Katusetõrvast alguse saanud ettevõtlus

Kristina Traks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ecooili müügijuhi Margo Laulu sõnul on firma tooted müügil 60 kaupluses üle Eesti.
Ecooili müügijuhi Margo Laulu sõnul on firma tooted müügil 60 kaupluses üle Eesti. Foto: Kristina Traks

Põlvamaal Saverna endises polikliinikus on end sisse seadnud esmapilgul väga erinevad ettevõtted – siin valmistatakse ruloosid, naturaalseid puidukaitsevahendeid, saunu ja kümblustunne ning möödunud aastast ka mahedaid kohalikust toorainest kanepitooteid. Ettevõtete ühenduslüli on samad omanikud ja omavahel haakuvad tooted.

Grupi kõige suurem ja vanem ettevõtte on OÜ Ecooil, kes toodab ja müüb naturaalseid puidukaitsevahendeid. Ettevõte on asutatud 2000. aastal, idee oli toota linaõlist ja männitõrvast puidukaitsevahendeid. Pole ime, sest ettevõtte omaniku Gunnar Paalmani isa Kalju Paalman on aastaid olnud eestimaise linakasvatuse propageerija ja ise õlilina kasvatanud juba 1990. aastate keskpaigast.

„Kõige esimene ja meie põhitoode oli katusetõrv. Ligi 20 aastat tagasi olime esimeste seas, kes sellega tegelesid. Toode oli nii meil kui ka konkurentidel lihtsalt männitõrva ja linaõli segu, kas vähem või rohkem tõrvasem. Toote esimene väljund olid palkmajad, laastukatused,” räägib Ecooili müügijuht Margo Laul. „Kui alguses segasime vaid õli ja tõrva kokku, siis praegu kasutame mitmeid taimseid õlisid ja puidukaitsevahendite portfell on palju suurem. Vanasti müüsime rohkem restaureerijale, ka vabaõhumuuseumile, täna tuleb suurem osa käibest jaekaubandusest, meie tooted on müügil 60 poes.”

Paraku vaid kodumaise tooraine peale loota ei saa. Laul ütleb, et kasutatakse küll ka kohalikku eestimaist linaõli, kuid ilmastik seab oma piirid – meil annab lina aastas ühe saagi, kuid lõuna pool saab kaks. „Katsume siiski võimalikult palju toorainet võtta Eestist. Kuna tootmismaht on kasvanud, siis on Eesti tooraine osakaal vähenenud. Näiteks männitõrva on Eestist peaaegu võimatu saada, see on seotud metsanduspoliitikaga. Kõige paremat tõrva saab kännust, mis on maa sees seisnud paar aastat pärast puu langetamist, aga praegu on poliitika, et mets maha ja kohe uus peale ning kände ei jäeta seisma,” räägib Laul. „Saaremaal tehakse küll käsitöötõrva, kuid kogus on väike. Meie ostame tõrva valdavalt Rootsist. Tõrvaga on paraku see probleem, et hind tõuseb igal aastal.”

Omaenda katselabor

2000. aastate lõpus tuli Ecooili omanikel mõte teha puidust kümblustünne. Alguses valmistati neid nii-öelda põlve otsas, kuid nüüd annab ettevõtete grupis suurima käibe just kümblustünnide, tünni- ja torusaunade ning puidust kergehitiste valmistamine. Neid tehakse Valgjärve ja Põlva tootmisüksuses, tööd saab mitukümmend inimest.

Margo Laul selgitab, et puitehitised on Ecooili puidukaitsevahendite omamoodi katselabor, sest kõik rajatised töödeldakse omavalmistatud õlidega. „See on suur eelis, kuna nii saame kõiki oma tooteid testida. Seega enne, kui puiduõli jaemüüki saadame, on see aasta-paar olnud meie enda tootel kasutuses ja saame jälgida, kuidas see toimib.” Veel on Ecooilil väike katselabor, kus pidevalt paarkümmend toodet katsetamisel ja väljatöötamisel. Saunade tootmine on aga niipalju laienenud, et paar aastat tagasi kaaluti Ecooilis, kas lõpetada puidukaitsevahendite jaemüük sootuks ja valmistada neid edaspidi vaid oma tarbeks. „Näeme aga, et neil toodetel on tarbijaskond olemas ja inimesed väga otsivad just looduslikku vahendit. Sellepärast oleme otsustanud jäädagi looduslikuks, mitte rikastada oma õlisid fungitsiidsete ainetega.”

Saunamajad ja kümblustünnid

Majakesi ja kümblustünne valmistatakse eri suuruse ja tegumoega. Laul märgib, et ega neist Eestisse eriti midagi ei jää, vast 3–5 protsenti. Ülejäänu saadetakse kõik laia ilma ja ka väga kaugetesse maadesse. Põlvamaa kümblustünnid on jõudnud meretagustesse kohtadesse, nagu Uus-Meremaa, Jaapan, Lõuna-Korea, rääkimata lähematest kohtadest, nagu Soome, Rootsi, Saksamaa. „Saunad lähevad meile lähemasse kultuuriruumi, kuid kümblustünne müüme siiski rohkem,” ütleb Laul. Edasimüüjad on näiteks kohapealsed aianduspoed, kellele tarnitakse puithoone detailidena. Pood ise hoolitseb, et see kliendi õue üles saaks. Nii on transpordi osas mõistlikum, sest kokkupandud majade või torusaunade müük oleks märksa keerukam, kuna neid mahub lihtsalt veoki peale vähem.

Laul ütleb, et muidugi tehakse ka Eesti tellijatele saunu ja tünne, aga spetsialiseerunud on ettevõte siiski masstoodangule. „Kui keegi tellib, siis teeme, kuid see lõhub meie tootmisrütmi,” nimetab ta. „Sellepärast tuleb tellides arvestada, et alati päris kolme päevaga me toodet valmis ei saa, eriti kui täidame parasjagu suuremat välismaist tellimust.”

Põnevad kanepitooted

Viimastel aastatel on mõnel pool põldudel näha mehe mõõtu veidi eksootilise välimusega taimi. See on õlikanep, mille kasvatajaid Eestisse tasapisi juurde tuleb ja millest valmistatud toodete vaimustus näib alles hoogu koguvat. Et õlitaimede kasvatamine on Paalmanide suguseltsis juba traditsioon, tehtigi juurde OÜ Õlimeistrid ning pandi käima kanepiõli ja kanepijahu tootmine. Esialgu väikeses mahus, kuid juba on tooted müügil mahepoodides ja mõnede tarbijate ühistute poodides. „Kanepiõli on muutunud väga moekaks, sest inimesed on teadvustanud, et see on tervislik ja rikas paljudest kasulikest ainetest. Õli kõrvalproduktina tekib kanepijahu, mis liigitub lausa supertoitude kategooriasse. Seda saab panna küpsetistesse, smuutidesse, kastmetesse, putrudesse,” ütleb Laul ja lisab oma kiire tööpäeva lõunasööginipi: klaas keefiri, kanepijahu sisse ja täidab kenasti kõhtu kuni tööpäeva lõpuni. Tervislik ka.

Kas inimesed juba tunnevad õlikanepit? „Enamikule seostub sõna kanep endiselt narkootikumidega, kuid siiski on aasta jooksul teadlikkus paranenud. Alguses pidin ikka väga palju selgitama, et see toode ei tee uimaseks ja sellega pilve ei saa,” muigab Laul.

Mis on maal ettevõtluses kõige keerulisem? Laul vastab, et finantseerimine – pangast laenu saada on äärmiselt raske, kui mitte võimatu. „Meil oleks palju lihtsam tegutseda kuskil Tartu lähedal tööstuspargis suures hallis. Sinna antaks pangalaenu ja sellel näeb pank tulevikuväärtust. Aga kui ehitame tootmise maale, siis seda peab tegema laenuta – pank ei anna laenu, sest kui siin peaks äriplaan ebaõnnestuma, siis hoone ei-tea-kus ei maksa mitte midagi,” tõdeb Laul. „Kõige kiuste oleme muudkui laienenud. Põlvasse ostsime tootmise alles möödunud aastal, Savernasse kolisime kontori ja osa tootmist ülemöödunud aastal. Siin oli varem polikliinik, hoone oli pikalt tühjalt seisnud ja jooksis läbi. Saime selle väga viletsas seisukorras sisuliselt poolmuidu ja oleme siia palju investeerinud. Nüüd on maja sisekliima juba päris mõnus, oleme aastatepikkuse rõskuse välja kütnud. Saverna üks eelis on näiteks asukoht suure maantee ääres. Saadame õlisid DPD kulleritega üle Eesti ja see on väga mõnus – iga päev on püsikorje, pane vaid pakid õigeks ajaks valmis!”

Kanepi kasvupind Eestis laieneb

Tööstuslikku kanepit on Eestis kasvatatud kümmekond aastat. Õigupoolest on Eesti kanep kasvupinnalt Euroopas lausa esirinnas.

Kui kümme aastat tagasi leidus seitse julget põllumeest, kes kanepi põllule külvasid, siis nüüd on kasvatajaid umbes poolesaja ringis ja tööstuslik kanep kasvas möödunud aastal 6000 hektaril. Kanepiseemnetest valmistatakse õli ja tervisetooteid. Suur osa saagist müüakse seemneviljana Euroopasse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles