Kunagi hämaratel 90ndatel sattusime segastel asjaoludel pressifotograafi ette. Ta juhatas meid purskkaevu juurde ning ilma pikemalt selgitamata palus üles hüpata, põlved konksu tõmmata, käed laiali ajada ning triki sooritamise ajal tingimata kaamerasse vaadata ja nakatavalt naerda. Meile tundus see reportaažina vaimuhaiglast põgenemise kohta, talle seevastu rõõmsa kuvandina teotahtelistest noortest.
Tellijale
Teatraliseerunud pressifotograafia püüdleb Tõe poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen hiljem säärast akrobaatilist klounaadi näinud arvukatel ajalehefotodel. See on üks paljudest visuaalsetest klišeedest, millega meediafotograafid loovad meile teatud kuvandit asjade seisust maailmas, millel «tõega» võib olla sama vähe pistmist kui minu naabril paavsti külaskäiguga. Ometi pean ajakirjandusfotograafiast väga lugu ning Balti jaama ootepaviljonis avatud näitus kasutab õigustatult eraldi žanrinimetust: midagi on antud fotograafias säärast, mida mujal ei ole.