Propaganda hiilgus ja viletsus

Linnar Priimägi
, kultuuripsühholoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sushi Cat paljuneb - uus koht avati Tartu mnt 47 - Keskturu bussi- ja trammipeatuse juures. Linnar Priimägi
Sushi Cat paljuneb - uus koht avati Tartu mnt 47 - Keskturu bussi- ja trammipeatuse juures. Linnar Priimägi Foto: Jelena Rudi

Neil päevil on 11. septembri rünnakust öeldud palju oodatut, ma ei hakka selle kooriga liituma.
Kahe kõrghoone varing New Yorgis 2001 ei ole teab mis sündmus.

On juhtunud vägevamaid. Natsid õhkisid 1944 peaaegu tervenisti Varssavi. Inglise Royal Air Force ning US Army Air Force tegid veebruaris 1945 maatasa Euroopa ühe ilusaima kultuurilinna Dresdeni – täiega. Hiroshimale ja Nagasakile visatud kaks aatomipommi tapsid tsiviilelanikke palju rohkem kui al-Qā‛idah’ kaaperdatud kaks lennukit – ja veel aastakümneid hiljemgi. Tähtsus on muus.

Mitu analüütikut on nüüd juba maagiliseks muutunud murdu «9/11» pidanud lavastuse pealkirjaks. Nimelt küsinud George Bush jun, millega tema võiks oma isa jälgedes ajalukku minna, ja soostunud, et edulisim oleks hästi nähtav sõda hästi nähtamatu vaenlase vastu. Ega rohkemat sest tulnudki. Ibn Ladini tapp paljastas maailmale viimati, et käib mingi sobi ja valemäng. Aga mängitakse suurtele panustele.

Propagandisti ei huvitagi mitte faktid (niikuinii häbematult segased ja vastakad – credat judaeus Apella), vaid hinnangud, mis suunavad avalikkust. Huvitab võitlus elushingede pärast, propagandasõda. Selle meistrid olid inglased Esimeses maailmasõjas (lord Northcliffe’i tunnistas oma õpetajaks Goebbels).

Teiseks maailmasõjaks aitas ameeriklased järjele Bernays (kellele teenimatult, ehkki üksmeelselt omistatakse «suhtekorralduse» algataja au) ja sestpeale on nood külma või kuuma sõda pidades oma tegusid ikka vooderdanud propagandaga, sh kunstilisega (meenutagem «Rambo»-filme Vietnami-avantüüri õigustuseks).

Primitiivse kujutluse kohaselt võib propaganda esineda kunsti vormis, kui ta on sellega küllalt hästi varjatud. Umbes nii, nagu Alberti kirjutas traktaadis «Maalikunstist», et «enne joonistame inimese alasti ning alles siis paneme riidesse». Nõnda et algul mõtleme välja alasti sõnumi ja seejärel peidame selle osavasti kunsti rüüsse. – Sedasi mõtlevad võhikud.

Tegelikult täidab «kunstiline propaganda» täiesti avalikult, ehkki erineva eduga kõiki tõhusa propaganda kümmet põhinõuet. Need on (1) monoloogsus, (2) enesestmõistetavus, (3) lihtsus, (4) emotsionaalsus, (5) kontrastsus, (6) isetus, (7) autoriteetsus, (8) massilisus, (9) initsiatiivsus, (10) eskalatiivsus. (Vt Linnar Priimägi, Propaganda sõnastik. Tallinn 2011, lk 194 jm.)

Lahtiseletatult: (1) kunstiteos võib julgesti edastada oma sõnumi, kui talle pole võimalik vastu vaielda; (2) rääkida tuleb üldinimlikest väärtustest, mida pole võimalik kahtluse alla seada, s.t nendest, mis taanduvad kolmele terve mõistuse põhiväärtusele: «ilu» (mis teeb rõõmu), «headus» (mis on kasulik) ja «tõde» (mis on ise kogetud); (3) sõnum tuleb edastada kõige kiiremini arusaadavamas (kunsti)keeles; (4) tunded on alati tugevamad kui mõistus, publik tuleb panna nii naerma kui ka nutma;

(5) väärtuste maailmas vastandugu selgelt «must» («pahad») ja «valge» («meie»), halltoonid tuleb välistada («Kes ei ole meie poolt, on meie vastu»); (6) teoses ärgu saagu sõna mitte autor, vaid väärtused, mida ta vahendab (nt «demokraatia»); (7) teoses esitatavaid väärtusi kehastagu vaidlustamatu instants (nt «USA kui demokraatia kants» – vt Postimehe juhtkiri 10.09.2011); (8) pilti kui «kirjaoskamatute piiblit» tuleb eelistada sõnale (Lenin: «Kõigist kunstidest on meile kõige tähtsam kinokunst»); (9) oma sõnumit tuleb taguda, kuni ta on kuum – ja siis täie rauaga; (10) «pahadel» ei ole ühtegi väärtust, millest «meil» ei oleks välja käia kõrgemat (näiteks: ka «nemad» muidugi armastavad oma kodumaad, aga «nende» kodumaa on «ebademokraatlik»).
Minu vaataja- ning lugejakogemus on üsna piiratud, kuid jällegi – propagandisti ei huvita mitte filmid ise, vaid nende mõju vaatajate arusaamadele ja käitumisele. Loomaaiaski ei jälgi propagandist mitte puuriloomi, vaid külastajaid.

Uurigem, kuidas movies.com-i kriitik, ameeriklane Dave White kirjeldab veel kogenematule publikule 9/11-mängufilmide seas meilgi näha olnud linalugu «Keegi seestpoolt» («Inside Man», 2006): «Nagu mitmesse 9/11-järgsesse filmi, mille sündmustik hargneb New Yorgis, ent mis otseselt ei käsitle rünnakuid, on ka sellesse Spike Lee tempokasse filmi segatud tubli annus 9/11-st ajendatud kibedat, musta komöödiat, eriti stseenis, kus politsei kuulab üle pahast turbaniga noormeest, kes meeleheites haugatab: «Ma olen sikh!»»

Kes teost ennast näinud, võib vaid imestada, kui kistult mööda lajatab säärane kokkuvõte, kui tähtsusetust repliigist on tehtud võtmefraas. Samas arrogantses toonis ja niisama hoolimatult on samas kirjeldatud ka filme «World Trade Center» (2006), «United 93» (2006), «Reign Over Me» (2007), «Rembember Me» (2010).

Ilmselt vaevab White’i kriitiku professionaalne lastehaigus – irooniline kaitserefleks «ooperliku» olluse vastu, üleoleku-poos, paine propagandistlikust ainesest distantseeruda. Ta arvab, et kunstil ei tohi olla sotsiaalpedagoogilist funktsiooni. Nõnda on ta, vaimselt sant, täiesti võimetu vastu võtma klassitsistlikku kunsti.

Periklesest alates osutuvad kunstipoliitikas klassitsistlikuks ühiskonnad, mis väärtustavad riiklikku kasvatust. Klassikaline – V sajandi Ateena võttis kõrgkunstiga kanda panhellenliku (s.t oikumeenilise) poliitilise ja kultuurilise missiooni. Tollane kava ühendada Kreeka poliitiliselt ja kultuuriliselt Ateena juhtimise alla taassündis uuel kujul – I sajandi lõpul, antiikrooma klassitsismina, keiser Augustus Octavianuse «Rooma ja Itaalia ühtimise ja samastumise» universaalse programmina.

XVII sajandi absolutistlik klassitsism andis kunstile kombeõpetuse ülesande, mis jäi rahvusvahelise aristokraatia standardiks. XVIII sajandi valgustuslik klassitsism nägi kunsti ülesannet kodanluse, mitte enam kitsalt õukonna kasvatamises. XVIII sajandi uusklassitsismi ühiskondlikuks taustaks ja kasvukeskkonnaks kujunenud Suur Revolutsioon lõi paneuroopa sotsiaalpedagoogilise programmi.

XIX sajandi akadeemiline klassitsism rihtis sotsiaalpedagoogiliselt juba väikekodanlikku maitset. Ja XX sajandil oli nii natsionaalsotsialistliku kui ka sotsialistliku realismi riigikunsti kasvatusobjektiks rahvas ning estee­tika nurgakivi kujutas endast «rahvalikkus», mida kumbki, tõsi, mõistis erinevalt. (Vt Linnar Priimägi, Klassitsism, I–III. Tallinn 2005, lk 179–190.)
Aga see on Euroopa kultuurilugu, mida ameeriklane muidugi ei saa teada. Haridust ja kultuuri napib. Matsid jäävad matsideks.
Ükski film pole kehv mitte sellepärast, et teeb propagandat, vaid sellepärast, et teeb seda kehvalt. Ka näiteks «Keegi seestpoolt» pole vaba pangaröövifilmi stampidest (põrandal põhjuseta ulguvad naispantvangid; üksik vastuhakkaja, kelle röövlid läbi peksavad; astmaatik, kes demonstratiivselt kõõksuma hakkab ja rohtu vajab; pitsad pangas kinniolijaile; rivaliteet päästeoperatsiooni juhtimise pärast; kartmatu laps pantvangide seas jne).

Miks pidid esmaklassilised näitlejad Denzel Washington, Jodie Foster, Clive Owen, Christopher Plummer ja Willem Dafoe – staaride paraad – mängima säärast kulunud lugu? Võib-olla tuleks mingid teemad kui filminduses ammendunud üldse blokeerida («pangarööv», «lennukikaaperdus», «üleujutus», «suurpõleng», «Maa kokkupõrge asteroidiga»...). Déjà vu on ju kunsti surm. Kunsti ülesanne on üllatada, andekuse, originaalsuse toel vabaneda liiasusest. Ilmselt määrab just temaatiline küllastumus tõsiasja, et 9/11-filme on vändatud nii vähe.

Nii vähe, et Eesti Päevalehe kunstitoimetajad pidid sinna teemarubriiki sikutama ka ulmeka «Starship Troopers» (1997), millel pole mitte mingit pistmist ei kaksiktornide ega terrorismiga (vt EPL 10.09.2011). Näljaga on ka prussakas liha!

Propaganda ei ole mitte kunagi filmi sisu – see on filmi toime. Vilets propagandafilm on lihtsalt vilets film. Aga teemaring «terrorism» – «kaaperdus» – «kõrghoonekatastroof» on tardunud stampidesse. «Õigesti» saab neid teha veel üksnes igavalt. Nõnda ei kanna «9/11» ka propagandistlikult. Mida ei tasu leinata. Kahe kõrghoone varing New Yorgis 2001 ei olegi teab mis sündmus, võrreldes Dresdeni ja Hiroshimaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles