Afganistani vang. Kaks kuud, mis muutsid Vahur Laiapea elu

Mohsin ja Vahur Laiapea Põhja-Afganistanis. Foto: Kazim

Eelmise aasta aprillis lendasin Afganistani üles võtma filmi Nõukogude sõduritest, kes seal kunagi vangi langesid ja islamisse astumise hinnaga ellu jäeti. Talibid võtsid minu ja mu sõbra Mohsini Shīndandi lähedal kinni.

Mõne tunni pärast pakkusin meid üle kuulama tulnud Talibani Suurele Pealikule, et võiksin hakata tema alluvuses sõdivatest meestest filmi tegema. Lootsin, et saan selle filmi tegemise abil elule pikendust lunastada. Vähemalt tuhat ja üks ööd lootsin seda filmi teha, lükata töö lõppu edasi nagu jutuvestja Šeherezade Lähis-Ida muinasjuttudes. Kui minu ellu jätmise tingimuseks oleks seatud islami vastuvõtmine, oleksin endale elu lunastanud islamisse astumise hinnaga.

Ei tahtnud talibid filmi tegemist ega minult islamisse astumist. Isegi lunaraha ei nõudnud nad minu eest. Minu kaamera ja muu tehnika jätsid nad endale. Küllap teevad oma elust ise filmi. Jõudsin kahe kuu pärast koju. Kirjutasin vangistuses kogetu mööda läinud aasta jooksul raamatuks. «Afganistani vang» sai raamatu nimeks. Saan temast nüüd lahti lasta, ta võib hakata oma elu elama.

Mulle tullakse järele. Mahalaskmisele? Ei. Mind viiakse õues asuvasse kuuri ja kamandatakse sinna pikali. Mõne aja pärast tuuakse Mohsin. Jalad ja vasak käsi ühendatakse ketiga. Kolm väikest tabalukku seovad keti lülid ümber jalgade ja käte. Jalgade vahel jääb ketile nii palju pikkust, et saame omal jalal lühikese sammuga kõndida. Vasakust jalast vasaku käeni ulatuv kett ei lase kätt vöökohast kõrgemale tõsta. Sellest piisab, et hiljem tualetis oma asjadega hakkama saada. Noor talib, see eurooplase näoga, tahab meid ka omavahel ketiga ühendada. Teine mees peatab ta.