Rakvere võrkpalliklubi on küll Balti liiga tiitlikaitsja, ent nende eilset veerandfinaali avamängu 3:2 (25:21; 20:25; 18:25; 25:23; 15:10) võitu Tartu Bigbanki üle võib lugeda sellegipoolest suurüllatuseks.
Miks ikkagi kaotas Tartu profimeeskond Rakvere amatööridele?
16. märts 2018, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui vaadata kaugemale pelgast statistikast - Tartu lõpetas põhiturniiri Saaremaa ja Pärnu järel kolmandana, Rakvere oli aga kuues -, tuleb tõdeda, et tegu on täiesti erineval moel üles ehitatud meeskondadega.
Tartu klubi on sümbioos Eesti koondislastest (Rait Rikberg ja Mart Naaber), võõrleegionäridest (Curtis Stockton ja Brook Sedore), parimas mängijaeas eestlastest (Ronald Järv ja Meelis Kivisild) ning silmapaistvatest noortest (Markus Uuskari ja Stefan Kaibald).
Rakvere tuumiku moodustavad aga parimas eas eestlased (nt Siim Ennemuist, Tanel Uusküla, Martti Keel ja Alar Saar, kes on siinmail hinnatud mängumehed) ning 30+ vanuses vanameistrid (Andris Õunpuu ja Elia Lulla). Erinevalt tartlastest, kus käivad mõned mängijad samuti tööl, on tegu aga täieliku amatöörmeeskonnaga, kes teeb trenni Tallinnas pärast tööpäeva lõppu.
Rakverelaste puhul ei saa rääkida ka pikast kokkumängust, sest pärast mullust üliedukat hooaega jäid klubisse võtmemängijatest vaid Uusküla ja igihaljas Õunpuu. Lisaks vahetus suvel ka peatreener, kui Saaremaale meelitatud Urmas Tali asemele palgati aastaid suurest mängust eemal olnud Andres Toode.
Eile tegi Rakvere esituses eriti hea mängu tõeline jokker, 31-aastane Lulla, kelle osalemine oli seljavigastuse tõttu viimase hetkeni küsimärgi all. Mees, kes on vahepeal Soomes pikki aastaid tööl käinud, liigutati nurgaründaja positsioonilt diagonaali kohale ja lahendas rünnakuid sedavõrd osavalt, et tartlased ei leidnud tema takistamiseks vasturohtu. Omamoodi kangelastegu oli ka põlvevigastuse küüsis vaevleva Uusküla mäng - viimati umbes kuu aega tagasi hüpanud nurgaründaja oli platsil ja servis jalad maas, ent tõi kriitilised punktid ära.
Kuidas selgitasid eilse mängu tulemust aga asjaosalised?
Rakvere sidemängija ja kapten Martti Keel:
«Võime tulemusega väga rahul olla. Me jätsime endast lihtsalt kõik väljakule. Ületasime end päris kõvasti tänu tahtejõule. Ma ei oska Tartu mängu hinnata, aga meil on ka parandamisruumi veel sees - mõned lollused suutsime ikka ära teha. Võit oli kõva sõna, aga kui tahame finaalturniirile pääseda, siis oli see ju tegelikult kohustuslik. Oma miinimumeesmärgi oleme täitnud, aga ma arvan, et meil on omad võimalused ka Tartus, kuigi nemad on veel soosikud. Kõige olulisem on geimides kogu aeg paari punkti ulatuses püsida, sel juhul pole nad lõpuhetkedel nii kindlad ja meil on oma võimalus.»
«Eks meil oli poolvigaseid päris palju, aga mehed on hingega asja kallal ja kannatavad valu ära. Need on mängud, kus tahetakse iga hinnaga platsile ronida. Suutsime servivigade arvu madalal hoida ja taolised olukorrad, kus pidime mitu korda ründama, edukalt ära lahendada. Me ei andnud neile kergeid punkte.»
Tartu libero Rait Rikberg:
«Tegime 26 rünnakuviga. See on uskumatu number. Me ei suutnud hoida kokkulepitust absoluutselt kokku. Meie mäng jäigi oma rünnaku taha kinni. Rakvere tegi ka eduka vangerduse, kui liigutas Lulla diagonaali. Ta tegi uskumatu mängu ja oli ainus, kelle rünnakuid me kuidagi peatada ei suutnud. Ka meie bloki- ja kaitsetöö lonkas.»
«Eeldatavasti võidame ikkagi nii laupäeval kui pühapäeval, kui natukenegi oma mängu parandame. Oma tervis on enam-vähem. Jalad valutavad pärast mängu, aga mitte mängu ajal. Põlved on isegi enam-vähem, mõlema jala Achilleuse kõõlused valutavad rohkem. Selles suhtes on Tartus hästi, et ma ei pea trennis end lõhkuma. Kui olukord on väga kehv, võin ka poole trenni pealt asja pooleli jätta.»
*Seeria jätkub homme õhtul kell 20.00. Vajadusel peetakse kolmas kohtumine pühapäeval samuti Tartus kell 20.00.