Keila JK treener Tiit Tikenberg peab end pehmeks treeneriks, kes mängijatele peale ei hüppa. Ta kehtestab end selgitades, miks üht või teist asja vaja on. Vajaliku koormuse annab ta mängijatele mängu ja palli kaudu.
Selleks aastaks tõmbas Tiit Tikenberg oma koormuse Keila JKs pisut kokku: ta palus esiliigasse tõusnud klubil leida võimaluse korral uus peatreener, keda ta abistama jääb. Tema U17 rühma paremik liitus esindusmeeskonnaga ja lõpetas sellisel viisil.
«Mul sündis eelmisel aastal laps ja väga hea, et Richard Barnwell nõustus peatreeneriks tulema,» rõõmustas Tikenberg. «Samas olen endiselt valmis esindusmeeskonda mängijana abistama, kui vaja peaks minema.»
Eelmisel aastal tegi Tikenberg esiliiga B-s kaasa 32 mängus ja lõi viis väravat, kusjuures ta mängis keskkaitses. Seda olude sunnil, kui pidi koosseisu lappima. Tikenberg ütleb, et mõneaastane mängupaus tõi mänguisu tagasi.
«Tegelikult on nii, et mida kõrgemal tasemel meeskond mängib, seda vähem tohiks peatreener ise mängida,» tunnistab ta. «Mängu sees olles suuremat pilti ei näe ega suuda olukorda täpselt hinnata. Sellises olukorras peab olema hea abitreener ja Targo Kaldoja seda on. Temaga arutasime asjad läbi.»
Tikenbergi esimene treenerikogemus pärineb Tallinna Kalevi aegadest, kui ta juhendas asendajana noorterühma. See andis aimu, et treeneri enese mänguoskus ei taga midagi. Vastutus võistkonna ees nõuab teadmisi ja kasuks tuleb kogemus. Tikenberg, kellel praegu on treeneri B-litsents, tahab kindlasti jõuda kõrgemale tasemele.
«Jalgpall muutub kogu aeg, eelkõige metoodika,» selgitab ta. «Treenerikursustel tuuakse välja uued suunad. See pole tuim teoorialugemine. Seal käib grupitöö: igal osalejal on omalt poolt midagi välja pakkuda ja seda on huvitav kaasa teha. Mina olen saanud teada palju selle kohta, kuidas noori suunata, et nad oma arengus järgmise sammu teeksid. Õigeid asju tuleb teha õigel ajal.»
Tikenberg ütleb, et tema treenerifilosoofia on õpetada mängu ja palli kaudu. Nii palju kui võimalik, tuleb harjutusi teha palliga. Mängija peab oma koormuse saama mängust. Selle saavutamiseks peab treener kõrvalt jälgima, et treeningu tempo oleks suur ja kõik saaksid vajaliku koormuse kätte.
«Ma ise olen tegelikult pehme treener,» lausub Tiit Tikenberg. «See tähendab, et mu iseloom on selline, et mulle ei meeldi mängijatele peale hüpata ja nägu täis sõimata. Kui vaja, siis saan sellega hakkama, aga see pole mulle omane. Ka platsi kõrval püüan mitte kohtunikega vaielda. Ma kasvasin aga üles vana kooli treenerite karmi käe all ja leian, et nõudlikkus on noortele vajalik.
Mina püüan end kehtestada sellega, et selgitan, miks on üht või teist asja vaja. Tänapäeva noored ongi targemad ja küsivad kohe, mis see neile annab. Neile ei piisa sellest, kui ütled, et nii on vaja, nii on alati tehtud. Kui seletad neile asja ära, siis tehakse ka.»
Paljudes klubides mänginud Tikenberg on ise saanud tunda väga erinevate treenerite käekirja. Mõne mehega, nagu Meelis Rooba ja Marko Kristal, mängis ta ise koos, aga pikka loetellu kuuluvad muu hulgas ka nii erinevad ja värvikad kujud nagu Teitur Thordarson, Aavo Sarap, Tarmo Rüütli ja Arno Pijpers.
«Rüütli juhendas meeskonda humoorikate väljenditega, Pijpersi käe all tegin kaasa vaid hooajaeelse ettevalmistuse, kuid mulle oli see professionaalne muudatus,» meenutab Tikenberg.
«Olen näinud palju erinevaid lähenemisi jalgpallile ja olukordadele ning need on mind sedavõrd karastanud, et ma ei reageeri kriisisituatsioonis üle, ma ei lähe endast välja. Teravates olukordades ma pigem üldse kohe ei reageeri, sest tean, et see on hetk, mis möödub.»
Lähitulevikus näeb Tiit Tikenberg end pigem meeste- kui noortetreenerina, aga ei välista midagi.
«Meestega on lihtsam kontakti saada, aga seal on see faktor, et kui kõige paremini ei lähe, siis on «tagasiside» kiire tulema,» muigab vallandamisele viitav Tikenberg. «Töö noortega nõuab kannatlikkust ja süvenemist ning selle tulemused selguvad alles aastate pärast.»
Lugu ilmus ajakirjas «Jalka».