Eestlased loevad endiselt raamatuid! Seda kinnitab tõsiasi, et meie suuremad ja väiksemad kirjastused üllitavad igal aastal kokku tuhandeid nimetusi nii ilukirjandus- kui ka kõikvõimalikke muid väljaandeid, mitmed neist osalesid edukalt aprillis Londoni raamatumessil, lisaks toimub Tallinnas juba kümnes kirjandusfestival HeadRead. Paraku näitab kogu muu maailma kogemus, et raamatute osa inimeste elus jääb üha väiksemaks – kas samamoodi läheb ka Eestis?
Eks me kõik oleme vist vahel sattunud olukorda, kus peaksime midagi teadma, olema lugenud, kedagi tundma – aga ei tea, ei ole, ei tunne. Minuga juhtus nii eelmisel nädalal USAs California osariigi väikelinnas Montereys. Vaikse ookeani äärsel promenaadil uhkustati oma kuulsate poegadega, kellest tuntuim, kirjanik John Steinbeck, kirjutas just selles linnas ühe oma kuulsama raamatu «Cannery Row». Steinbecki nime ma teadsin, ka seda, et ta on üks USA olulisemaid autoreid, pälvinud Nobeli preemia. Tema eesti keeles ilmunud «Vihakobarad» jäi mulle vanemate riiulist meelde just oma kummalise pealkirja poolest. Aga lugenud ma Steinbecki ei olnud.
Otsustasin siis Montereys mõne tema teose osta, aga kesklinnast ei leidnud ühtki. Juhatamise peale jõudsin ühte kiirtee-äärse kõrvaltänava raamatupoodi. Kitsas ruum oli tuubil täis kasutatud kirjandust ja letitaguse riiuli külge oli knopkaga kinnitatud Steinbecki päevinäinud foto.
«Uut kirjandust tellime nii vähe kui võimalik, ainult siis, kui teame, et see kindlasti ära ostetakse,» selgitas poeomanik, kes paistis ühtlasi olevat ainus töötaja. Ta lisas, et tegelebki enamasti teisel-kolmandal-neljandal ringil olevate raamatute tagasiostmise ja edasimüümisega: «Mõned lugejad meil siin ikka veel on, ja mõned suvitajad tulevad ostavad ka.»
Üks Steinbecki «Cannery Row'» väljaanne, mida oli kindlasti korduvalt loetud, leidus siiski ka minu jaoks.
Mõni tund hiljem sõitsin läbi naabruses asuvast väikelinnast nimega Carmel-by-the-Sea, mis, nagu kuulutavad kohalikud infotahvlid, peab oma põhiülesandeks linna paradiisliku elustiili muutumatuna hoidmist ka tulevastele põlvedele. («Oi, Starbucksi kohvipoodi meil ei ole ega saagi olema,» kinnitati mulle, «meil on oma kohvik, aga mitte ühtegi ketti.») Kuna Carmel sai hinge sisse tänu eelmise sajandi alguses sinna suvemaju ostma hakanud Stanfordi ülikooli professoritele ja San Franciscost pärast 1906. aasta suurt maavärinat linnakesse kolinud boheemlastele, eeldasin, et mineviku hoidmine tähendab kindlasti ka raamatupoode, mida vasakintelligendid vanasti ilmselt vägagi hindasid. Pisikesest nukumajalikust, galeriisid ja suveniirikauplusi täis linnasüdamest ma lõpuks raamatupoe leidsingi – oli küll väike, aga hästi varustatud. Ukse kõrval hakkas silma koopia hiljuti kohalikus lehes ilmunud artiklist, mille pealkiri kuulutas: «Carmeli viimane raamatupood!», otsekui ennustamaks tulevast hävingut.
/nginx/o/2018/05/25/7863361t1h0308.jpg)