühad tulevad õigeusklikel juba Gregoriuse kalendri järgi.

Võimalik, et kord jõuab kätte aeg, mil ka õigeusu jõule peetakse eranditult moodsa kalendri järgi. Elu näitab, et nooremad ja keskealised kirikulised tulevad õigeusu pühamutesse pigem 23.–24. detsembril, seevastu jaanuari alguses peetavatele jõuluteenistustele kogunevad vanemad usklikud.

Kulub uuele kalendrile üleminekuks veel üks sajand või ka rohkem aega, pole siinjuures tegelikult ka kuigi oluline. Hindamisväärne on hoopis õigeusklike meelekindlus jääda oma traditsioonile truuks ka siis, kui ülejäänud maailm on sellest ammu loobunud. Nad pole lasknud end kõigutada sellest, mis toimub väljaspool ja mida seal parasjagu arvatakse – suurte otsuste tegemiseks tuleb võtta aega, vajadusel ka sajand.

Ajal, mil igast meediatorust antakse meile teada, et maailm pöörleb üha kiiremini, kõik on pidevas muutumises ja suhteline, on lohutav teada, et leidub varjupaiku, kus sulle öeldakse: rahune maha, kiiret pole.

Kiirustamine, pealiskaudsus ja võõraste tavade läbimõtlematu ülevõtmine pole tingimata voorus, vaid võib olla hoopis rumaluse tunnus. Eriti kui sellega mõjutatakse ka teiste inimeste elu.

Äsja läbi saanud jõuluaeg on meie tarbimiskultuuris väga kiire ja segane periood. Kodus tuleb olla valmis külaliste vastuvõtuks ja ise külas käia. Osta kingitusi, suhelda ja teha muid toimetusi, põigata läbi ka kirikust ja surnuaialt.

Puhkamiseks, enesesse vaatamiseks, süvenemiseks, kokkuvõtete tegemiseks, milleks aasta pimedaim periood võiks ju hästi sobida, aega lihtsalt ei jätkugi. Sestap pakuvad õigeusu jõulud head võimalust tähistada jõule kiirustamata ja üleliigse tühja-tähjata, võtta enda jaoks see aeg, mis paari nädala eest võtmata jäi.

Leian, et õigeusu kirikul tasub Juliuse kalendrist loobumisega veel oodata.

Autor on Lõuna-Eesti Postimehe reporter.