Täna mängitakse Lilleküla rahvusstaadionil Tallinna Flora ja Tallinna Levadia vahel välja järjekordne Eesti jalgpallikarikas, mis kannab alates 2012. aastast Evald Tipneri nime. Mehele, keda iseloomustati juba tema eluajal Põhja-Euroopa ühe parima väravavahina ning kes teenis oma rahvalt hüüdnime Kuldväravavaht, ei passigi väiksem tunnustus. Kuidas on läinud aga nii, et Tallinna Spordi puurilukk ja rahvuskoondise sagedane kapten (ehk vanem, nagu toona öeldi) on väljaspool jalgpalliringkondi jäänud sedavõrd anonüümseks, et tema rahvuskangelaste mõttelisele koondpildile mahutamiseks peab keskmine eestlane kurja vaeva nägema?
Ometi kirjutasid 1920ndatel ja 30ndatel temast suure vaimustusega nii Postimees kui Päewaleht, rääkimata Spordilehest iga jumala kord, kui Tallinna Sport mängis või kui leidis aset mõni harvadest rahvuskoondise mängudest.
Tegelikult ei ole vaja sellele küsimusele vastata. Piisab, kui vaadata lähiajaloos tagasi spordialade eelisarendatusele ja nii-öelda isetekkinud rahvuspõhisele spordisegregatsioonile. Nõukogude okupatsiooni «viljastavates tingimustes» kaotati Eesti rahvuslik klubijalgpall peaaegu spordikaardilt. Male, maadlus ja kergejõustik ning enamik muid alasid jäid aga au sisse ning okupatsiooniaja jooksul kerkis neist ka üha uusi nimesid parnassile. Raudse eesriide taha pääseti harva, ent Nõukogude Liidu avarustes saavutati kuulsuse tipmisi tasemeid ometi. Totalitaarriigi jalgpallimeistrivõistlustel osalemisest loobuti Eestis aga näiteks 1969. aastal 14 aastaks üldse.
/nginx/o/2016/11/24/6107647t1h5f69.jpg)
