Aednik soovitab: milliseid metsataimi võiks kasvatada koduaias

Aktiniidia. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Aednik ja aiakujundaja Piret Pihtjõe sõnul saab metsamarju koduaias edukalt kasvatada, kui neile sobivad kasvutingimused luua.

Jõhvika, mustika ja pohla kasvupinnaseks sobib puhas freesturvas. Mõistlikum on rajada turbapeenar kui et istutada üksikud taimed peenrasse turbaga täidetud auku.

Kõige lihtsam viis on rajada kõrgpeenar, mis ääristatakse prusside, liiprite, puupakkude, maakivide või turbapätsidega. Kellele tõstetud peenar ei meeldi võib turbapeenra maa sisse ehitada. Ka jõhvikale meeldib selline kasvukoht paremini, sest kõrgpeenras kipub ta kuivale jääma. Happeline ja neutraalne pinnas tuleb mõlemal juhul geotekstiiliga üksteisest eraldi hoida. Turba sisse võib segada okkakõdu, mille üle rõõmustab eriti pohl.

Paesel rannikul maa sisse ehitatud turbapeenart valitseb oht, et paas neutraliseerib turba. Selle vastu aitab sidruniveega kastmine või pidev okkakõdu lisamine turba sekka, aga siiski on see tülikas tegevus.

Pinna ettevalmistamisel on kaks viisi. Muru mürgitamine ja kamara ära koorimine või pinna läbi kaevamine kahe labidalehe sügavuselt, et kõik umbrohujuured kätte saada. Umbrohi on soovitav hilisemat hooldust silmas pidades likvideerida enne kui turbapeenra peale ehitad. Mõnest peenrakangast kasvab umbrohi muretult läbi.

Turvast peenrasse ladustades on oluline kiht-kihi haaval see kinni tallata ja lõpuks ohtralt kasta. Kasta lausa läbimärjaks. Kui peenrasse tulevad rododendronid, siis neile tihke kasvupinnas ei meeldi. Rodode istutuskoht peab olema kohevam ja varjulises kohas, soovitavalt õhtupäikeses.

Koduaias kasvatatavate metsataimede kultuursordid vajavad saagi kandmiseks enamasti väetamist. Teadlaste katsed on korduvalt tõestanud, et üleväetamisele on taim väga vastuvõtlik ja ennem sureb kui võimalikud pestitsiidid satuvad marjade kaudu inimorganismi. Mis aga ei tähenda, et väetisi tuleks karta. Tuleb jälgida pakil olevat juhist ja pidada kinni reeglist – pigem vähe kui liiast.

Ka hoolduslõikamine on enamike taimede puhul oluline. Lisaks tuleb silmas pidada, et turbapeenar läbi ei kuivaks, samas ei tohi seda ka üle leotada. Põuasel perioodil on kastmine hädavajalik. Kasta võimaluse korral alati õhtuti. Kastmiseks on sobivaim vihma- ja tiigivesi või kraanivesi, millele on lisatud sidrunimahla või veidike sidrunihapet.

Harilik jõhvikas

Jõhvikas on kaunis kääbuspõõsas imeilusate pisikeste roosade õitega ja väärtuslike marjadega rabataim. Kasvupinnaseks sobib hästi freesturvas ja tema looduslikust kasvukohast tingituna niiskem pinnas. Öökülmade eest saab koduaias jõhvikataimi kergesti kaitsta, visates näiteks vana voodilina öökülma ohus taimedele peale. Väetada tuleb happelise täisväetisega enne jaanipäeva, muidu võrsed kasvavad jõudsalt edasi ja ei jõua enne talve puituda ning kahjustuvad pakasega.

Looduslike vormide seast on välja selekteeritud koduaias kasvatamiseks mõeldud viis jõhvikasorti, mis on oma nimed saanud rabade järgi, kust algmaterjal on toodud:
«Kuresoo» – varavalmiv tumepunane, piklik, läikiv suur mari. Valmib augusti lõpul.
«Nigula» – keskvalmiv, läikivpunane, piklik, suur mari. Valmib septembri esimesel nädalal.
«Maima» – keskvalmiv, helepunane piklik mari.
«Soontagana» – hilisvalmiv, lillakaspunane, lapik, tugeva vahakirmega, suur mari.
«Virussaare» – hilisvalmiv, roosakaspunane, ümmargune. Kobaras rohkem marju kui teistel.
«Tartu» – tumepunane, ümarpirnjas, tugeva vahakirmega, suur mari.

«Soontagana» ja «Virussaare» on suure saagikusega ning hakkavad vilja kandma 2-3 aastat pärast pikeerimist. Vähenõudlikud. Marja alumine külg on kaua valge kuid seistes värv ühtlustub. Mari ei säili kaua. «Kuresoo», «Nigula» ja «Maima» on meeldiva värvusega ja marjad säilivad kauem.

Harilik pohl

Pohl on suurepärane taim erosiooni takistajana, kuna ühe taime juured katavad umbes ühe ruutmeetri jagu pinda. Seega on teda hea kasutada kallakute haljastamisel muru asemel nii koduaias kui haljasaladel. Hollandis kasutati pohlasorti «Koralle» esmalt haljastuses pinnakattetaimena juba 1969. aastal. Peagi märgati ka tema head viljakandmisvõimet ja teda hakati kasvatama marjataimena. Praegu on «Koralle» enim kultiveeritud sort maailmas. Ka hariliku pohla vääristatud metsa kloon ja sort «Erntezegen» on sobilikud koduaias kasvatamiseks ning haljastamiseks.

Pohl on väga dekoratiivne taim nii kevadel õitsemise kui ka viljade valmimise ajal. Sügisel külmade saabudes punetab kogu lehestik. Koos sobib ta hästi kasutada näiteks okaspuudega ja pinnakattetaimena rododendronite peenras kõige valgemas kohas, kus viljasaak jääb küll tagasihoidlikuks, sest pohl on valguslembene ja ei vilju hästi varjus. Peale freesturba sobib pohlale kasvupinnaseks ka liivane toitainevaene muld, millesse on segatud väetamata ja neutraliseerimata turvast. Sellisele nn nõmmealale sobib ta hästi näiteks koos kanarbiku-, kadaka- ja männisortidega.

Kevadel kaitse pohlataime päikese eest kuuseokstega, sest pohl taastub halvasti. Kevadine päike on üldse igihaljastele taimedele ohtlik kuna taim kuumeneb, aga külmunud pinnase tõttu ei saa juured vett kätte ja nii tekib füsioloogiline kuivus. Tihti arvame, et taimel on külmakahjustused, liiga on teinud koerapiss vms, aga ta on saanud otsa hoopis janusse, on ära kuivanud.

Ahtalehine mustikas

Mustikas on hea meetaim. Ka jänesed ja kitsed armastavad mustikataimi ning maiad koerad marju. Paar korda aastas vajavad istikud saagi kandmiseks väetamist. Hästi sobib spetsiaalne mustikaväetis. Marjad omandavad hea maitse üks nädal pärast värvumist. Eriti head on siis, kui 3-4 päeva pärast saagi korjamist lasete neil seista. Kui sügisel lehed punaseks muutuvad, siis pole see muud kui märk öökülmast. Head sordid meil kasvatamiseks on «Northblue», «Northcountry», «Tumma», «Hele», «Aino», «Alvar», «Siro», «Sine» ja «Putte».

«Northblue», «Aino» ja «Alvar» on parema kandvusega. Külmakindlus -37 kraadi.

On selgunud, et «Northcountry» tahab kõvasti kastmist põuasel suvel. Seevastu «Northblue» saab ise hakkama. Kui külm peaks siiski näpistama või jänesed põõsale liiga tegema, taastub mustikapõõsas hästi. Lõika kasvõi maha, kasvab tagasi sarnaselt mustsõstraga.

Mustikapõõsad vananevad ja vajavad tagasilõikust. Koduaias lõika teisel aastal vähemalt 3-4 vilja kandnud oksa välja. Lõika sügisel, sest kevadel sa ei raatsi kui näed põõsal õiepungi toretsemas. Mittelõikamine on hoopis halb ja mustikataim üllatab kehva saagiga.

Mesimurakas

Mesimurakas on vähenõudlik ja ilus pinnakattetaim, kiire kasvuga ja võib kontrolli alt väljuda kui teda aias ära ei piira. Kasvab tavalisel aiamullal. Marja suurus oleneb tolmlemise kvaliteedist. Ainult titena on taim õrnuke ja suuremat tähelepanu vajav, kuivale ei tohi teda jätta. Viljumiseks on vajalik kahe sordi olemasolu.

Söödav kuslapuu

Söödav kuslapuu annab aias marju esimesena. Kõige varasem saak on saadud juuni alguses.
Söödava kuslapuu sordid pärinevad väga vormirohkest sinisest kuslapuust. Sellel looduslikult kasvaval põõsal on enamasti mõrkjad marjad. Kõik maitsvad sordid on aretatud Kaug-Idast (Kamtšatkalt, Sahhalinilt ja Siberist) korjatud marjade seemneist.

Kompaktne ja pikaealine põõsas. Õitseb rikkalikult ja seetõttu on hea meetaim. Saak on mõõdukas, väiksem kui mustal sõstral. Mari on hapukas, suurema C- vitamiini sisaldusega kui maasikas, millest saab head toormoosi ja kisselli. Mahla võib kasutada toiduvärvina.

Vananedes kaotab põõsas oma ilu ja seetõttu istuta vähem käidavasse kohta. Põõsas kasvab kõrgeks. Kuna harvenduslõikus saagikust ei mõjuta ja on vaevaline, siis lõika laiali vajunud oksad lihtsalt ära. Mullastiku suhtes on söödav kuslapuu leplik ja kasvab ka liivasel mullal. Sügise hakul võib hakata teist korda õitsema, millest saaki ei tule. Arvatakse, et õitsemine vähendab järgmise aasta marjakogust.

Eestis kasvab looduslikult harilik kuslapuu, mille marjad on alusel kokku kasvanud, punased ja mürgised. Sinine kuslapuu pole mürgine, kuid tema marjad on ebameeldiva kibeda maitsega.

Hiina sidrunväändik

Taim on pärit Kaug-Idast ja Hiinast ning on tuntud oma ravi- ja jõudu andvate omaduste poolest. Marjadest valmistatakse tinktuuri, mis abistab madala vererõhu korral ja tugevdab immuunsussüsteemi. Lehtedest saab aromaatset vitamiinirikast teed, millel on marjadele sarnased omadused, kuid tunduvalt nõrgemad. Madala vererõhu korral soovitatakse süüa 2-3 marja päevas. On teada, et jahimehed kandsid taskus kuivatatud marju ja sõid neid jõuvarude taastamiseks.

Meil on taim küllaltki külmakindel ning kasvab ja viljub hästi päikesepaistelisel kasvukohal. Kodumaal kasvab alusmetsas, aga viljub seal halvasti. Mullastiku suhtes on sidrunväändik vähenõudlik. Istutusauku tuleks panna siiski head mulda. Üle aasta kevadel võiks anda paar supilusikatäit täisväetist. Niiskuse hoidmiseks multši põõsa alune puulehtede, saepuru või turbaga.

Südajalehine aktiniidia

Taime kodumaaks on Kaug-Ida ja Hiina, kus tõuseb liaanina teiste taimede najal 8-12 meetri kõrgusele. Südajalehine aktiniidia sugulane on hiina aktiniidia, mille vilju (kiivi) me ostame poest.

Südajalehine aktiniidia on väga dekoratiivne ja seda võiks haljastuses rohkem kasutada. Kahjuks meeldib taim kassidele. Ilmselt seetõttu, et taime koores sisaldub väga palju erinevaid keemilisi aineid ja mõni neist ahvatleb kasse eriti. Noor taim tuleb kaitsta aiavõrguga. Istutamisjärgsel paaril aastal kasvab aktiniidia aeglaselt, hiljem kasv hoogustub. Kasside ründed ei lõpe ka vana taime puhul, aga õnneks taastub lehestik küllaltki kergesti.

Õitsemise ajal värvuvad valgusrikkas kohas isastaimede lehed roosa-valgekirjuks. Õied on valged, lõhnavad, mitme kaupa lehtede kaenaldes. Õitseb varakevadel ja seetõttu võivad nii lehed kui õied öökülmade tõttu kahjustatud saada. Emastaimed on tagasihoidlikku rohelist värvi. Viljumiseks istuta isastaim emastaimede vahele.

Aktiniidia viljad on suure tikri suurused, valminult oliivrohelised, kiivi maitsega. Täiskasvanud hästihooldatud taimelt võib saada pangetäie marju (~7 kg).

Marjad on suure C-vitamiinisisalduse tõttu väga väärtuslikud. Neis sisaldub veel ka suhkruid, orgaanilisi happeid ja pektiini. Marjadest saab head pannkoogi- ja toormoosi, tehakse ka mahla ja kuivatatakse «rosinateks», mida on hea saia sisse panna.

Viljakandeikka jõuab taim 3-4 aastal. Viljade valmimise ajal laota kile põõsa alla, sest marjad pudenevad kergesti. Põhiliselt korjataksegi saak kokku põõsaste alt, sest mööda liaani turnimine pole otstarbekas.

Kasvukohana eelistab head väetatud niiskemapoolset mulda, kuid ei talu kõrget põhjavett. Päikesepaistelist kasvukohta, kuid talub ka kerget varju. Kasvamiseks vajab tuge. Väga hea taim pergolate katmiseks.

Harilik humal

Kasvab meil looduslikult ümber puude väändunult. On dekoratiivne oma viljade poolest. Kasvab kuni kümne meetri kõrguseks. Eelistab niisket huumusrikast pinnast ja varju. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste roomavate võsunditega. On kahekojaline ja viljub vaid siis kui emastaimede seas on isastaim. Viljaks on sile, veidi lapik pähklike, mis on umbes kolme millimeetri pikkune. Pähklike on aga ümbritsetud suure kandelehega, mistõttu rohked viljad õisikus koos meenutavad käbi. Viljad valmivad augusti alguses.

Humalad korjatakse enne nende kuivamist ja kollaseks muutumist. Kuivatatakse. Humalal on rahustav ja valuvaigistav toime. Humalakäbide abil võib vabaneda ka unetusest. Välispidiselt on humalakäbide keedist kasutatud reumavalude vähendamiseks ja pea pesemiseks juuste väljalangemise korral.

Allikas: Hortes